Kelly Rosen on üks Eesti kogenumaid naisjalgpallureid. Ta on FC Flora ridades võitnud kaheksa järjestikust Eesti meistritiitlit, pälvinud liiga parima kaitsja auhinna ning pidanud koondise eest peaaegu sada kohtumist. Kelly räägib oma teekonnast jalgpallis, tööst Eesti Jalgpalli Liidus ja kutsub kõiki aprillis peetavatele koondisemängudele kaasa elama.
Kui kaua oled jalgpalliga tegelenud ja kuidas selleni jõudsid?
Jalgpalli juurde jõudsin tänu oma vanemale vennale, kes ise samuti tollal jalgpalli mängis. Mu esimesed mälestused ongi seotud temaga mängides või treenides. Esimene fotojäädvustus on pärit ajast, mil olin umbes nelja-viiene. Jalgpalli ABC tegi mulle selgeks vend. Kui vanemaks sain, siis saime ka rohkem üks ühele mängida. Jalkatrenni läksin esimest korda 2009. aasta suvel 13-aastasena.
FC Floraga liitusid juba 2011. aastal. Miks valisid just Flora?
Minu mängijakarjääri alguses oli mul kaks iidolit – mu vend ja Katrin Loo, kelle poster oli ka kodus seinal. 2010. aasta lõpus teadsin, et soovin klubi vahetada ning võtsin julguse kokku ja kirjutasin Katrinile. Minu väga suureks üllatuseks ta vastas ning traditsioonilisel detsembris peetud aastalõputurniiril omavahel suheldes oli selge, et minu järgmiseks klubiks saab Flora.
Mida pead enda karjääri suurimaks saavutuseks?
Ma ei oskagi hetkel kõige suuremat saavutust välja tuua – võib-olla on see veel ees. Aga lisaks võistkondlikele tiitlitele, mida on aastate jooksul meeldivalt palju kogunenud, ja ka isiklikele auhindadele, olen tundnud suurimat uhkust juhtida kaptenina nii Flora naiskonda kui ka koondist. Ka karikat kaptenina vastu võtta ja juubeldada on erilisem tunne.
Oled tänaseks väga kogenud mängija. Mida pead enda suurimateks tugevusteks ning milles veel areneda soovid?
Mu üheks suurimaks tugevuseks on tahtejõud ja mitte alla andmine. Ma ei ole kunagi olnud kõige andekam, tehnilisem või silmapaistvaim mängija väljakul, aga olen järjepidevalt tööd teinud ning surunud ennast rasketest hetkedest läbi. Olen alati seadnud tegevusi jalgpalli järgi. Kui juba teha, siis teha korralikult!
Praegusel hetkel on Flora naiskond väga noor ning tunnen, et pean väljakul nooremaid veel rohkem toetama ja innustama kui varem.
Flora on tulnud kaheksa korda järjest Eesti meistriks. Kuidas pidevalt tipus olles nii võistkondlikku kui individuaalset motivatsiooni säilitada?
Motivatsiooni hoiab see, et oma klubi mängijana sa mängid ja treenid tegelikult rahvusvahelisteks kohtumisteks – nii koondise mängudeks kui ka rahvusvahelisteks klubimängudeks.
Flora naiskonnana on meie suur fookus rahvusvahelisel Naiste Meistrite Liigal (Champions League), kus me pole suutnud nii head tulemust teha, kui ise tunneme, et võiks. Kõige napimalt kaotasime lisaajal Ukraina meistrile.
Samuti toimub juba mitu aastat taaselustatud naiste Balti liiga, kus on väljakutsuvad mängud. Ikka tahad ju naabrist parem olla ja Balti liigat võita. See on meil ka korra, 2024. aastal, õnnestunud.
Möödunud hooajal valiti sind liiga parimaks kaitsjaks. Mida see tunnustus sulle tähendab?
Jalgpalligala toimumise ajal ma ei olnud ise Eestis ning jälgisin seda video vahendusel. Kui minu nimi välja hõigati, siis valdasid mind väga suured emotsioonid – pulss oli kõrge, käed värisesid. Tundsin suurt uhkust, et olin saavutanud ühe oma püstitatud eesmärkidest. Auhinda on ju alati tore saada, aga eelkõige näitas see mulle, et teiste klubide treenerid hindavad mind kõrgelt. Minu jaoks oli see ka märgiks, et kõik senised ohverdused on olnud igati rasket tööd väärt.
Kahe hooaja vahel on Florast lahkunud paljud võtmemängijad ning hooaeg algas Superkarika kaotusega. Millised on ootused äsja alanud hooajaks?
Olen veendunud, et tuleb läbi aegade kõige põnevam ja tasavägisem Naiste Meistriliiga hooaeg. Juba avavoor andis sellele kinnitust.
Meil on toimunud võistkonnas palju muutusi ning ühise mängurütmi ja mõistmise osas läheb veel aega, kuid Flora särki selga tõmmates lähed sa igat mängu võitma!
Arvestades tasavägist käimasolevat hooaega, loodan näha tribüünidel mullusega võrreldes rohkem pealtvaatajaid.
Sul on Eesti koondise eest saja mängu täitumisest puudu veel üks. Millised hetked on koondisekarjäärist kõige eredamalt meelde jäänud?
Kõige eredamalt jäävad ikka meelde need „esimesed“ ehk debüütmäng 2014. aastal Läti vastu, kus mul oli ka väga hea võimalus koheselt väravasaldo avada. Järgmise hetkena on meeles esimene valikmäng, kus mänguaega teenisin. See toimus samuti aastal 2014 A. Le Coq Arenal Hispaania vastu. Ilmselt kõige erksamalt on meeles esimene, ja seni ainuke, koondisevärav Bahreini vastu. Sekkusin teise poolaja alguses koos Katrin Looga mängu ning panime omavahel plaani paika, kuidas mängu muudame. Lõpuvile kõlades oli seis 3:0 ning mõlemad olime löönud ühe värava. Minu väravale tegi Katrin samuti eeltöö.
Millised koondisemängud on lähiajal ees ja miks soovitaksid huvilistel vaatama tulla?
Naiste koondisel on kodus sel aastal ees ootamas kolm MM-valikmängu, nendest kaks juba aprillis – 14. aprillil kell 18 kohtume A. Le Coq Arenal Liechtensteiniga ning 18. aprillil kell 17 samal staadionil Leeduga. Teeme tribüünid siniseks ning toome koduseinte vahel punktid koju!
Naiste jalgpall on maailmas hetkel üks kiiremini arenevaid spordialasid. Inglismaa näitel on pealtvaatajate arvud mitmekordistunud ning väga sooviks, et ka meie publikunumber hakkaks aina ülespoole rühkima. Ükskõik, mis spordialaga tegu, usun, et väikeriigina tasub Eesti sporti ja sportlasi toetada. Ja kõige parema emotsiooni saab alati tribüünidel kaasa elades!
Töötad ka Eesti Jalgpalli Liidus. Millega seal täpsemalt tegeled?
Eesti Jalgpalli Liidus töötan mitmes rollis, kuid suurema osa ajast haldan tüdrukute U14 piirkondlikke treeninguid. Minu vastutada on kõik organisatoorne, mis jääb väljapoole väljakut – väljakute broneerimine, treeningkutsete saatmine, varustuse tellimine, treenerite kaardistamine ning palkamine jne. U14 piirkondlikud treeningud on seotud ka NU15 koondise rolliga, kus töötan abitreenerina.
Lisaks olen selle aasta algusest ka koolitusosakonna administraator.
Kellele hoiad pöialt suvisel jalgpalli MM-il?
Lapsest saadik olen suurima huviga jälginud Premier League’i ehk Inglismaa kõrgliigat. Mu lemmikklubiks on Chelsea, seega pisut kaldub kaalukauss Inglismaa poole. Oleks aeg, et Inglismaa mehed ka mõne suurvõistluse tiitli „koju viiks“.
Samas on alati südame soojaks teinud mõne underdog’i või üllataja positiivne esinemine. Kõige meeldejäävamalt on mu mälestustes 2010. aasta MM-ist Ghana koondis, kes veerandfinaalis pidas hullumeelse kohtumise Uruguai vastu. Kahjuks jäi see nende jaoks tollase turniiri viimaseks mänguks.
Milliseid eesmärke tahaksid kindlasti ise veel jalgpallurina saavutada?
Isiklikus plaanis on koondise ümmargune number väga suur eesmärk, mis loodetavasti ka täitub.
Flora naiskonnaga tahaks Naiste Meistrite Liigas esimesest eelringist edasi pääseda. Samuti tunnen, et meie naiste A-koondise potentsiaal ei ole veel realiseerunud, seega on lähim eesmärk jõuda koondisega B-tasandile.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Avafoto: Liisi Troska / jalgpall.ee
Spordinädala kokkuvõte: Henry Sildaru MK-sarja üldvõit ja iluuisutajate parimad MM-i kohad