Retkejuht Sven Luks veedab palju aega looduses, seda nii trenni tehes kui ka Kõrvemaal loodusretki juhtides. Sageli võtab ta käikudele kaasa fotoaparaadi.
Sveni matka- ja fotopisik pärineb Aegviidus veedetud lapsepõlvest. „Olen Kõrvemaa poiss ja seal on kogu aeg suusatamine ja orienteerumine popp olnud. Kui sul on mets ümberringi, siis sa lähedki sinna, see oli mulle tavaline elukeskkond,“ meenutab ta. „Olen teist põlve matkajuht, sest mu isa on ka matkamise ja fotograafiaga tegelenud. Enne kui ma ise matku tegema hakkasin, olin pikalt kontorirott, aga viimased 15 aastat olen matku korraldanud,“ ütleb ta.
Sven teeb tihedat koostööd Sportland Matka- ja Suusakeskusega. Nende korraldatud retkedele saab minna igal aastaajal. „Kõrvemaa lummab oma rabadega. Seal teeme räätsamatkasid nii suvel kui ka talvel. Kui lumi on maas, siis saab suuskadega minna. Kui esimene jää tuleb, siis uisutame laugaste peal. Nimekirjas on veel jalgsimatkad, jalgrattamatkad, tõukerattamatkad. Teeme seda, mida klient soovib, kõik variandid on võimalikud,“ kinnitab Sven.
Looduses pole rutiini
Retkejuht ise on Kõrvemaa metsad ja rabad risti-põiki läbi käinud ja tõdeb, et kõige erilisem neis on inimtühjus. „Kõrvemaa tähendabki ju suurt okaspuumetsa ja laant. Sealne võlu peitub selles, et kui sa ei lähe mööda matkarada, siis võid mitu päeva käia nii, et kedagi ei näe. Igal pool laiub puutumatu loodus. Kohati näed jälgi, aga enamasti jäävad teele suured metsamassiivid ja lagedat kohta on harva.“
Kuigi Sven on looduses viibinud lugematuid tunde, ütleb ta, et see ei muutu kunagi rutiiniks. „Olen käinud aastast aastasse uisumatkadel ja võin öelda, et pole olemas kahte ühesugust jääd. Jää on iga päev teistsugune, ja kui juba jää on erinev, siis erineb järelikult kõik muugi. Igas päevas võib leida mingisuguse uue emotsiooni.“
Valgust püüdes
12 aastat tagasi ostis Sven esimese peegelkaamera ja sellest ajast hetki ja emotsioone fotodele jäädvustanud. „Päikesetõus ja -loojang on kõikide fotograafide lemmikud, sest siis on hea valgus. Keskpäev sööb värvid ära, aga hommikul ja õhtul valgus mängib. Pildistamine ongi ju ainult valguse püüdmine. Kui valgust ei ole, siis ei viitsi fotoaparaati kaasa võttagi. Mingi vau peab asjal juures olema,“ leiab Sven.
Ta ütleb, et talle meeldib kogu foto valmimise protsess ja uued tehnilised lahendused. „Pildistamine on üks asi, aga see ei ole veel valmistoode. Mulle ei meeldi üles panna ühtegi fotot või videot, kui ma ei ole selle kallal vaeva näinud,“ räägib Sven. Ta tõdeb, et kui üks asi on selgeks saanud, siis tekib soov liikuda uue juurde. „Ühel hetkel avastasin drooni ja tänu sellele on tekkinud hoopis uus nägemus,“ lausub ta.
Võta aega
Looduses hea foto jahtimine annab suurepärase võimaluse võtta enda jaoks aega. „Sa pead süvenema, keskenduma ja ootama, kui sa tahad tabada head kaadrit,“ usub Sven. Tema sõnul ei pea tegelikult ka ilma fotoaparaadita pidevalt ringi rapsima, sest loodus avab end hoopis teistmoodi, kui sa suudad oodata. „Looduses tuleb kõvasti aega võtta. Kui sa suudad paar tundi vaikselt olla, alles siis hakkab loodus sind omaks võtma. Linnud tulevad välja, kobras hakkab toimetama ja nii edasi,“ kirjeldab Sven ja meenutab hetke aastaid tagasi. „Kord jooksutrenni tehes jäin Pikapõllu oosi peal seisma, oli udu ja üks ronk lendas 100 m kaugusel. Valitses selline vaikus, et iga linnu tiivalöök oli kuulda: sahh, sahh, sahh… See oli hetk, mis jäi meelde. Tänapäeval ju palju vaikust ei ole,“ tõdeb ta.
Kõik on peas kinni
Retkejuht usub, et kõik on kinni inimese peas ja looduses käies jääb alati esikohale emotsioon. Ta pajatab loo sellest, kuidas aastaid tagasi oktoobrikuus 30 lasteaiaõpetajat räätsamatkale tuli. „Hakkas niimoodi rahet sadama, et kõik oli valge. Ma nägin, kuidas inimeste suunurgad vajusid allapoole. Rääkisin, et olen siin sadu kordi käinud, aga sellist rahet pole kunagi varem näinud ja et see on uskumatult äge. Kõigil läksid selle jutu peale näod nalja täis ja järgmised 10 aastat tõin oma retkedel selle raheloo näiteks, kuidas kõik on peas kinni. Ükskord, kui seda jälle jutustasin, hakati mulle vahele hüüdma: „Need olime meie!“ Tuli välja, et toonane seltskond oli ise ka 10 aastat sellest matkast teistele rääkinud ja meenutanud, kuidas rahet sadas. See oligi emotsioon, mille nad said, see kõige õudsem ilm. See tähendabki, et kõik on peas kinni,“ ütleb Sven.
Tuttav metsis
Kuigi loomad ja linnud poevad inimese eest üldjuhul peitu, on Svenil Kõrvemaa metsades üks tuttav metsis, kellele meeldib suhelda. „Tunneme juba aastaid,“ muigab ta. „Metsisekukk mängib muidu ikka teise kukega, aga see vend on nõus kõigiga mängima. Talle pole ka aastaaeg oluline, aga ilus ilm peab olema. Tal on väga kindel territoorium, mõni ruutkilomeeter. Sinna minnes on hea ka teisi inimesi kaasa võtta, siis tuleb lind ise välja. Ilmub eemale puude vahele, laperdab maha. Kui sa siis piisavalt uudishimulik oled, hakkab ta lähemale tulema. Ta esitleb end, ajab kohevile, häälitseb. Kui sa sellega kaasa lähed, astud talle vastu, siis lõpuks tahab ta võitlema hakata. Sel momendil tasub jääda teiseks ehk taanduda. See sobib talle, siis ta tunneb end võitjana. See metsis soovib lihtsalt esineda,“ arvab Sven.
HEA TEADA!
Kui tahad enda loodusretki jäädvustada, ei vaja sa tingimata viimase peal fototehnikat. „Olenevalt oludest saab suhteliselt lihtsate vahendiga hämmastavalt ilusaid pilte. Suuresti jääb hea pilt kinni inimese, mitte tehnika taha. Piisab fotokast, kus saad ava ja säri käsitsi reguleerida. Silma peab lihtsalt olema,“ leiab Sven.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Sven Luks / erakogu
Elva kutsub 21. juunil suveöösse jooksma ja kõndima