Triatleet Johannes Sikk ja tema sisuloomisega tegelev õde Kristina Sikk on parimad sõbrad, keda võib vabalt nimetada üheks kambaks. Paljud ei saa oma vendade-õdedega nii hästi läbi, et saaksid sama öelda, aga nemad kaks saavad.
“Me oleme vennaga üpris lähedased jah,” kinnitab Kristina. “Kuidagi on läinud nii, et oleme oma loomu ja naljasoone poolest väga sarnased ning klapime hästi. Ta on põhimõtteliselt nagu meessoost versioon minust. Saame rääkida kõigest, millest vaja on.”
“Muidugi on aegu, kui kumbki tegeleb oma asjadega ja me ei suhtle nii palju, aga muidu saame väga hästi läbi ja hoiame kokku,” tunnistab ka Johannes, lisades, et neil oli juba lapsepõlves armas suurema õe ja väikevenna suhe. “Ikka tuli ette üksteise kiusamist, aga üldiselt saime ka siis hästi läbi, kuid arvan, et praegu on meie omavaheline suhe tugevamaks muutunud. Saan alati talle kõigest rääkida, olgu siis spordi teemadel või üleüldiselt.”
Sport ja huumor ühendavad
Muide, just sport on üks asi, mis on Johannesse sõnul õde-venda väga palju ühendanud, sest triatleedist venna kõrvalt on Kristina hakanud rohkem jooksmist ja rattasõitu nautima. “Näiteks minu mõlemad maanteerattad on ta endale saanud, et ise nendega kilomeetreid edasi koguda,” avaldab Johannes.
“Lisaks on meie suhtluse lahutamatu osa huumor ja seetõttu ei hakka meil kunagi igav. Isegi, kui ühel meist on vahel halvem tuju, käib mingil hetkel tänu mõnele naljale klõps ära ja jälle on kuidagi väga lõbus,“ lisab noormees. Näiteks, kui nad veedavad kahekesi koos aega, jäädvustavad õde-vend sellest midagi naljakat kas video või sketšide näol, mida võib hiljem näha Kristina Instagrami kontol. “Mainimata ei saa jätta ka karaokesid autosõitudel, millest ühe osa moodustab see, kumb suudab põnevama throwback laulu välja otsida ja teist sellega üllatada,” räägib Johannes.
Kui nad üldse omavahel tülitsevad, siis Kristina sõnul on selles sageli süüdi just tema ise, sest ta ei suuda vahel oma temperamenti vaos hoida. “Johannes väga tüli ei nori ja üritab alati rahumeelselt asju lahendada ja kompromisse leida,” tõdeb ta. “Temaga on üldse raske tülli minna või tülis olla. Kui mul on halb tuju, saab ta alati aru, mis hetkedel lasta mul omaette olla ja millal nalja visata, et mu tuju paremaks muuta.”
Unistada tuleb suurelt
Ühe sõpruse juurde käib ka teineteise toetamine ja vajadusel julgustamine ning seda Kristina ja Johannes juba oskavad. “Kuna ta (Johannes – toim.) unistab ise suurelt, siis innustab ta ka mind seda tegema. Ta ei ütle kunagi, et miski on võimatu või et mõni mu unistus on liiga suur või kättesaamatu,” selgitab Kristina. “Üritan temasse sama sisendada, sest ma usungi temasse väga ja arvan, et ta väärib kõike, millest unistab.”
Johannese unistused keerlevad suuresti muidugi spordi ümber ning suurem osa tema ajast kulub treeningutele ja võistlustele. “Igal inimesel on eneseteostuse vajadus ja mina tunnen, et ma saan sporti tehes selle rahuldatud,” tunnistab ta, lisades, et on praegu ekstra motiveeritud, sest tal on õnnestunud käia välismaal võistlemas, kus ta on saanud palju tagasisidet ning teab tänu sellele, mille kallal tuleb praegu ekstra vaeva näha. “Minu lähim eesmärk on hästi võistelda septembri keskpaigas toimuvatel U23 Euroopa meistrivõistlustel. Kaugemale vaadates annan endast iga päev parima, et jõuda ühel päeval olümpiamängudele.”
Ja nagu juba öeldud, on Kristina talle seejuures väga toeks ja vennal ei jää see märkamata. “Tunnen ta toetust väga, kas siis, kui ta käib võistlusi kohapeal vaatamas või jälgib mu tegemisi interneti vahendusel,” kinnitab Johannes. “Lähedaste arvamus on mulle kindlasti väga oluline ja tihtipeale küsin ka nende nõu, vahel isegi liiga palju. Olen märganud, et panen liiga palju tähele, mida teised minust üleüldse arvavad ja siin on kindlasti arenguruumi, et olla enesekindlam ja uskuda asjadesse, mis mulle endale meeldivad ja nende eest uhkusega seista.”
Ka Kristina tabab end aeg-ajalt sotsiaalmeediasse sisu luues mõttelt, et “kui panen selle üles, näeb seda see ja see inimene, ning ma ei tea, mida nad minust siis arvama hakkavad.” Õnneks saab ta aga üsna kiiresti aru, kui totter see on ja selliselt mõeldes võib end lihtsalt hulluks ajada. “Keskendun järjest vähem sellele, mida keegi minust arvab ja usun, et see tuleb mul järjest paremini välja ka. Kui lasin oma peas lahti sellest, mida keegi teine minust arvab ja lähtusin sellest, millist sisu mulle meeldib teha ja mis mu hinge laulma paneb, muutus mu sisuloome ka palju vabamaks.”
Kes on sinu crew?
Me kõik teame et lood, mida me räägime, ei loe midagi, kui meiega koos pole neid kogenud sõber või kaks. Meie kamp meenutab meile, et me peaksime olema piisavalt iseseisvad, et mitte kedagi järgida. Nad meenutavad meile, et me jääksime iseendaks, sest me pole üksinda. Seega, leia endale kamp ja tehke midagi, mis oleks loo vääriline. Olge veidrad, lõbutsege ja tõstke oma käed ning öelge: “Ma olen alati tahtnud…!” Sest kui sa muretsed liiga palju selle pärast, mida teised mõtlevad, siis… Ah, vahet ei ole. Muretseda selle üle, mida teised arvavad, pole olnud kunagi Converse teema.
Johannesel ja Kristinal on oma lugu, mida rääkida ning just nemad on osa Converse sügisesest kampaaniast, sest nad mõlemad on selle brändi tulihingelised fännid. “Mulle meeldib Converse mässulisus ja vabameelsus ning muidugi on boonuseks see, et paar tenniseid sobivad kõigega ja annavad igale riietusele nii palju attitude’i juurde,” tunnistab Kristina ja lisab: “Minu esimesel paaril Chuck Tayloritel oli suur roll minu praeguse stiili väljakujunemisel, sest hakkasin just tänu neile oma riietusega rohkem katsetama ja leidsin oma vibe’i. Converse’id jalas tunnen end nii, et keegi ei jama minuga!”
Ka Johannes tunnistab, et on klassikaliste Converse ketside suur fänn. “Need on aegumatud ja jätavad väga lihtsa, aga samas badass mulje,” kinnitab ta.
Tekst: Keilit Aedma
Fotod: Alina Birjuk
Uusima tehnoloogiaga Arena Cobra Swipe ujumisprillid