Eesti epeenaised said eelmisel aastal hakkama erakordse saavutusega, kui tulid võistkondlikult maailmameistriteks. Taasiseseisvunud Eestis polnud seni ükski olümpiaalade võistkond täiskasvanute maailmameistrivõistlustel kuldmedalit teeninud. Üks neist, kellele medal kaela riputati, on Kristina Kuusk (32).
Kristina hakkas vehklemistrennis käima juba väikese tüdrukuna, kui lapsepõlvesõbranna teda endaga kaasa kutsus. „Alguses olid trennid väga mängulised ja nagu paljudele lastele meeldis ka mulle kõiksugu mänge mängida. Seega ei saa öelda, et vehklemine oleks väga teadlik valik olnud,” ütleb Kristina. Ta ei arva, et valis vehklemise ainult seetõttu, et elas just vehklemispealinnaks kutsutud Haapsalus. „Proovisin teisigi spordialasid, näiteks kergejõustikku, korvpalli, iluvõimlemist jne, aga vehklemine tundus kõige huvitavam ja kaasahaaravam,” kinnitab Kristina. Ta meenutab, et alguses sai trennis palju haiget ja sinikad olid lausa igapäevane nähtus, kuid loobumismõtteid sellepärast ei tekkinud.
Unistuse täitumine
Oma esimese rahvusvahelise võistluse aastat ega tulemust Kristina ei mäleta, kuid kindlasti oli see lõbus. „Sain koos trennikaaslastega Soome sõita. Tol ajal oli see suur asi ja tekitas palju elevust,” meenutab naine, kes on nüüdseks rahvusvahelisel vehklemisareenil tegutsenud mitu aastat. Tema auhinnakappi ehivad võistkondlikult saavutatud maailmameistritiitel, kaks Euroopa meistri tiitlit, MM-i hõbe ja EM-i kaks pronksi ning arvukalt häid tulemusi MK-etappidelt. Individuaalarvestuses sai Kristina tänavu EM-il hõbemedali ning on MK-etapil seisnud nii poodiumi esimesel, teisel kui ka kolmandal astmel.
„Kindlasti ei lähe meelest esimene täiskasvanute medal tiitlivõistlustelt, 2012. aasta EM-i pronks võistkonnas. Olin sellest nii kaua unistanud ning korraks hakkas juba lootus kaduma, aga kui selle võitsime, oli see minu jaoks emotsioon, mida ei oskagi sõnadesse panna. Pisarad olid silmas ja selline kerguse tunne tekkis, üks pikaaegne unistus oli täitunud,” meenutab Kristina ühte eredamat sportlikku saavutust. Mainimata ei saa jätta ka MM-i kulda: „See oli juba kirss tordil.”
Mitmekülgne sportlane
Spordita ei möödu peaaegu ükski Kristina päev. Peale vehklemise käib ta ujumas ja jõusaalis ning teeb areenitreeninguid. Viimaste hulka kuuluvad jooksmine ja jooksuharjutused. „Kui ilmad soojemad on, siis käin hea meelega õues jooksmas. Hiljuti avastasin sulgpalli, mis polegi nii lihtne kui tundub, aga pakub mõnusat vaheldust. Jalutamine kuulub ka minu liikumisharjumuste hulka, mitmetunnised jalutuskäigud pole probleem,” räägib Kristina oma sportlikest eelistusest.
Tasakaal vaimse ja füüsilise vahel
Põhitreeningud toimuvad aga vehklemissaalis. „Nagu iga trenn, nii algab ka vehklemistrenn soojenduse ja venitusega. Järgneb liikumine ehk jalgade töö või märklaud ehk torketäpsuse harjutamine, peale seda läheme tavaliselt vehklema. Vehkleme juba koos paarilisega. Suurema osa ajast teeme trenni ikka relvaga, aga on ka n-ö kuiva trenni. Treeningu lõpetame lõdvestuse ja venitusega,” kirjeldab Kristina vehklemistreeningut. Lisaks toimuvad treeneriga individuaaltunnid, kus lihvitakse tehnikat. Samuti tuleb füüsise kõrval tähelepanu pöörata vaimule. „Vehklemises on vaimne pool sama oluline kui füüsiline; üks toetab teist ja ühte ei saa pidada teisest olulisemaks. Mõlema poolega tuleb tegeleda ja nende vahel tasakaal leida,” usub Kristina.
Sport on areng
Küsimusele, millised on tema jaoks kõige raskemad hetked, vastab sportlane, et kui sporti liiga tõsiselt ei võta, siis raskeid hetki ei tekigi. „Noorena oli keerulisem, võtsin kõike liiga traagiliselt, elasin kaotusi raskelt üle. Kui trennis midagi välja ei tulnud, läks meel mõruks. Vanusega tuli aga arusaam, et spordis ongi vahel langusi ja alati ei saa kõik ülesmäge minna. Arengu juurde käivad ka ebaõnnestumised. Kuskil tuleb põhi vastu, siis aga hakkavad vorm ja tulemused vaikselt jälle paranema. Sport on pidev areng,” lausub Kristina. „Kui keerulisematest momentidest rääkida, siis minu jaoks on raske ootamine. Ma ei suuda vahel ära oodata, millal võistlus juba algab, sest tahan võistelda, tahan näha, kas tehtud töö on tulemusrikas, tahan ennast realiseerida,” annab Kristina aimu oma võitlejaloomusest.
Üks kõigi, kõik ühe eest
Kristina peab vehklemise juures kõige põnevamaks seda, et tegu on psühholoogiliselt väga raske alaga, kus tuleb tihti vastaseid üle kavaldada. Seda mängu on Kristina sõnul huvitav jälgida. Samuti on põnev ümberkehastumise moment. „Tegu on ju nii individuaal- kui ka võistkonnaalaga, mis tähendab, et ühel päeval võistleme justkui teineteise vastu ning järgmisel päeval üksteise eest, ühiselt sama eesmärgi nimel,” toob Kristina välja huvitava nüansi. Võistkondlikku ja individuaalset võistlust eristab aga eelkõige vastutus. „Võistkonnas veheldes on vastutus märksa suurem ning see lisab kindlasti pinget, murduda on kergem. Aga kui võistkonnas üksteist igas olukorras toetatakse, aitab see tekkinud pingeid maha suruda. On päevi, kui ühel õnnestub kõik ja teisel mitte midagi, on päevi, kui mitte kellelgi ei tule midagi välja, ja on päevi, kui kõik vehklevad oma parimas vormis. Võistkonnavõistlust alustades ei tea kunagi, milline kombinatsioon ees ootab,” kirjeldab Kristina.
Loodus ja ajalugu
Kui Kristinal on vaba aega, siis eelistab ta veeta seda looduses, olla lihtsalt iseendaga ja oma mõtteid kuulata. „See on alati rahustav. Kui vaim hakkab väsima, siis ammutan positiivset energiat loodusest. Olen looduseusku. Raske on isegi sõnadesse panna, milline vägi loodusel on. Metsas olles on lihtne ennast unustada ja sinna ära kaduda,” lausub Kristina ja lisab, et armastab väga ka veealust maailma. Eelmisest aastast on tal olemas sukeldumislitsents. „Kui võimalik, lähen sukelduma, sest ei ole midagi lummavamat kui rahu ja vaikus, mis vee all valitseb– selline aeglane eksisteerimine, ei mingit rabelemist ja rapsimist. Vee all kulgeb elu hoopis teises tempos.”
Veel meeldib Kristinale ringi käia vanades ajalooga hoonetes. „Võimalusel poen igast uksest sisse, et ringi vaadata – vanad angaarid, vanad elumajad, kõik vana ja ehe on minu jaoks kuidagi eriti huvitav,” tunnistab ta.
„Positiivset energiat annavad mulle pere ja sõbrad. Häid sõpru on mul vähe, aga selle eest on nad maailma parimad ehk siis kogus ei loe, loeb kvaliteet.”
Vehklemise maailmameistrivõistlused algavad 19. juulil ja loodetavasti tuleb sealt medalikappi lisa. Hoiame pöialt!
Tekst: Merilin Piirsalu
Rally Estonia püüab uusi kõrgusi