Detsembris 35. sünnipäeva tähistav pikaaegne Eesti koondise ääremängija Kristjan Kitsing korvpallisõpradele tutvustamist ei vaja. Tartust pärit, kuid teist aastat järjest TalTech/Alexelas mängiv Kristjan on Eesti-Läti Korvpalliliigas endiselt arvestatav tegija ning teeb profisporti juunis sündinud poja ja ärirahanduse magistriõpingute kõrvalt.
Kuidas jõudsid korvpalli juurde ning kas proovisid alguses ka teisi spordialasid?
Esimest korda läksin korvpallitrenni 6-aastaselt. Olin juba lapsena eakaaslastest pikem ning ilmselt seetõttu tundus korvpallitrenn vanemate jaoks üsna loogiline valik.
Käisin paralleelselt ka võistlustantsus, sest ema ja isa tegelesid nooruspõlves sellega ja alguses läkski energia rohkem tantsumaailma. Tantsuajast on ette näidata Eesti meistritiitel ja Eesti esindamine maailmameistrivõistlustel.
Kokku kestis kahe ala vahel pendeldamine umbes 16. eluaastani kuniks mind kutsuti korvpalli U16 koondise juurde. Pärast seda läks fookus rohkem korvpallile ning Priit Vene juhendamisel sain korraliku kiirkursuse teemadel, millest olin noores eas korvpalliõpingutes ilma jäänud. Just siis sain õige korvpallipisiku ja alustasin eesmärgipärast tööd. Uus algus oli raske, aga areng oli õnneks kiire ning suutsin kohaneda. Esimese profilepinguni jõudsin Tartu Rockiga 17-aastaselt.
Mida pead palliplatsil oma tugevusteks?
Tugevused on ajas muutunud. Praegu on selleks kolmepunktivisked, kuid see ei olnud alati nii. Viskajana tundsin ennast kindlamalt alles 21-aastaselt. Enne seda üritasin olla usaldusväärne „musta töö“ tegija, kus minu hooleks olid lauapallid, katted ja üleüldine aktiivsus platsil.
Saad peagi 35-aastaseks, aga oled TalTechis endiselt põhitegija. Kuidas tervis vastu peab, kas noorematega võrreldes on treeningkoormuses erisusi ja milliseid vigastusi karjääris oled läbi elanud?
Tunnen ennast väljakul hästi ning annan endast alati maksimumi. 35-aastaselt on paratamatult keha rabedam ja taastumiseks kulub veidi rohkem aega, kuid treeningkavades erisusi väga ei saa teha, sest korvpall on tiimisport ning väljakul peame asju tegema ikkagi kõik koos. Praegu on kõige tähtsam püsida terve ja olla meeskonnale kasulik. Kui tuleb hetk, kus ma neid kriteeriumeid enam täita ei suuda, mõtleksin karjääri lõpetamisele. See võib juhtuda pärast seda hooaega või ka hiljem – vaatan selles osas jooksvalt.
Õnneks ei ole mul olnud karjääri jooksul peale meniski lõikuse ja küünarliigese artroskoopia tõsisemaid vigastusi. Väiksemaid hüppeliigese väänamisi ja muid viperusi on olnud palju.
Kes meeskonnakaaslastest on läbi aegade sulle kõige eredamalt meelde jäänud?
Aastatega olen näinud nii väga värvikaid ja elavaid kujusid kui ka rahulikemaid tüüpe. Otseseid südamesõpru pole tekkinud, kuid koondise kogunemised on kindlasti ägedad olnud. Koos poistega Eesti eest võidelda tekitas alati võimsa tunde ja samas pani peale ka suure vastutuse.
Oled TalTechi magistrant. Mis erialal sa õpid ning kuidas sporti ja õpinguid ühendad?
Õpin hetkel majandusteaduskonnas ärirahandust. Bakalaureuse sain TalTechis ärinduse erialal logistika suunal. Minu jaoks on spordi ja õpingute ühendamine olnud lihtne ja lõbus. Mulle meeldib, et saan tegeleda korvpalliväliselt hoopis teise asjaga ja mõtted spordist eemale viia ning seeläbi hoida vaimu värske ja meele terava. Paratamatult saab sportlaskarjäär kunagi läbi ja tuleb mõelda tuleviku peale. Mind huvitab väga finantsmaailm ja majandus tervikuna. Näen tulevikus ennast kindlasti selles valdkonnas töötamas.
Kui palju jälgisid Eesti koondise mänge EM-finaalturniiril ja kuidas meeste sooritustega rahule jäid?
Vaatasin kõiki EM-i mänge telekast. Seekord sarnanes olukord minu EM-il käiguga kolm aastat tagasi – edasipääsust jäi puudu üks võit. Arvan, et poisid ei jäänud turniiriga rahule, sest eesmärk jäi täitmata ja mängijana saan sellest täielikult aru. Eriti jääb kripeldama, kui lähedal see oli (Eesti kaotas otsustava viimase alagrupimängu Portugalile 65:68 – toim.). Kahju, et nii läks, aga loodan, et kui turniir nelja aasta pärast Eestisse tuleb, suudame vead parandada ja saame vajalikud võidud kätte.
Üldjuhul ma korvpalli vabal ajal ei jälgi, vaatan ainult koondise mänge. Teistest spordialadest meeldib vaadata Vormel 1 ning loodan, et varsti on ka meie mees kuninglikus sarjas.
Pane kokku oma unistuste algviisik ja treener. Palun põhjenda valikuid.
Väga raske küsimus. Teeksin valiku mängijate ja treenerite hulgast, kelle vastu olen mänginud. Milos Teodosic, kel on väga hea mängu lugemine ja sööduoskus. Dennis Schröder – tal on uskumatu kiirus ja pallikäsitlus. Luka Doncic, kes on suurepärane korvpallur, nii-öelda „kogu pakett“. Giannis Antetokounmpo, kes on „looduslaps“ ja füüsiliselt väga võimekas. Ja viiendaks Kristaps Porzingis – tõeline „ükssarvik“, sellise pikkuse juures nii head viskekätt ja pallikäsitlust naljalt ei leia. Treeneriks valiksin Dimitrios Itoudise, kes on kõige rohkem saavutanud treener, kelle meeskonna vastu olen mänginud.
Mida pead oma karjääri kõige meeldejäävamaks hetkeks? Kas on mõni mäng, mis kripeldab siiani?
Meeldejäävaim hetk oli osutuda valituks VTB Ühisliiga All-Star kolmepunktivisete võistlusele. See oli kena tunnustus väga eduka 2018/19 hooaja eest. Õnnestus visata kolmeseid üle 50% tabavusega ja saime Kaleviga esmakordselt ka VTB playoff´i.
Kripeldab 2022. aasta Milano EM-i Ukrainaga mäng, kus kaotasime 73:74. Nii vähe jäi jälle puudu, et oleksime alagrupist edasi saanud.
Milline on Kristjan Kitsingu unistuste päev?
Kindlasti väga pikk ja kosutav uni (loe: laps magas pikalt terve öö). Hea hommikukohv, sest ilma kohvita ei suuda ma elada. Pärast hilist hommikusööki perega loomaaeda jalutama ja mõnusat ilma nautima. Seejärel vanemate juurde grillima ja saunatama. Õhtu lõpetuseks põnev film ja magama.
Üks laul, mis peab kindlasti su mängueelses playlist´is olema.
Midagi Reketilt. Kuigi ma ei ole enam väga suur hiphopi ja räpimuusika austaja, on tema loomingus midagi, mis paneb kuulama – nii sõnad kui muusika sobib mulle.
Tihti on tiimisportlastele särginumber väga oluline. Sina oled mitmeid aastaid kandnud numbrit 33, koondises 24 ja TalTechis 11. Kas nendel numbritel on mingisugune tähendus?
Numbreid on olnud mitmeid. Kunagi kandsin ka särki number 9. Karjääri alguses Rock-2 võistkonnas valisin numbri 11, sest mu sünnipäev on 11. detsembril. Esimene profileping Rockiga aga tähendas, et 11 asemel pean valima midagi muud, sest seda kandis juba Marek Doronin. 33 tundus hea valik ja nii ta jäi. Number 24 oli mul ühel hetkel koondises ja Rytases, sest Rytases olid samuti 11 ja 33 juba hõivatud. Taltechi meeskonda tulles oli jällegi 33 võetud, nii et mõtlesin, miks mitte minna tagasi juurte juurde ja võtta 11. Ainuke tähendusega number ongi olnud 11.
Korvpalluritel on tavaliselt päris palju erinevaid korvpallijalatseid ja üldiselt ollakse lojaalne ühele brändile. Miks sinu valik on just Jordan Basketball?
Minu jaoks on kõige tähtsam, et jalatsid oleksid mugavad. Värvid ja väljanägemine on teisejärgulised. Olen kogu karjääri olnud Nike usku, kuid see hooaeg olen leidnud enda jaoks Jordan Luka 4 mudeli. Need on konkurentsitult kõige mugavamad korvpallijalatsid, millega kunagi mänginud olen.
Tekst: Kristiine Miilen
Fotod: Taaniel Malleus
Spordinädala kokkuvõte: eestlased olid võistlustules mitmetel aladel