Kadri Ehamäe on Eesti kiireim naiskrossisõitja, kes on jõudnud poodiumile ka meestega võistlustel kihutades. Nüüd on Kadri otsustanud motokrossi kõrval võtta vastu veel ühe väljakutse ning panna end juunikuus proovile IRONMAN 70.3 Otepää triatlonil.
Said oma esimese tsikli juba 6-aastaselt. See ei ole kindlasti tavapärane, et nii väike tüdruk istub motika selga. Kuidas see sinul nii kujunes?
Mu isa ja vennad sõitsid krossi, kunagi ammu tegeles sellega isegi mu vanatädi. Nii olin väikesest peale asja sees ning sain pisiku külge. Ema on rääkinud, et multikate asemel vaatasin krossivideosid ning tahtsin alati isaga võistlustele ja trenni kaasa minna.
Millised mälestused on sul esimestest sõitudest?
Päris esimene sõit üksinda toimus nii, et isa pani mind tsikli selga ning lubas kinni hoida, aga kui selja taha vaatasin, siis teda seal ei olnud. Ma olin täiega õnnelik, et suutsin iseseisvalt sõita.
8-aastaselt läksin oma esimesele võistlusele. Tol hommikul närveerisin kohutavalt, nutsin ega tahtnud minna, aga vanemad julgustasid ja läksin starti. Päeva lõpuks olin väga õnnelik, sest sain 3. koha ja pääsesin poodiumile!
Motokross ei ole kõige turvalisem ala. Kui palju sina oled pidanud vigastustega kokku puutuma ning mil määral on need sinu karjääri mõjutanud?
Suhteliselt palju on kukkumisi, mille tagajärjel saad põrutada ja paar päeva on siit-sealt valus. Suuremaid õnnetusi mul väga palju ei ole juhtunud, aga paar korda on luu katki olnud.
Kõige halvem kukkumine oli eelmisel suvel trennis, kus sain lenksuga nii kõva löögi kõhtu, et tekkis kõhukelme rebend, põrn oli turses ja vaba vedelik oli kõhus. Alguses öeldi, et kaks nädalat ei tohi midagi teha, olin pikali ning praktiliselt ei liigutanudki. Kui kahe nädala möödudes trenni läksin, siis oli ikkagi süda paha ning ma ei suutnud midagi teha – lõpuks olin viis nädalat spordist eemal.
Kas sellised asjad hirmu ei tekita?
Vahel paneb mõtlema. Eriti viimane õnnetus, mis oleks võinud ju hulleminigi minna. Aga kui istud kodus, trenni ei saa teha ning tead, et teised käivad, siis tekib sportlik viha, mis toob rajale tagasi. Ema on ammu juba soovitanud, et võiksin spordiala vahetada, isa ka paar korda, aga samas nad toetavad minu valikuid igati.
Millised on motosportlase treeningud?
Üldfüüsilist peab väga palju tegema, sest motokross on üliraske spordiala. Ettevalmistuse ajal käin 3-4 korda nädalas jõusaalis ja tegelen vastupidavusaladega – jooksmise, rattasõidu, ujumise ja suusatamisega. Hooajal teen võimalikult palju sõidutrenni, mille kõrvalt käin jooksmas ja sõidan rattaga.
Kui oluline on selle ala puhul vaimne vorm?
Sama oluline nagu füüsiline, sest peas peab kõik korras olema. Väga palju on mõistust vaja, et aru saada, mida ja kuidas sa teed. Ma otseselt vaimu eraldi ei treeni, aga kuulan kogenud sõitjate soovitusi, püüan igas olukorras rahulikuks jääda ning mõelda, et läheb hästi. Muud mõtted peab tsikli seljas kõik välja lülitama.
Nüüd oled otsustanud end proovile panna ka IRONMAN-il. Kuidas selline mõte tuli?
Ma olen terve elu päris palju jooksnud, samuti olen tegelenud ujumisega. Suvel ostsin ratta ja hakkasin rohkem sõitma ning mõtlesin, et võiks kunagi triatlonit proovida, aga otsest plaani ei teinud. Siis aga sain pakkumise minna Sportlandi saadikuna Otepää poolpikale triatlonile ning võtsin selle vastu. Alles peale seda, kui jah sõna oli öeldud, hakkasin mõtlema, kas mul tegelikult ka selleks üldse aega on. Aga kuna mulle uued väljakutsed meeldivad ja iseenda proovile panek on samuti fun, siis otsustasin, et ma lihtsalt pean selle tehtud saama. Ja saan ka! Ma arvan, et piisava tahtejõu juures on kõik võimalik.
Sportland toetab mind Bottecchia jalgratta, Speedo ujumisvarustuse, Nike trenniriiete ja jalatsitega ning kalipso ja triatloni trikooga. Samuti sain treeningkava, mille alusel sellest aastast trenni teen.
Kuidas motokross ja triatlon aladena üksteist täiendavad?
Nii palju ühtivad, et krossi jaoks pean samuti palju üldfüüsilist tegema. Kõige keerulisemaks osutub kindlasti aeg aprillist juunini, kus kõige muu kõrval tuleb ka puhkepäevade arvelt palju sõidutrenne teha. Arvatavasti pean ka mõned IRONMAN-i kavas olevad treeningud asendama tsiklitrennidega. Õnneks õpin kehakultuuri ja tänu sellele on mul pisut teadmisi, kuidas ja mismoodi trenne paremini kombineerida, et ei pingutaks liialt üle ning jõuaks ka puhata.
Millised eesmärgid oled triatlonis seadnud?
Eelkõige üritan seda protsessi nautida, saada uusi-põnevaid kogemusi ja emotsioone. Olen ka mõelnud ajale, mille võiks eesmärgiks võtta, kuid midagi paika pannud ei ole. Kõige olulisem on jõuda finišisse. See tundub päris suur väljakutse, sest mul puudub varasem kokkupuude triatloniga ning see kõik on minu jaoks uus. Jooksmist pelgan kõige rohkem, sest kui 90 km oled rattaga Otepää radadel üles-alla pannud, siis võivad jalad üsna läbi olla.
Millised on sinu plaanid motosportlasena?
Tahaksin sõita ja võistelda võimalikult palju ning areneda motospordis kaugemale. Tahan saada veel kiiremaks ja osaleda võimalikult palju võistlustel just välismaal. Samuti tahaksin osa võtta mõnest motokrossi meistrivõistluste sarjast väljaspool Eestit, et areneda just koos kiiremate naistega. Unistan MM-etapilt tulevikus mõne punkti noppimisest ja euroopakatelt samuti – kuid see kõik oleneb juba toetajatest.
Mis spordi kõrval veel praegu sinu ellu mahub?
Õpin Tallinna Ülikooli II kursusel kehakultuuri ja nii palju, kui vaba aega jääb, teen erinevaid töid, et võistlustel käia. Olen olnud klienditeenindaja, administraator, lapsehoidja.
Mis sind motiveerib?
Motohooaeg on suhteliselt pikk – aprillist oktoobrini, ning selle lõpus on küll suur väsimus, sest trennide ja võistluste kõrvalt pean tegelema ka endale toetajate otsimisega. Aga kui oled kunagi sõitma hakanud, siis on pisik sees ja sellest sa enam lahti ei saa. Just adrenaliin, kiirus, hüpped ja võistlushimu on need, mis rajale tagasi toovad. Alati on ka väga hea tunne, kui tuled rajalt ära ning tead, et pingutasid ja andsid endast kõik.
Olen väga tänulik oma perele, lähedastele ning kõikidele sõpradele ja toetajatele, tänu kellele ma tegelikult nii kaugele üldse jõudnud olen. Motokross on siiski tiimitöö ja üksinda poleks võimalik selle alaga tegeleda. Samuti tänan Sportlandi, et nad minusse usuvad ja andsid mulle sellise võimaluse IRONMAN-ile minna.
KADRI SAAVUTUSED MOTOKROSSIS:
2013 – Mini MX European Cup etapivõit Tšehhis;
2014 – MX Master Kids 4. koht Prantsusmaal (tuntud kui laste mitteametlikud maailmameistrivõistlused);
2016 ja 2017 – Eesti karikavõitja naiste arvestuses;
2018 – Soome naiste karikaarvestuse 3. koht; esimene Eesti naine motokrossi MM-i etapil, Itaalias, 29. koht; Aasta Naismotosportlase tiitel;
2019 – Portugalis MM-i etapil 24. koht; kestvuskrossi Euroopa karikaarvestuse 3. koht aasta kokkuvõttes.
Tekst: Merilin Piirsalu
Jarmo Nikolai: koerad motiveerivad ja ajavad diivanilt püsti ka kehvema päeva või ilma korral