Kui nutikaks võib saada kell?

Tehnoloogia areneb igas valdkonnas meeletu kiirusega ja nii suudab ka nutikell teha asju, millest varem ei osatud undki näha.

Nüüdseks on meie jaoks tavaline, et spordikell mõõdab tehtud samme, kulutatud kaloreid, läbitud teekonna kiirust ja pikkust, pulssi ja unekvaliteeti. Samuti suhtleb kell nutitelefoniga, teavitades kandjat uuest sõnumist või kalendris lähenevast sündmusest. Mõned kellad on puutetundliku ekraaniga, mõned reageerivad häälkäsklusele. Kuid see ei ole kõik, sest pidevalt otsitakse uusi võimalusi, kuidas teha kell veelgi nutikamaks ja täiuslikumaks. Mis suunas aga trendid liiguvad? Sellest rääksime Polar brändi maaletooja AS Mefo-ga, kes on olnud Eesti üks juhtivaid meditsiini- ja sporditehnika maaletoojaid üle 25 aasta.

Mobiiltelefoni pikendus

Üldjoontes võib öelda, et käel kantaval elektroonikal on kaks võimalikku arengusuunda, mis teineteist ei välista.

Üks suund on see, et kell muutub täielikult telefoni pikenduseks ja selle ekraanilt saab hakata lugema tekste, vastu võtma sõnumeid, tegema päringuid – näiteks kus asub lähim pitsabaar ja mida seal pakutakse. See eeldab muidugi, et ka pitsabaaril on vastav tarkvara ning see suudab infot hallata ja kiiresti uuendada. Nutikellade areng eeldab seega, et kogu infrasrtuktuur areneb kaasa ja tekib teenusepakkujaid, kes infot jagavad.

Märgid näitavad ka seda, et kell areneb maksevahendiks. See tähendab, et poes ei pea enam välja võtma pangakaarti, vaid piisab makseterminalile kella näitamisest. Ka mobiil-ID võib kolida kella sisse, sest suuri mobiile ei olegi enam nii mugav kasutada, aga kellaga piisab enda tuvastamiseks ainult puutest.

Sport ja tervis

Teine suund on sport ja tervis, neid kahte ei saa enam lahutada. Viimase nelja aastaga on pulsikella funktsioonide hulka lisandunud aktiivsuse jälgimine. Kui alguses jagas kell inimese päevase liikumise lihtsalt aeglaseks, mõõdukaks ja kiireks, siis nüüd suudab see ära tunda ka istumise, püsti seismise ja lamamise (magamise), mõni kell on võimeline tundma ära isegi ujumisstiili. Aktiivsuse jälgimist on arendatud ja arendatakse edasi just seetõttu, et uuringute järgi liigutakse vähe ja väga palju ressurssi kulub ülekaaluliste raviks. Kasutajal on vaja midagi, mis teda motiveeriks ja ütleks, kui palju ta on sel päeval miinimumnormist liikunud, ja aitaks seada isikliku eesmärgi.

Millel oleks mõtet?

Inimese otseseks või kaudseks jälgimiseks on tegelikult palju sensoreid, kuid küsimus on selles, kas kõike saab kella sisse paigutada, näiteks vererõhu mõõtmise aparaati või hingamise jälgimise seadet. Tehnoloogiliselt oleks võimalik näiteks veresuhkru taset kella abil jälgida, kuid diabeetikuid on maailmas umbes 5%, seega kõik kasutajad seda funktsiooni kindlasti ei vaja. Tootja peab sel juhul otsustama, kas seda lahendust tasub kella sisse panna.

Tulevikus võiks kellal olla ka võime mõõta naha niiskust, sh seda, kui palju inimene higistab, kuigi kell ei saa hinnata, millest higistamine on tingitud. Higistamine võib olla mõne haiguse sümptom, aga võib ju tulla ka sellest, et tuba on umbne. Kui on olemas seade, siis peab olema ka tarkvara, mis seda analüüsib ja hinnanguid või soovitusi annab. Siin tuleb mängu seadusandlus – praegu ei tohi ükski seade panna diagnoosi, seda peab tegema arst. Seadmed võivad märke avastada ja andmeid koguda, kuid ei tohi anda hinnangut. Selleks, et seadmed saaksid edasi areneda, peab ka ühiskond arenema.

Piiriks on fantaasia

Kaugemas perspektiivis mõeldakse haigustunnuste avastamiseks võib-olla välja meetodid, mille tehnoloogia mahub käekella sisse. Piiriks on ainult fantaasia. Sel juhul oleks kellal püsiühendus internetiga, mille kaudu saadetakse andmed raviarstile või perearstile. Arst teavitab kasutajat kas kõnega või sõnumiga (mis võib samuti tulla käekella peale), et teatud näitajad ei ole soovituslikes vahemikes, ning kutsub kontrolli. Kõige suurem probleem on siingi seadusandlus, ka selles mõttes, et kes tohib delikaatseid isikuandmeid töödelda. Andmete edastamisel läbivad need eri servereid ja nii tekib juurdepääs delikaatsetele isikuandmetele ka neil, kellel seda olla ei tohiks.

Mida veel?

Üks küsimus, mis inimesi alati huvitab, on kehakaal. Kella abil ei saa hakata kehakaalu määrama, sest kaalumiseks peab kogu kehamass toetuma mõõtvale seadmele, kuid kaaluda saaks siis, kui panna kell suhtlema jalanõudega, mille taldade sees oleks mõõtmisseade.

Iseenesest saaks kella sisse panna palju funktsioone, aga küsimus on alati selles, mida kogutud infoga peale hakata. Palju tehnoloogiaid on juba olemas, tähtis on teha need mõõtmetelt väiksemaks. Oluline on ka see, et kes võtab vastutuse andmete analüüsi ja vastuse genereerimise eest.

Kust saada voolu?

Aku vastupidavuse parandamiseks otsitakse samuti lahendusi, sest mida rohkem lisafunktsioone kellal on, seda rohkem voolu see tarbib. Üks võimalus oleks näiteks toota energiat kehasoojusest, sest keha ju toodab soojusenergiat, eriti treenides. On kaalutud ka võimalust kasutada energiat, mis tekib riide hõõrdumisest, näiteks sellest, kui jooksja käed käivad vastu jooksuriideid. On mõeldud ka variandile, et jalgratturid saaksid energiat toota jalgrattaga sõites. Viimase aastaga on märkimisväärselt suurenenud ka päikeseenergia talletamise suutlikkus ja ilmselt lähima viie aasta jooksul paigaldatakse kella klaasile väike päikesepaneel, et akut saaks laadida päikeseenergiaga.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Polar