Füsioterapeudi poole pöördumisele hakkab harrastussportlane mõtlema üldjuhul siis, kui on juhtunud trauma või mõni probleem muul moel märku annab. Kuidas aga spetsialist aidata saab, mida vastuvõtul tehakse ja kuidas probleeme lahendatakse, rääkis füsioterapeut Lauri Ott.
Kui inimene tuleb füsioterapeudid visiidile, siis esmalt tuleb välja selgitada:
· kas pöördumise põhjuseks on värskem trauma ehk kas on teada, mis ja millal juhtus ning mis on selle tulemus;
· kas tegemist on mittetraumaatilise juhtumiga ehk kas probleem on esile kerkinud otseselt teadmata põhjusel. Näiteks üks või teine koht valutab, aga miks valu on tekkinud, pole teada.
Kui tegu on traumaga
Trauma puhul tehakse esmalt anamnees ehk küsitlus: mis juhtus, millal juhtus, kas sellist asja on varem juhtunud jms. Siis hindab füsioterapeut lokaalset piirkonda, kus trauma on tekkinud. Edasi tehakse erinevaid lihas-, liiges- ja liikumisteste ning selgitatakse välja vigastuse raskusaste. Samuti hinnatakse inimese üldist konditsiooni – üldrühti ja üldvõimekust.
Kõige selle tulemusel selgub, kas trauma oli õnnetu juhus (nt tänaval võib kukkuda ka iga terve ja sportlik inimene) või on vigastus tekkinud selge mehhanismi tagajärjel (nt joostes tekib alati põlvevalu).
Mittetraumaatilised juhtumid
Mittetraumaatilise juhtumi puhul on sageli põhikaebuseks valu, st ei ole hematoomi ehk sinikat, ei ole turset ega ühte konkreetset punkti, kus valu tekib ja asub.
Vastuvõtul alustatakse samuti anamneesist: millal ja mis tegevuse käigus valu tekib, kas valu kestab lühikest või pikka aega jms. Kui trauma puhul keskendutakse alguses rohkem konkreetsele piirkonnale, siis mittetraumaatilise kaebuse korral hinnatakse rohkem inimese üldfüüsilist võimekust ja liigutustegevust. Nii leitakse seosed ja selgitatakse välja kaebuse põhjused.
Näiteks võib juhtuda, et põlv valutab, kuid põhjuseks on hoopis see, et varasemalt on olnud tõsisem õlatrauma, mille tõttu inimene hoiab lülisammast viltu. Selle tagajärjel langeb keharaskus mingis liigutuse faasis rohkem ühele jalale, liikumise käigus saab jalg üle koormatud ja tekibki valu.
Kas füsioterapeut jõuab alati välja valu põhjuseni?
Võib juhtuda, et esimesel visiidil ei tule välja, mis on probleemi algpõhjus. Kui kohe ei suudeta ainsa põhjuseni jõuda, siis võetakse ring järjest koomale. Muuhulgas antakse inimesele suunatud harjutusvara, et selle põhjal ajas hinnata, kas liigutakse õiges suunas ehk kas probleem väheneb ja lokaliseerub või mitte.
Kas iga valu puhul peaks pöörduma füsioterapeudi poole?
Tavaolekus ei tunnegi inimene sageli valu, samuti ei pruugi juhtuda midagi kergel koormusel, aga kui koormusi või tempot tõsta, siis tekib probleem. Täiesti terve inimene ei tunne valu ega funktsioonide piiratust, seega kui midagi on probleemne, siis tuleks sellega tegeleda.
Muidugi ei saa ükski füsioterapeut iga juhtumi puhul lubada, et inimene saab 100% lihase või liigese funktsiooni tagasi (nt kui on olnud raskete tagajärgedega autoavarii), aga eesmärk on saada tagasi normaalne elukvaliteet ja valuvaba elu.
Paranemine võtab aega
Kuigi iga sportlane tahab võimalikult kiiresti treenimise juurde tagasi pöörduda, tuleb raviplaanis lähtuda alati sellest, kui pikk on eeldatav vigastusest paranemise aeg. Traumadel ja eri trauma astmetel on väga konkreetsed paranemise ajad, mis tulenevad otseselt raku paranemise kiirusest. See aeg on väga kitsas raamis – ei ole nii, et üks paraneb 30 päevaga, aga teisel kulub kolm päeva. Ajalise raami seab inimese füsioloogia. Me võime küll aegu liigutada võimalusel selle raami lähemal asuvasse otsa, aga me ei suuda seda kordades vähendada.
Sageli kiputakse tavapärase rütmi juurde naasma liiga vara ning seda üldiselt kahel põhjusel:
· inimestel on erinev valutundlikkus ning juba enne lõplikku paranemist võib mõnele tunduda, et kõik ongi korras;
· ei taheta loobuda seatud eesmärkidest. Näiteks on sihiks võetud osaleda mõnel võistlusel, aga juhtunud on trauma, mis prognoosi järgi ei parane võistluse toimumise ajaks. Kui füsioterapeut on soovitanud mitte osaleda, siis tuleks paranemise huvides sellest kinni pidada. Tõenäoliselt tuleb sama võistlus järgmisel aastal uuesti ning mõni sama ala võistlus toimub juba mõne aja pärast.
Kui patsient peab kinni põhiasjadest, mida füsioterapeut selgitab ning täidab juhiseid, mida füsioterapeut annab, siis on loodud hea võimalus normaalseks paranemiseks. Väga oluline on seejuures teada, mida ise peab paranemiseks tegema ja mida kindlasti ei tohi teha.
Terveks saamise nimel peab tegutsema
Ükski uuring ega diagnoos paberil ei tee meid terveks. Samuti ei tee kedagi tervemaks, kui füsioterapeut tema jalga või kätt liigutab. Lihasjõud ja üldine jõudlus tuleb tagasi siis, kui inimene ise treenib. Füsioterapeut annab selleks konkreetsed soovitused ja ajalise raami, kuid ilma plaanita on paranemine oluliselt raskendatud.
Terve olemine on elustiil ning kui inimene tahab olla terve, siis elustiil peab seda ka toetama. Terve olemiseks pole ühtegi teist vahendit kui liikumine. Küll võib terve olla see, kes ei tegele spordiga, aga liigub piisavalt. Samas, igaüks, kes leiab asendi, kus tal ei valuta ega tee liigutust, mis pole ebamugav, ei pruugi olla terve. Samuti ei ole terve see, kes on küll füüsiliselt võimekas, kuid kellel mõne konkreetse tegevuse ajal ikkagi kuskil valutab.
Tervis on suures osas meie enda kätes ning ka paljude tervisemurede korral saame paranemisele ise oluliselt kaasa aidata. Olge terved!
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Sportland
Võsu Südasuve Challenge meelitab jooksjaid maalilise 10 km raja, viitstardi ja ahvatlevate boonustega