Kuidas valmistutakse Mont Blanci vallutamiseks?

Juulikuus läheb Sportlandi tiim vallutama Mont Blanci tippu, et panna The North Face’i tooted tõeliselt proovile. Kuigi juulikuu võib tunduda kaugel, siis teekonnaks käib juba täna korralik ettevalmistus.

Sportlandi tiimi viib Mont Blancile Nipernaadi reisiklubi – Kunnar Karu läheb grupijuhiks kohapeale ning Eestis aitab ettevalmistustel Heldur Pedajas. Veebruari esimesel nädalavahetusel valmistuti koos tiimiga Kõrvemaa laagris, kus õpiti talvist liikumist ja ööbimist. Enne seda käidi talvematkal Haanjas koos 50 Eesti kõrgeima tipu võtmisega, mille jooksul koguti ühtlasi enam kui 1500 tõusumeetrit ning edaspidi on kavas veel paar talvematka, kevadised matkad ja suvine matkakool Elvas.

“Plaan on, et kord kuus toimuks midagi, mis hoiab osalejad mõtetega matkalainel ning annab juurde ka eeldusi ja jõudu Mont Blancile tõusuks. Ettevalmistus kodumaal toimub korraliku programmi järgi nagu nipernaadidele kohane. Seejärel on juba kohapeal seitse päeva õppusi ning siis loodame head ilma ning asume tipu suunas teele,” selgitab Kunnar tegevusplaani.

Varustus ei roni, inimene ronib

Kindel on see, et ilma ettevalmistuseta ei ole mõtet mägesid vallutama minna. “Kõrgmägesid meil kohapeal võtta pole, küll aga leiab näputäie lund ja veidi külma, millega ennast harjutada,” ütleb Heldur. Ta rõhutab, et põhjalik ettevalmistus on äärmiselt oluline. “Eelmisel Mont Blanci ekspeditsioonil kämpisime Chamonix’s päästekopterite platsi läheduses. Seal hakkas vilgas tegevus juba varahommikul ja kestis õhtuni. Masinad aina põrisesid, et tuua mägedest alla end üle hinnanud turiste,” lausub Heldur ja nendib, et inimesi, kes ilma suurema ettevalmistuseta mägedesse kipuvad on paraku liiga palju. “Varasemas alpinismi ajaloos ette valmistamata inimene üldjuhul kõrgmägedesse ei sattunud, nüüd on olukord totaalselt muutunud. Mägironimise varustus on muutunud hõlpsalt kättesaadavaks ja on tekkinud ettekujutus, et uudne tehnoloogia võimaldab otse kontorilaua tagant ronida hõredasse õhku ja tõusta tippudesse, mis aastatuhandeid olid inimeste jaoks kättesaamatud. Kipub ununema pisiasi, et kõrgtehnoloogiline varustus ei roni ise, selleks peab ikka olema inimene, kelle vaim ja füüsiline pool on soorituseks valmis.”

Restart mägedes

“Kui ilmaga on õnne ja lihtsalt veab, siis võib aklimatiseerudes tipus ära käia ka nn mägiturist, aga tibusid loetakse siis, kui mägi on halvas tujus ja ilm ära pöörab või kui juhtub õnnetus sul endal või grupikaaslasel – siis tuleb osata nii olla kui tegutseda. Kõrgmägedes satume hoopis teise keskkonda – seal kodused linnadžungli strateegiad enam ei päde,” tõdeb Heldur ja kinnitab, et kõikide raskustega toimetulekuks enne laagrites ja matkadel käiaksegi. Matkakorraldaja sõnul väärib aga tähelepanu ka fakt, et suur enamik neist, kes on mägedes käinud, kipub sinna ikka tagasi ja seda vaatamata kõigile raskustele. “Ka kõige kaunima ilmaga on iga tõustud meeter pingutus – miks ikka ja jälle tagasi tahetakse, selle üle võib arutlema jäädagi. On need siis imelised vaated, rõõm saavutatu üle ehk siis enesejaatus, nauding, mis saadakse meeskonna toetusest ja teadmine, et sa pole üksi – on kelle peale loota,” artuleb Heldur ja lisab, et mingil moel vastandub mägironimine kõigele stressi tekitavale, mis tsiviilelus ahistama kipub. “Kõik probleemid, mille ümber elu kodus keerleb on jäänud mägedes kuhugi kaugele alla. Ekspeditsioonilt naastes on sageli tunne, nagu oleks teinud korraliku restardi ja elu muutunud taas värviliseks.”

Kogu aeg on põnev!

Sportlandi tiimil ei ole ettevalmistuse osas plaanis mingit allahindlust ning eelnevates laagrites õpitakse nii palju kasulikku, kui kohalikud olud seda võimaldavad. Alustades riietumisest, seljakoti pakkimisest ja kandmisest, liikumistehnikatest ja lõpetades külmas telkimisega. Tähelepanuta ei jää ka enesejulgestuse tehnikad, kaaslase julgestamine ning tugiköie kasutamine.

Tiimiga lähevad kaasa ka “Tahan tippu” konkursi võitjad Katrena Tenno ning Merle Laud, kes ootavad tähtsat juulikuu nädalat suure põnevusega ja läbivad hetkel keerulist ettevalmistusprotsessi. Merle ja Katrena on füüsiliselt aktiivsed ja heas vormis, sest töötavad treeneritena ning tänaseks pole nad oma elustiili Mont Blanci projekti pärast sportlikus mõttes muutma pidanud, kuid võrreldes varasemaga on veetnud rohkem aega looduses. “Muutunud on vaid nii palju, et kogu aeg on põnev ja on, mida oodata. Ettevalmistusi matkade näol tuleb kuni juulikuuni välja, mis on suurepärane,” lausub Katrena, kes tänu projektis osalemisele peab pidevalt omandama uusi oskusi, et mäel toime tulla.

Uued kogemused

Möödunud nädalavahetusel toimus ettevalmistus Kõrvemaa laagris. “Valmistasime ise metsas süüa – see on vägagi vajalik ellujäämise punkt! Õppisime siduma erinevaid sidumistehnikaid, mida Mont Blancil vaja läheb. Samuti pidime pimedas peavalgustiga liikuma ja toimetama – taaskord esmakordne ja super vinge kogemus. Ei oleks uskunud, et nii hästi saab pimedas vaid pealambiga hakkama!” kirjeldab Katrena viimast laagrit, kus tema jaoks oli kõige suuremaks väljakutseks veeta öö telgis, sest talvel ei ole ta seda varem teinud. “See oli väga teistsugune kogemus, sest eks enamik meist on harjunud oma soojas voodis magama, aga talvel telkimine tasuks kõigil järele katsetada!” soovitab ta uusi kogemusi teistelegi.

Go team!

Merle lisab omalt poolt, et Kõrvemaa laagris praktiseeriti palju vajalikku. “Kuidas käsitleda kirkat ja köit, õppisime “kassidega” liikuma, telkima ja sööki valmistama – väga vajalik. Aga veel vajalikum on ettevalmistus läbi teha, sest nii tajud enda vaimset valmisolekut mägedesse minekuks ning õpid ka veidi keerulisematel hetkedel leidma, kuidas olukorrast üle olla, kui kõik ei lähe nii nagu planeerid või eeldad,” kirjeldab Merle ja lisab omalt poolt soovituse läätsekandjatele: võtke kaasa ühepäevased läätsed!

Mont Blancile ronimist Merle ei karda. “Ma tean, et see saab raske olema nii füüsiliselt kui vaimselt, aga varasemate kogemuste põhjal usun ja tean, et saan hakkama. Väga suur pluss on ülitore seltskond, kellega Mont Blancile lähme! Go, team!”

Tekst: Merilin Piirsalu