Mäed on suured, võimsad ning lummavate vaadetega üheltpoolt … aga tänu ilmastikuoludele vägagi ettearvamatud teiselt … Ja seda isegi siis, kui nende kõrgus jääb alla 5000 meetri. Nii on ka Euroopa Alpide kõrgeima tipu – Mont Blanc’ga.
Vaatamata oma 4810m kõrgusele põhjustab see mägi probleeme paljudele mägimatkajatele, kes avastavad ootamatult, et Euroopa kõrgeim tipp ei olegi nii lihtne kui algselt tundus. Igal aastal pöörduvad tuhanded inimesed tagasi ning nende soov jõuda Euroopa kõrgeima mäe otsa luhtub … Midagi ei ole teha – mäed ja ilm on meist nii palju võimsamad, et paraku dikteerivad nemad meile – kes, kuhu ja millal saab võimaluse ronida.
Grupijuhina Mont Blanc’il liikudes jookseb peas ringi sadu mõtteid seoses „valge mäega“ – kas need karniisid ikka peavad vastu? Kas see lumesild, mida mööda me lõhesid liustikul ületame ikka peab? Kas see kuluaar, mida ületame ei saada meile nüüd kivirahet kaela? Jne. Mont Blanc’le ronimine on seotud selgete ohtudega, mis on nii grupijuhtidele kui ka grupiliikmetele nähtavad. Need ei peida end üldse, vaid varitsevad mägimatkajaid peaaegu igal sammul. Eriti ettevaatlikuks teeb aga teadmine, et oleme ju samades paikades varasemalt õnnetuste tagajärgi näinud.
Paar aastat tagasi jäi meil tuule tõttu liftile minemata ja läksime alles järgmisel päeval Midi platoole ööbima ning sealt edasi mööda „3 tipu marsruuti” tipu poole. Tänu 1-päevasele nihkele pääsesime võimalikust laviinist kogu grupiga. Mont Blanc du Tacul’i platool toimusid juba tõusurajal päästetööd – meile eelnenud gruppi oli tabanud karniisi murdumise tagajärjel lume- ja jäälaviin, hukkus mitu inimest.
Eelmisel suvel ning ka seekord tuli meil „3 tipu marsruudil“ sama koht läbida. Selliste alade ületamine võtab ilmselt igal grupijuhil enne tõusu algust mõneks tunniks öösel une ära. Sellistes kohtades ei sõltu paljud asjad sinust – tuleb loota, et mägi on sinu ja sinu grupi poolt ning ohtlik ala kiirelt läbida.
Õhtul peale Mont Blanci edukat tiputõusu, kuhu 10st alustanud grupiliikmest jõudsid kõik 10, oli laagrisse jõudes meel hea – olime selle ala edukalt ja ohutult läbinud. Vaid mõned päevad enne meie tulekut oli karniis seal murdunud ning maja suurune lumekamakas oli taaskord mitu matkajat lumisesse hauda viinud. Need on hetked, mida grupijuhid selgelt väga ei armasta – riskid on suured, kuigi paljud seda ehk esmapilgul ei mõista või ei taha mõista. Tõenäosus on küll väike, aga siiski – õnnetusi juhtub ning kui oled neid oma silmaga näinud, siis on see kõik teistmoodi. Samas, eesmärk on ilus – tippu jõudmine kannustab tuhandeid inimesi igal aastal oma elud Maudit’i mäenõlval ohtu seadma.
Laskudes mööda tavamarsruuti sain meie rühma teiselt grupijuhilt Heldurilt info, et nende grupp oligi tagasipöördunud. Teine rühm alustas meist hiljem ning ööbis 600m allpool. Mont Blanc’i tavaraja tuntuimas kuluaaris, mis Gouter kaljudel asub, oli olud õhtuse vihmasaju ning öise külmumise tõttu väga ebastabiilseks muutunud ning hommikuks olid suured kivilaviinid esimesed matkajad juba haiglasse saatnud. Kohtudes päästetöötajaga enne kaljusid mõistsime olukorra tõsidust – ilma erakordsete oludetagi on selle kuluaari edukas läbimine nagu teine sünnipäev. Nii räägivad kõik matkajad, kes seda ületavad.
Otsustasime siiski laskuda. Püüdsime kaljudel liikuda kiirelt – vägagi kiirelt arvestades meie suuri seljakotte. Kuluaarini jõudes surusime kiivrid tihedamalt pähe ning …ületasime selle! Sedakorda ohutult!
Nii see elu mägedes kord on – mäed on suured ja võimsad, muutlike oludega ning ühtlasi ka vägagi ettearvamatud. Õnnetusi aga kahjuks ikka juhtub – nii mägedes kui ka mujal. Läbides marsruute, millel oled ise ebaõnne näinud on igale grupijuhile kuidagi keerukas – vähemalt kui seda paar korda vaid läbida. Ilmselt kohalikud giidid on juhtumistega nii ära harjunud, et nende jaoks on see tükikeseks igapäeva elust muutunud. Kahjuks aga kaugematel külalistel need muljed nii kiirelt ei unune.
Samas, mäed kutsuvad ning vaatamata meid varitsevatele ohtudele võtame ikka ja jälle ette teekonna tippu – olgu see Mont Blanc või mõni muu mägi! Seiklus, riskid, enese proovile panek – need on asjad, mis kannustavad sadu tuhandeid inimesi mägedesse tippe vallutama.
Loo autor on Nipernaadi reisiklubi matkajuht Kunnar Karu. Kunnaril õnnestus tõusta sel suvel Mont Blanci tippu 2 päevase vahega kahel korral – esmalt mööda 3 tipu marsruuti ning seejärel tavamarsruuti pidi.
Mis motiveerib Martin Dorbekut trennisaali minema?