Rannavõrkpallur Kusti Nõlvak treenib selle nimel, et saavutada aina paremaid tulemusi, anda endast alati parim ning lähtub põhimõttest: kui sa midagi tõeliselt tahad, siis ära anna alla.
Spordipisiku sai Kusti külge tänu väga sportlikule perele ja seda üsna varakult. “Ema võttis meid kõiki trennisaali kaasa juba enne kui kõndima õppisime. Trennis käimine on olnud minu jaoks sama loomulik kui lähedaste kallistamine,” ütleb noormees ise. Suurem kirg spordi vastu sai aga alguse siis, kui Kusti hakkas käima võrkpallitrennis ning sai osaks tiimist.
Tema karjäär algas saalivõrkpallurina, kuid pea kolm aastat tagasi otsustas ta võtta vastu väljakutse ning minna saalist liivale – partneriks hea sõber Mart Tiisaar. Täna on poistest saanud Eesti ainus professionaalne rannavollepaar, kel sihiks Tokyo olümpiamängud.
Võrkpallist joogani
Eesmärkide nimel ei kõhkle Kusti kõvasti tööd tegemast ja tema trennikava on üsna tihe. “Meie treeningplaan on väga muutlik, kuna võistleme ja reisime palju, siis tuleb alati osata ka enda keha kuulata. Vahel on mõistlik mitte treenida või lõpetada varem, sest muidu võib teha endale rohkem kahju kui kasu,” leiab ta. “Kodus olles treenime keskmiselt 8-10 korda nädalas ja kolmel päeval nädalas teeme kaks trenni. Üks aktiivne puhkepäev on ka, aga treeningute vahel teeme erinevaid toetavaid tegevusi, et enda keha eest hoolt kanda,” räägib Kusti. Lisaks võrkpallile, käivad mehed jõusaalis, arendavad kehalist võimekust ning ennetavad vigastusi. Vahel jõuavad ka joogasse.
Fookus sooritusel
Ennast ületada tuleb sportlastel nii trennis kui võistlustel ning jutt ei käi ainult füüsilisest pingutusest, sest end tuleb pidevalt ka vaimselt proovile panna. Kusti jaoks on kõige keerulisemad hetked võistlusolukorras, kus on vaja leida tasakaal hea võitlusliku fookuse ja tulemusest mitte liigselt kinni hoidmise vahel ning mitte lasta enda mõtetel ega emotsioonidel end juhtida. “Aitab see, kui keskendun ainult tegevusele, mitte tulemusele ehk teen sooritusi tehniliselt hästi ja panen kogu fookuse sinna,” lausub Kusti ja tunnistab, et sportlasena tuleb tal kokku puutuda mitmete siseheitlustega. “Peamised siseheitlused ongi toime tulla enda sisemaailmaga, mitte lasta ebaõnnestumistest end heidutada ning teadvel püsida. Just teadvele tulek aitab kõige paremini. Teisel kohal on positiivne meelestatus kogu trenni vältel. Mõtted pigem segavad,” selgitab ta.
Ennast on põnev jälgida
Kusti töötab pidevalt selle nimel, et vaimselt veelgi tugevamaks saada. “Ma püüan olla ka trennivälisel ajal võimalikult teadlik oma sisemaailmas toimuvast. Näiteks panen tähele, kas ärritun, kui liikluses on mõni pidur või kui keegi halvasti ütleb, ja vaatlen seda tunnet. Püüan mitte lasta välisel oma enesetunnet mõjutada. Seda saab praktiseerida igal ajahetkel ja mida kriitilisem on olukord, seda põnevam on ennast jälgida,” tõdeb Kusti. Kui on tarvis meelt rahustada, siis aitab tema sõnul kaasa teadlike hingetõmmetega hingamine, ka kinniste silmadega on veidi lihtsam enda sisse vaadata. “Kui suudan tavaelus märgata muutusi ja neist lahti lasta, siis on see ka volleplatsil lihtsam. Ajutrenni teen ka, läbi Neuronationi äpi,” räägib Kusti põhjalikust vaimsest tööst.
Järjepidevus on treeningute võti
Kusti on heaks eeskujuks nendele, keda kummitab mõnikord motivatsioonipuudus või kes polegi suutnud järjepidevate treeningutega alustada. On ju palju neid, kes lähevad suure hooga treeningutele, kuid mingil põhjusel ikkagi üsna kergelt alla annavad. Mida nendele soovitada? “Suure hurraaga peale hakkamine pole tõesti alati parim variant, pigem istu rahulikult maha ja tee enda jaoks täiesti selgeks, miks sa midagi tahad teha, siis on suurem tõenäosus kestma jääda. Järjepidevus ongi treeningutel võti – kui tervet ei jõua, siis tee pool, nagu õpetaja Laur soovitas Tootsile. Tee ise ja tee hästi,” annab Kusti nõu ja lisab: “Kui trennisaalis palju käia ei viitsi, siis ole aktiivne – mine sõbraga jooksma või võta üks kuum jook ning jaluta vanalinna treppidel või metsas jne. Võimalusi treeninguks on ju tohutult – jooga on näiteks imeline asi. Ja üheskoos on alati lihtsam!” on Kusti veendunud.
Nike – mugav ja vastupidav
Treeningute juures on oluline nii vaime kui füüsiline pingutus, aga vähem tähtis ei ole see, mida sportlane seljas ja jalas kannab. Võib ju arvata, et rannavõrkpalluril erilist spordivarustust vaja ei ole, sest piisab lühikestest pükstest, kuid nii on see ainult hea ilmaga. “Päris tihti mängib ilm igasugu vingerpusse ja selleks tuleb valmis olla,” teab Kusti, kes eelistab kanda Nike spordiriideid. “Halva ilmaga tulevad mängu kõiksugu Nike alussärgid ja püksid, mis hoiavad sooja,” ütleb ta ja toob välja, et rannavõrkpalluri jaoks on väga olulised ka päikeseprillid. “Jõusaalis tuleb ka jalanõu mängu ja kuna teeme palju harjutusi kangiga, siis väga stabiilsena tunnen end Metcon 4 kandes,” kiidab sportlane.
Nike juures hindab Kusti eelkõige toodete vastupidavust ja mugavust. “Mulle on tähtis hea enesetunne ja treeningvarustus võiks sellele kaasa aidata, seega oluline on mugavus. Mulle meeldib ka, kui asjad peavad kaua vastu, sest kvaliteeti tarbides on mu ökoloogiline jalajälg pisut väiksem. Nike on oma tooted detailideni läbi mõelnud, mida mõistad vaid siis, kui oled neid juba mõnda aega kasutanud. Muidugi teevad Nike tooted silmale ka pai,” ütleb Kusti.
Sport haarab täielikult
Tippsportlase karjäär ei ole kindlasti kõige lihtsam elukutse, kuid Kustil pole mõtteski alla anda. “Alla andmise tunne on pea alati emotsioon, mis kaob üsna kiiresti. Sellega aitab toime tulla suure pildi vaatamine ja teadvustamine, kui kaugele sa juba oled tulnud, selle asemel, et vaadata, kui palju veel on jäänud minna,” selgitab ta ja lisab, et teda sunnib pingutama tahe saada täna paremaks, kui ta oli eile. “Kui olen andnud endast trennis või võistlusel maksimumi, siis olen endaga rahul.”
Kusti on õnnelik, et saab sporti teha. “Ma armastan tegevusi, mida tehes ajataju kaob ja mis täielikult haaravad. Sportimine on üks nendest. Sport on nauding pulbitsevast energiast ja eneseületusest, millega hiljem kaasneb täielik rahulolu.”
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Hooligan Hamlet