Laulja Laura Põldvere (30) on terve elu sporti teinud ja kuigi vahepeal kaotas ta trennipisiku muusikale, mõistis naine varakult, et hea tervise saladus peitub enda liigutamises. Nii teebki ta usinalt trenni vähemalt neljal korral nädalas.
Laura katsetas lapsepõlves paljusid trenne ja huviringe, et leida enda jaoks põnevaim. Proovis ära nii võistlustantsu, kergejõustiku, karate, balleti kui ka tennise, aga mingil hetkel võttis muusikakool suurema osa vabast ajast. „Jõudsin kergejõustikutrenni ainult kahel korral nädalas, aga mu trennikaaslased olid praegused EM-ide võitjad ehk siis minu vähene treenitus võttis motivatsiooni neile järele lonkida. Nemad ju käisid trennis seitse päeva nädalas,“ möönab ta. Sealt edasi järgneski muusiku elus pikk trennipaus ja alles ülikooli alguses leidis ta jooga. „See tulenes sellest, et gümnaasiumis lõi mul eriti tugevalt välja skolioos (lülisamba kõverdumine – toim.) ja kehalise kasvatuse tundide asemel pidin käima ravivõimlemises. Vajadus lihaseid tugevdada, et valu vähendada, tekitas trennipisiku, mis pole seni raugenud.”
Ümber posti keerutades
Nüüdseks on Laura südame võitnud postitantsutrenn, kuhu ta üritab jõuda vähemalt neljal korral nädalas. „Hakkasin sellega tegelema eelmise aasta suvel, kui nägin tuttava Instagrami-lehel trennivideot, mille peale mu suu ammuli vajus – kui graatsiline ja naiselik, samas nii jõuline ja põnev,“ meenutab naine. „Võtsin siis julguse kokku ja katsetasin ka ise. Hakkas nii meeldima, et mind ei heiduta sinikad ega poosid, mis algul ebamugavalt valusad olid. See on õpetanud mind hoopis hindama enda naiselikkust ja enda keha paremini mõistma. Näiteks olen leidnud üles oma puusad!“ naerab Laura.
Trennis pea selgeks
Kuna töö tõttu reisib Laura viimasel ajal palju, asendab ta sellel ajal postitantsutrennid jõusaali või jooksmisega, aga alati teeb sekka ka mõned joogaharjutused. „Tunnen, et kui ma ennast ei liiguta, siis mu aju plahvatab ja hakkab trikke tegema,“ tunnistab laulja. „Mul on vaja hetkeks lahutada enda meel kehast ja lasta sel lihtsalt puhata. Millegipärast on tihti nii, et mõnigi asi saab treeningsaalis selgemaks kui töölaua taga või proovisaalis.“
Reisimine on üleüldse Laura jaoks muusika ja postitantsu kõrval üks suur armastus. „See küll käib mu tööga kaasas, aga kui tekib vaba moment, valin ikka võimaluse jälle reisida,“ märgib ta. „Mulle meeldib avastada ning uues keskkonnas põnevate maitsete ja ägedate inimestega tutvuda või sattuda totakatesse olukordadesse, sest pole kohaliku kultuuriga piisavalt kursis. Mind hoiab see teadmatus ärksana ja aitab mõtteid värskena hoida.“
Enne esinemist ei söö
Tiheda graafiku tõttu tuleb Laural alati läbi mõelda, millal tal on aega süüa. „Tundub naljakas, aga tegelikult on see ülioluline, sest kuna ma enne esinemist paar tundi ei söö, pean täpselt teadma, millal on viimane hetk midagi näksata,“ räägib ta, lisades, et muidu tuleb tal lihtsalt uni peale ja kehal on raske end energiliseks mõelda. „Valikut tehes armastan juba eos tervislikke toite ja lähtun pigem sellest, mis on põnev. Ma ei salli toite, mis on maitsetud – see ei anna ei emotsiooni ega ka energiat.“ Kui ikkagi enne esinemist rammestus peale tuleb, tuleb muusikule appi mõttejõud. „Eks juhtub, et aju ütleb, et tegelikult tahaks teki üle pea tõmmata ja magama minna. Aga sisemine motivatsioon ja tahe paneb edasi liikuma,” teab Laura.
Laura on väikesest peale olnud pigem salatifänn kui lihaarmastaja ning ühel hetkel ta organism enam liha ei tahtnud. Seejärel oli ta üle 15 aasta taimetoitlane, kuid viimase aasta jooksul on ta õppinud sööma isegi toorest liha. „Toore liha katsetamine tuli teemaks siis, kui rääkisin, et ma armastan toorest kala ja olen suur sashimi-fänn,“ selgitab naine. „Ja võimalik, et kellelgi vajub nüüd suu lahti, aga toores kala ja toores liha ei ole maitselt nii erinevad. Ma armastan mereande ja nende kokkamine on minu jaoks õhtuti täiesti tavaline.“
Laura ilma meigita?
Laura on vaieldamatult üks kõige rohkem sätitud artiste Eestis, keda harva (kui üldse) näeb koduseintest väljapool meigi ja pilkupüüdvate riieteta. Nii võib juhtuda, et väga kiirel päeval peab ta isegi trenni minema lokki keeratud juustega. „Kuna mu graafik on tõesti iga päev täiesti erinev, siis satun tihti trenni peale pildistamist või jooksen trennist otse kohtumisele ja seetõttu olen juba sätitud ja lokitatud,“ tunnistab kaunis muusik. „Aga ma olen sattunud trenni ka täiesti ilma meigita. Pia, mu treener, kommenteerib siis alati, et näen meigita nii armas välja. Seda on alati hea kuulda, et tunda end kindlalt ka ilma ripsmetuši ja värvitud huulteta.”
Laura on õppinud end aastatega armastama, aga nagu paljudele naistele omane, tahaks ka tema jätkuvalt enda juures midagi muuta, ja soovib, et midagi võiks teistmoodi olla. „Päevas ikka paar korda esineb hetki, kus ohkan, et miks ma ei võiks olla selline nagu see tüdruk seal pildil. Aga see läheb mööda ja pean nentima, et ma ei saa olla keegi teine, vaid ainult mina ise. Ja eks selles ongi elamise võlu, et teist minusarnast ilmas ei ole.”
Ägedates riietes
Laura tunnistab, et trenniriiete soetamisel on talle olulised eelkõige kvaliteet ja materjal, aga kindlasti ka värv ja disain. „On ju hea tunne minna tegema ränka tööd riietes, mis annavad energiat juurde,“ teab ta.
Sügistalvisel perioodil, mil paljude naiste garderoobe ootab ees värskendus, jagab Laura O’Neilli selle hooaja kampaanianäona ka seda, mida ta külmemaks hooajaks riideid valides silmas peab. „Kuna ma olen tohutult külmakartlik, on hästi oluline soojus, ja siis on pikk parka parim, mida kanda. Keegi kunagi soovitas, et külmakartlikkuse raviks on talisuplus, aga ma eelistan tulikuuma hommikust dušši ja head sooja riietust. Mulle meeldib ka see, kui jopel on olemas kapuuts, sest ma ei ole suurem asi mütsikandja. Ja kindlasti on tohutult oluline, et mantel käiks kurgu alt kinni, et külm sisse ei poeks.“
Tekst: Keilit Aedma
Pööra rajalt kõrvale ehk mis on freeride?