Lembitu Kuuse 10 spordihetke

„Lugusid oleks mul muidugi raamatu jagu,“ hoiatab Lembitu ja lisab, et valitud lugusid pole vaja järjestada mingis tähtsuse-vapustuse järjekorras. Kirjas on need nii, kuidas esimese emotsiooni pealt meelde tulid…

1. Andrus Veerpalu esimene tiitlivõit – üldse Eesti suusataja esimene tiitlivõit. See oli 2001. a maailmameistrivõistlustel Lahtis. Võita varem startinuna 30 km eraldistardist sõidus kuld 0,2-sekundilise eduga Frode Estili ees! See emotsioon oli võimas. Lendasin otseülekande lõpuks otse ülevalt kommentaatorikabiinist läbi suure staadionihoone alla staadionile. Ei olnud mul enam aega vaadata, mis teed pidi minna…

Dopingukontrolli ala läbisin ka täiskiirusel, joostes. Oleks veel kiiremini saanud, aga igal nurgal hüppasid soomlased kaela ja õnnitlesid, nagu oleks see võit osaliselt nendegi oma! Ja finiši juures intervjuupaigas andis Eurospordi reporter kohe esimese inteka õiguse meile – neil ükskõik, kas ta jõuab eetrisse minut varem või hiljem. Meie aga jõudsimegi veel ETV otseülekandesse Andrusega otseintervjuu teha!

2. 1996. a olümpiamängudel Atlantas võõrustas tolleaegne EOK president Tiit Nuudi meid Toomas Uba ja kaameramehe Robert Voodiga olümpiakülas ja sõidutas meid elektriautoga – golfiväljakutelt hästi tuntud mudel. Ega meie ei saanud ju teisiti, kui salvestasime kaameraga kogu meie uhke teekonna ja kommenteerisime sealsamas, kus olime ja mida nägime.

Siis sõitis meie kõrvale vägev politseimasin – muidugi tähelipuga… Kiiresti tehti selgeks, et oleme reeglite vastaselt käitunud ja kummalisel kombel saadeti meid olümpiakülast välja Atlanta liiklusse… Kolm kiirteed ühele ja kolm teisele poole. Nagu kosmoselaevad kihutasid meist vist 50 korda suurema kiirusega mööda Buickid, Lincolnid, Fordid, Chevrolet’d ja mis kõik veel… Kuni politseipatrull filmidest hästi tuntud laskeasendis meid teelt maha võttis. Karistuseta me jäime, aga omaette kaameli ajamine läbi nõelasilma oli küla territooriumile tagasi saamine. Aga Ameerika on teatavasti tuhande võimaluse maa!

3. Pikkade otseülekannete ajal juhtub ikka üht-teist. Minu esimeste olümpiareportaažide ajal töötasime kadunud sõber Tiit Rääguga Eesti Raadios, elasime Moskvas ja tööd tegime muidugi suures Ostankino keskuses. Kergejõustiku reportaaži tehes saatsime käijad rajale, tõstsin mulle tollal suhteliselt tundmatute meeste kohta käiva infopaki laua teise otsa ja … sinna see üha kasvava kultuurikihi alla jäi. Kuni ilmuvad statkale äkki need tublid käijad… Pabereid pole, stardiprotokolle polnud meil siis üleüldse. Kes see võitja on?

Ise räägin midagi, aga alateadvuses tiksub mõte – sinine särk – see saab olla idasakslasel, võib-olla ka tšehhil. Ei Ida-Saksa vapp peaks kaugelt silma torkama, järelikult tšehh ja noh, loomulikult üks favoriitidest Josef Priblinec. Nüüd on see nimi igavesti pealuu sees. Tiit pani ilmselt sama „tehnikaga“ paika hõbedamehe ja pronksivõitja hõiskasime kahekesi koos sünkroonis. Pihta saime, aga nahk oli seljas märg, nagu oleks ise 20 kilomeetrit läbi kihutanud.

4. Kuidas saaks unustada Eesti võrkpallikoondise lausa uskumatut võitu kodus, Audentese spordihoones 2009. a Euroopa meistrivõistluste valikturniiril hiljem Vana Maailma meistriks kroonitud Poola üle! Me võitsime tookord ühtlasi valikgrupis esikoha ja pääsesime esmakordselt EM-finaalturniirile. Igat sorti individuaalset tunnustust pälvinud üks maailma tippsidemängijaid Pawel Zagumny tõstis lõpupunktide mängimisel ikka ja ainult Mariusz Wlaslyle, kuigi platsil puha staarid olidki. Aga nii oli blokki juba lihtsam ette seada ja eks ole Wlaslygi inimene. Siis kippus häälgi vist värisema ja kärisema….

5. Aastate eest oli Gunnar Klettenbergil niisugune vägev ratsu nagu Favoritas. Heast sugupuust hirmsa hüppevõimega täkk, kes Eestis esimesena ka 2-meetrise kõrguse ületas. Aga tal oli üks viga – võistluste pingelises õhkkonnas hakkas tagant üles lööma. Kahel jalal aga on raske nii kiiresti edasi saada kui neljal jalal. Kuidas Gunnari selg küll vastu pidas, on omaette teema. Ja siis võitsid nad Tallinnas MK Kesk-Euroopa liiga suure auhinna – muidugi mõista tagus Favoritas ikka hasartselt tagant üles.

Kohe, kui võitjad platsilt tulid, jooksin kaameramehega neile vastu – kuidas küll Favoritas end üleval peab? Gunnar hüppas sadulast, alustasime ja mida teeb Favoritas? See metsik täkk, kes minut tagasi vaata et viskaks oma ratsaniku seljast, kummardab ja oma pika koonuga silitab minu jalga põlvest üles nagu maailma malbeim kiisu! Intervjuu pilt oli muidugi fantastiline. No see hobune PIDI ju mõistma, et nüüd sai ta millegi suure ja kiiduväärsega hakkama!

6. Küll tahetakse elus kõike ette näha, spordis muidugi ka. Enne Ateena olümpiamänge, 2004. aasta suvel korraldas EOK ajakirjanikele erinevate alade sportlaste- treeneritega hommikusööke (meie naersime veel, et läheme aga jälle „kodutute“ hommikusöögile). Kergejõustiklastega kohtumise järel istusime veel väiksema seltskonnaga koos, kui äkki võttis jutuotsa üles meie hulgast vara lahkunud Aleksander Tammert seenior. Ja ütles sõna-sõnalt (ikka oma teada- tuntud mõnusa aktsendiga): „Tead, minu poiss saab Ateenast pronksi, kuigi tegelikult on ta neljas.“ Ja põhimõtteliselt nii ju läkski. Vana Sass oleks ka oraaklina võinud leiba teenida!

7. Õudne üleelamine oli 2007. a suusatamise MM-il Sapporos. Oma esimese poja pulmas, just enne väljalendu Jaapanisse, olin vist külma saanud, mis on omaette haruldane ja harjumatu juhus. Juba lennu ajal kippus asi kehvaks kiskuma. Sain kokku veel Austria eest võistleva Mihhail Botvinoviga, kes oli just samas seisus. Temal läks aasta tähtsaim võistlus nurja ja minul ju ka – hääl kadus ära…

Sprindi tegin veel ära. Kommentaatorikoht oli vabas õhus ka. Mingi kange liköör oli mul kõrval, niikaua kui häält jätkus, rääkisin. Kui hakkas ära minema, panin jälle klõmaka. Ülekande tegin lõpuni, aga energiakulu oli niisugune, nagu poleks nädal otsa mingit kangemat kraami suu sisse võtnudki. Aga paari päeva pärast saabus vaikus… Kuum õlu meega tõi hääle aga lõplikult tagasi. Mis teha, reporter peab oma töövahendi hääle alati vormis hoidma.

8. Jaapanis, 1998. a Nagano olümpialt on meeles ka üks vahva kohtumine. Õieti küll juba mängudejärgselt vabariigi aastapäeva tähistamiselt Tokios. Olime seltskonnas saatkonnatöötajate ja kohalike VIP-idega mõnda aega inglise keeles vestelnud. Siis saabus hetk, kus pidime end tutvustama. Minu kõrval ulatab noorem härrasmees nimekaardi ja lisab – Kuuse. Mina muidugi välkkiirelt vastu – No, I´ m Kuuse. Ja annan oma kaardi. Tema seda ikka veel vaatamata, et tema on Kuuse.

Siis sai suure nalja ja naeruga selgeks, et kaks Kuuset, Mark ja Lembitu, olid Tokios kokku saanud. Tema töötas ühes Jaapani suurpangas ja eesti keelt praktiliselt ei kõnelnud. Küll aga võttis ta kohe kõne isale Austraaliasse. Vana rääkis uskumatult puhast eesti keelt, aga ühiseid juuri me ei leidnud – nemad olid pärit Läänemaalt, mina aga olen ju Rakverest.

9. Olen nakatunud niisugusesse kirge, et võistlustelt ja igast paigast, kus ikka pikemalt tegutseda olen saanud, olen ostnud õllekannu – muidugi vastavate kirjade ja pildiga. Neid on aegade jooksul ligi sada kogunenud. 1998. a Nagano mängude õllekannu mul aga pole. Otsisin seda kaua – aega ju ka polnud. Aga suurimas ametlike suveniiride kaupluses oli ta olemas. Valge, nagu oleks sulalumest kokku pandud. Käepidemeks oli kullakarvaline suusahüppaja.

Mitte keegi ei lähenenud ka sellele vitriinis aukohal olnud kannule. Mitu korda käisin selle kannu juures ja siis naersin omaette – nüüd on siis ihnsuse piir käes. Meie rahasse ümber arvutatult maksis see üle viie tuhande krooni! Ja aasta oli 1998. Nii jäigi see kann mul ostmata. Kas on kahju? Nüüd muidugi on, aga siis oli veidi teine aeg.

10. Ei ole nii sügavalt õudset pilku näinud, kui Mika Myllyläl 2001. a suusatamise MM-il Lahtis. Olin kutsutud ainsa väliskülalisena Soome koondise nn medalikohvile. Andrus Veerpalu oli just maailmameistriks tulnud. Tänasin lühikeses kõnes hõimurahvast, öeldes kõige muu kõrval, et ju tundsite teie ka veidi heameelt meie hümni kuulates nagu meie aastakümneid nende „Maammelaulu“ kuulates. Ning muidugi soovisin edu.

Ja siis tabasin endalt Mika pilgu. Olime temaga nii mõnigi kord kohtunud ja jutustanud, aga see oli niisugune pilk, nagu oleks ta surmasuus või tonti näinud… Paar päeva hiljem oli asi kogu maailmal selge. Mika teadis seda juba siis, aga see õhtu oli veel nagu pidu katku ajal. See dopinguskandaal räsis kogu suusasporti, kõige enam aga Soome rahvast.