Liisa Pärnpuu on ema, tervisesportlane, vabakutseline turundaja ja sisulooja, kes iseloomustab end kui sõjaväelise distsipliiniga optimistlikku inimest. Koroona-aasta on elurõõmsa naise pannud ümber mõtestama kogu senist lähenemist liikumisele. Oma kogemusi jagab ta innustunult ka kõikidel enda sotsiaalmeediaplatvormidel.
Naine ütleb, et kuigi liikumist on ta oluliselt pidanud ka varem, siis tervislik suhe spordiga kujunes välja alles viimase aastaga. „Noorena käisin trennis, et olla heas vormis ning teistele meeldida, kuid nüüd vajan seda aega liikumiseks, iseendaga olemiseks ning vaimu välja puhkamiseks. Mõtestan seda enda jaoks varasemaga võrreldes hoopis teisiti ja tegelikult imestan, et alles nüüd selleni jõudsin,” naerab Liisa lustakalt.
Liisa vaieldamatuks meelisalaks on tervisejooks. „Eelmisel kevadel olime kõik seoses koroonapiirangutega kodus. Ühel hetkel tundsin, kuidas mul oli lausa füüsiliselt vaja oma mõtetega üksi olla. Ainus variant toast välja pääsemiseks oli jooksma minna. Julgen arvata, et see ala hakkas mulle väga meeldima just seetõttu, et sain sellelt varasemaga võrreldes hoopis midagi muud. Füüsiline vorm on boonus, mõju vaimsele poolele on olulisem. Tänu sellele suutsin kodus olla parem ja rahulikum inimene ja teha otsuseid läbimõeldumalt.“
Jõudu katsunud mitmel alal
Sport on teda saatnud kogu elu – teismeeas tegeles ta kaheksa aastat lauatennisega ja proovis kätt purjetamises. Viimane sobib Liisa sõnul aga rohkem tema kahele nooremale õele. Talialadest on naise suurimaks kireks mäesuusatamine, mida tal on tänu sportlikele vanematele võimalus olnud harrastada juba päris pisikesest peale.
Pikema pausi spordist tõi kaasa lapseootele jäämine. „Sünnitamine ja esimene aasta emana on pehmelt öeldes paras väljakutse. Enne poja aastaseks saamist ei teinud ma suurt midagi, käruga liikumine oli piisav koormus,“ tunnistab ta ja lisab: „Mõtestatud koormuse juurde tagasi jõudes otsisin enda jaoks tükk aega ala, mis paneks silmad särama.“
„Kuna ainus inimene, kellele ma midagi tõestama pean, olen mina ise, eelistan individuaalsporti. Kui selle nurga alt vaadata, siis kõnetas jooksmine mind ikka väga,“ ütleb ta. Varasemalt on ta olnud aktiivne jõusaali võimaluste kasutaja ning kõige uuema põneva alana avastas ta mullu ainult naistele mõeldud HIIT poksitrenni. „Seal saab end väga vabalt tunda ning kogunenud pinged korralikult välja elada.“
Suudab end distsiplineerida
„Kuna liikumine annab mulle nii palju tagasi, siis leian endas alati motivatsiooni. Ja sealt, kus motivatsioon lõpeb, algab distsipliin,“ toob ta välja oma ühe lemmik mõttetera. Seega pole probleem õue minna ka veidi nii-öelda kurjema ilmaga. „Mulle meeldib väga mõelda, et olen räige sõjaväelise distsipliiniga. Lõpuks on ju küsimus selles, et kui sa midagi tahad, siis sa seda ka teed, kui ei tee, siis järelikult ei olnud tahe piisavalt suur.“
Liisa on sellise suhtumise kaasa saanud lapsepõlvekodust. „Vanemad olid väga distsiplineeritud ja õpetasid, et kui sa midagi tahad, siis tuleb selle nimel ise tööd teha. Ainult sina ise saad oma õnne eest vastutuse võtta. Ei saa oodata, et keegi teine sind õnnelikuks teeb või selles suunas ponnistada aitab.“
Balti Filmi- ja Meediakoolis suhtekorralduse eriala lõpetanud kolmeaastase poja ema on tänu oma ettevõtlikkusele olukorras, mis võimaldab tal olla iseenda tööandjaks ning olla pere jaoks igapäevaselt rohkem kohal. „Mul on võimalik kodus töötada, see on väikelapse kõrval olles tohutuks eeliseks. Lisaks veel vaimne vabadus, mis on sama oluline ka liikumise puhul.“
Sportimist armastama õpetab ta ka oma kolmeaastast poega, kes saab emaga vahel rajale kaasa kas vankris istudes või tõukerattal. „Üldiselt võimaldame elukaaslasega sportimiseks üksteisele teadlikult eraldi aega, aga ka lapsega koos midagi teha ja talle eeskujuks olla on väga tähtis.“
Liikumisega saavad kõik hakkama!
Kuna sisuloojana on Liisa oma meediaplatvorme üles ehitanud pea kümme aastat ja sportlik tegevus kajastub ka seal, saab ta tihti rõõmustada tagasiside üle, milles inimesed teda liikuma motiveerimise eest tänavad.
„Näitan, et tavaline inimene saab liikumisega hakkama väga lihtsate võimalustega. Ainsaks spordivarustuseks on mul Sportlandist ostetud adidase jooksutossud, see on kõik. Ma ei ole see, kes treeniks eesmärgipäraselt mingiks kindlaks võistluseks. Jooksmises ei näita ma ette mitte mingisugust kõrget professionaalset taset. Inimesed saavad minuga samastuda, sest kui suudan mina, siis suudad ka sina,” kinnitab Liisa.
Ühekorraga läbitav distants jääb tema puhul umbes viie kuni kümne kilomeetri vahemikku. „Kui oma esimesele jooksuaastale joone alla tõmbasin, sain kokku 830 km. Hõikasin novembri alguses Instagramis välja, et kes aasta lõpuks koguneva kilometraaži õigesti ennustab, saab auhinna. Pakkujaid oli tuhandeid ning minu suureks rõõmuks pani Sportland võitjale välja kinkekaardi.“
Saab innustust väljakutsetest
Jooksma on teda innustanud ka erinevatel spordi- ja sotsiaalmeedia platvormidel ringelnud väljakutsed. „Väike võistlusmoment on vahel tore, aga tahan selles olla üksinda. Kui peaksin kuskil staadionil stardijoone taga kellegagi koos mõõtu võtma, siis see viiks mind väga kiirelt stressi,“ tunnistab Liisa.
Samas tõdeb ta, et tegelikult tegi ta ühele sündmusele siiski erandi ning osales rahvatriatlonil. „IRONMAN Tallinna raames toimus Škoda Laagri 4:18:4 Tallinna Triatlon, mis oli küll üsna pisike võistlus, aga uus ja lahe kogemus. Tegime seda tiimina ning saime mõnusa adrenaliinirohke elamuse.“
Uuele spordiaastale läheb ta vastu entusiastlikult. „Mul on rõõm näha, et ka mina saan liikumisega inimestele eeskujuks olla. See on suur võit, kui keegi end sinu utsitamise tõttu diivanilt püsti ajab ja õue läheb,“ leiab Liisa.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Keir Rämson / erakogu