Maari Talvist: minu missioon on levitada armastust ja kirge lume vastu

Nõmme Lumepargis algab talv siis, kui lumi maha tuleb või kui väljas on nii palju miinuskraade, et on võimalik toota kunstlund. Kuigi tänavune detsember on olnud suhteliselt soe, saavad trennilapsed Nõmmel siiski juba kunstlumel harjutada. Üks nendest, kes seal mäespordihuvilisi välja õpetab, on Maari Talvist.

Lumelauaspordiga tegi Maari tutvust tänu emale, kes võttis ta kaasa talvisele mäereisile. „Mu ema on meeletu talispordi ja lume fänn ning käisime temaga palju mägedes puhkamas. Esimest korda läksin lumelauaga mäele, kui olin 13-aastane. Õpetajat mul ei olnud, pusisin ise ning mul läks umbes pool päeva, et julgeksin suurtesse mägedesse minna,“ meenutab Maari.

Uue ala omandas tüdruk väga lihtsalt oma sportliku tausta tõttu. „Hea füüsis on lumelaua või mäesuuskadega sõitma õppimisel väga suureks eeliseks. Mina tegin kergejõustikku, ratsutasin, käisin ujumas. Aitäh emale, kes lubas ja võimaldas mul eri trenne proovida!“ lausub ta.

Suusainstruktoriks Austraalia Alpides

Kuni ülikooli lõpuni käiski Maari igal aastal emaga Eestist väljas lumelauda sõitmas. Peale rekreatsiooni eriala lõpetamist, otsustas ta minna maailmas ringi vaatama ja sõitis Austraaliasse. Õige pea hakkas neiu aga talveinimesena lund igatsema. Endalegi üllatuseks kuulis Maari, et ka Austraalias leidub suusamägesid. „Tuli välja, et seal on seitse suusakeskust, mis kõik on palju suuremad kui meie kõige suurem keskus. Kõik need asuvad ühes piirkonnas, mida kutsutakse Austraalia Alpideks,“ selgitab ta.

Maaril õnnestus ühte keskusesse tööle saada. „Alguses olin lifti töötaja, aga kuna mulle meeldib suhelda ja mulle meeldivad lapsed, siis kohalik suusakooliboss märkas seda ja küsis, kas tahaksin minna suusakooli. Esmalt käisin seal vabadel päevadel abiliseks ning mõne aja pärast sain laste suusakooli mänedžeriks,“ meenutab naine, kuidas sai alguse tema tee mäesuusa instruktoriks.

„Meie keskus ei olnud Kesk-Euroopa või Skandinaavia mõistes väga suur ning seal elati kolm kuud järjest kohapeal, sest juba sinna jõudmine oli raskendatud. Nimelt saab Charlotte Pass suusakeskusesse ainult nn linttraktori bussiga. Mõnes mõttes viibid seal nagu isolatsioonis, kus näed pidevalt samu nägusid ning kus tuleb väga hästi välja inimese iseloom ja pingetaluvus. Just oma iseloomu kasvamist ja kasvatamist pean kõige olulisemaks õppetunniks, sest elades ja töötades koos multikultuurse seltskonnaga, peab olema väga avatud ja arvestav kõikidega. Kõige enam tänulik olen ma nende eluaegsete sõprade üle, kelle ma sealt leidsin, sest huvitaval kombel on nad kõik eurooplased või Euroopa juurtega,“ kirjeldab Maari.

Uued väljakutsed Hiinas

Ühel päeval tuli kohalik mänedžer Maari juurde küsimusega, kas neiu ei tahaks vastu võtta uut väljakutset. Nimelt, kuna 2022. aastal toimub Pekingis taliolümpia, otsiti sealsetesse uutesse suusakeskustesse inimesi, kes kohalikke mäespordi alal välja õpetaks. Kuna tema Austraalia viisa hakkas läbi saama, otsustas Maari kandideerida.

„Hiinas elasin ja töötasin seitse kuud. See oli väga teistsugune kogemus,“ tõdeb ta. Nimelt pidi ta välja õpetama peamiselt kohalikke mehi ning see oli tõsine väljakutse, sest alguses ei austanud sealsed õpipoisid oma õpetajaid üldse. Üritasid nendest isegi lahti saada, kirjutades omanikele pöördumise, et instruktorid on liiga ranged. „Me nõudsime täpsust, aga kohalike töökultuur on selline, et üks töötab ja kümme vaatavad pealt,“ selgitab Maari, kes pidi õpetama peamiselt lastega töötamist. „Töö lastega on tegelikult väga spetsiifiline. Näiteks millegi selgitamiseks pead minema lapsega samale tasandile ehk tema ette põlvitama. Mehed aga ei põlvita Hiinas kunagi. Lõpuks nad nõustusid lapse ette kuidagi kükitama, aga põlve mingil juhul maha ei pannud. Samuti ei tule meie ühiskonnas kõne allagi, et treener lööks last, aga Hiinas on see kahjuks väga normaalne,“ kirjeldab Maari.

Ta tunnistab, et oli väga raske ennast valge naisena Hiinas kehtestada, kuid kokkuvõttes sai ta hakkama. Tulevaste suusakeskuse töötajate välja õpetamise kõrval, jagas Maari oma teadmisi ka sealsetele suusakeskuse klientidele, kelleks olid Hiina kõige rikkamad inimesed. „Kui sa oled Hiinas rikas, siis sa oled väga rikas ja kui sa oled vaene, siis sa oled väga vaene. Vaene inimene omale suusakeskuse külastamist lubada ei saa,“ selgitab ta.

Kui Maari oli seitsme kuu jooksul kolmel korral Hiina tööviisat pikendanud, siis neljandal korral ei tahtnud ta seda bürokraatlikku protsessi enam läbi teha ning otsustas kodumaale naasta. Selleks ajaks oli ta Eestist ära olnud neli aastat.

Spetsialiseerunud mäesuusatamisele
 
Talve lähenedes võttis Maari Eestis ühendust Nõmme Lumepargiga, sest igapäevane kontoritöö ei pakkunud kirglikule lume- ja talispordisõbrale täit rahuldust. Õnneks ei olnud noorel naisel oma kogemuste pagasiga raske rakendust leida ning temast sai Nõmme Lumepargi instruktor/treener.

Kuigi Maari alustas mäespordiga lumelaudurina, siis juba Austraalias spetsialiseerus ta mäesuusale ning annab nüüd neljandat hooaega Nõmmel mäesuusa huvilistele oma teadmisi edasi. „Austraalias läksin suusa peale üle, sest tundsin, et lumelauaga on piir on ees, et ma olen osav sõitja ning mul ei ole kusagile mujale edasi minna kui kõrgusesse või obstaaklitele, aga seda ma ei tahtnud. Suusas aga on nii palju dimensioone ning sa saad kogu aeg edasi areneda. Mäesuusatamine on väga tehniline ala, kus on suured pöörded, lühikesed pöörded jne ning väga palju muid nüansse. Ma ei saa lumelauatamisest nii palju kui suusatamisest,“ kirjeldab ta.

Eesmärk levitada kirge lume ja talve vastu

Kuna talvehooaeg on Eestis lühike, siis teistel hooaegadel leiab Maari rakendust mujal, aga talvel tuleb alati tagasi Nõmme Lumeparki. Siin saavad mäespordiga tutvust teha nii lapsed kui ka täiskasvanud ning lisaks algõppele on võimalik osa võtta eri suunitlusega trennidest. Samuti viivad mõned koolid seal läbi kehalise kasvatuse tunde ning tänu sellele saab mäesuusatamise või lumelaua sõiduga sõbraks nii mõnigi laps, kes muidu kunagi nende aladeni ei pruugiks jõuda.

Just kehalise tundides juhtuvad sageli väikesed edulood, mis treeneri meele eriliselt rõõmsaks teevad. „Raskem on nendel, kes ei ole n-ö spordilapsed. On juhtunud, et mõni laps esimeses tunnis nutab, et ei oska ja kardab, aga siis veename teda ikka proovima ning iga korraga läheb lihtsamaks. Kui ma viimases tunnis näen, kuidas ta tuleb käed laiali mäest alla ning on nii õnnelik oma saavutuse üle, siis see teeb meele väga rõõmsaks,“ ütleb Maari.

Ta tunnistab, et nii tema kui kogu Nõmme Lumepargi inimeste eesmärgiks on populariseerida talisporti. „Me üritame populariseerida kõiki talispordialasid. Isegi paljud Nõmme inimesed ei tea, et neil on kodulähedal selline vahva võimalus,“ räägib Maari, et igal hooajal jõuab nende juurde mitmeid inimesi, kelle jaoks Lumepargi olemasolu peaaegu koduukse ees on üllatuseks. „Me tahame levitada armastust ja kirge lume vastu. See on meie missioon.“

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Lisa-Marie Nüüd / erakogu