Maik-Kalev Kotsar (21) on kahtlemata üks Eesti edukamaid noorkorvpallureid. Eelmisel hooajal jõudis ta Lõuna-Carolina ülikooli särgis NCAA finaalturniiril nelja parema sekka, aga pidi leppima napi kaotusega Gonzaga ülikooli vastu. Küsisime 211 sentimeetri pikkuselt mehemürakalt, kuidas lombi taga läheb.
Tänu isa Egonile korvpalli juurde jõudnud Kotsar on alaga tegelenud lapsepõlvest saati. „Olen väiksest peale tema korvpallimängudel käinud ja talle kaasa elanud. Alates isa esimesest mängust, mida mäletan, on mul olnud suur kirg saada korvpalluriks,“ räägib Sakust pärit, kuid algkoolist alates Audenteses õppinud Maik.
Isa oli noormehele suur eeskuju. Väike Maik tahtis siiralt mängida sama hästi ja sama suure kirega kui paps. „Minu jaoks ei olnudki momenti, kus ma poleks tundnud, et korvpall on see, millega tahan elatist teenida. Pigem nägin korvpalli kui midagi, mida mulle meeldib teha ja milles tahan aina paremaks saada.“
Korvpalluritee algus
Trennis, kuhu Kotsar läks 4-aastaselt, hakkas ta Alar Varraku juhendamisel pallima endast kolm aastat vanemate poistega. Võiks öelda, et ta on meie oma Luka Dončić – temagi alustas korvpallitreeninguid tunduvalt suuremate poiste seas. Kotsar rassis mõne aasta eakamate keskel ning liitus siis omavanustega, samuti Varraku käe all. „Pärast seda, kui Alar BC Kalev/Cramo juurde läks, võtsid treeningud üle Meelis Songe ja Erik Mäe. Üheksandas klassis läksin Audentese Spordigümnaasiumisse, kus lõpetasin keskkooli.“
Kümnendas klassis algas noormehe kasvuspurt ning seni tagamängija positsioonil pallinud Kotsarist sai ääremängija. „Viimane aasta keskkoolis möödus õlavigastust ravides ning ainukesed kohtumised, kus kaasa tegin, olid hooaja lõpus noorteklassi play-off’id ning suveuniversiaad,“ meenutab Kotsar viimast aastat kodumaal.
Teekond Ühendriikidesse
Suure lombi taha aitas praegu Lõuna-Carolina põhituumikusse kuuluva Kotsari korvpallitreener Toomas Annuk. Avis Utilitas Rapla meeskonna abitreenerile avaldas noore mehe mäng Lõuna-Korea suveuniversiaadil muljet ning tänu Annuki kontaktidele unistuste maal sai Maik-Kalev täisstipendiumi Sunrise’i korvpalliakadeemiasse. „Mängisime turniiridel, et ülikoolidele silma jääda, ja paar kõrgkooli võttiski minuga ühendust. Käisin külastustel ja lõpuks otsustasin Lõuna-Carolina kasuks.“
Stipendiumi saamiseks peab Kotsari sõnul tegema kõvasti tööd ja mitte ainult trennis. „Enda kallal peab väga-väga palju töötama, et USA koolide treeneritele silma jääda. Samuti peab õppetöös hea olema. Keegi ei saa sulle stipendiumit anda, kui su hinded pole piisavad, et kooli ametlikult sisse astuda – isegi kui oled spordis tugev. Lõpuks ongi edu valem kõva töö ja ei midagi muud. Töö aga ei tohi piirduda ainult spordiga, koolis ning väljaspool kooli ja sporti peab pingutama sama kõvasti,“ kinnitab noor mängumees.
Korvpall on kõik
Korvpall on USA-s tõeline publikumagnet ja tähelepanust ülikoolikorvpalluritel puudu ei tule. „Meie mänge käib vaatamas umbes 14 000 inimest ning iga fänn elab tulihingeliselt kaasa. Üritame neid tänada ja aidata ühiskonda, olles vabatahtlikud paljudes asutustes, abistades kodutuid, haigeid, sõdureid ja tavainimesi,“ sõnab eestlane.
Maik-Kalevi sõnul on korvpall tema jaoks kõik. „Korvpall on aidanud mul saavutada nii palju ja olen kindel, et just tänu korvpallile on mul veel palju saavutada! Korvpalli mängimine aitab hoida head tuju, aitab halval päeval mõtted mujale viia ning väljendada ennast, kui mul on hea tuju.“
Tulevikuplaanidest rääkides jääb loo peategelane napisõnaliseks. Esmajärgus tahab ta mängida hooaja jooksul hästi ja hoida hinded korras. Kooli lõpetamiseni on Kotsaril veel kolm aastat ja seetõttu ta midagi ennustama ei hakka.
Tema innukus sporti teha ja selle kõrvalt ka ennast inimesena arendada on muljet avaldavad. „Tee endaga kõvasti tööd ja unistused saavad teoks!“
Tekst: Virgo Agan
Fotod: Joosep Martinson / Lõuna-Carolina ülikool
Kuidas valida õige suusavarustus?