Kolm aastat Movement Tallinna seinte vahel oma asja ajanud treener Asko Külmsaar tunnistab ausalt: „Kui ma oleks esimesest treeningust alates teinud seda, mida praegu, siis olnuks see kõigi jaoks korralik kultuurišokk!“
Asko on oma treeningmetoodika välja töötamisel oskuslikult ja mänguliselt kombineerinud Ido Portali ja Fighting Monkey meetodeid. Esimese puhul on lisaks oma keharaskusega treenimisele olulisel kohal keha plastilisus, näiteks jäljendatakse loomade liikumist. Fighting Monkey treenerid keskenduvad aga keha dünaamilisele liikumisele läbi erinevate jõu- ja koordinatsiooniharjutuste, tõstes esikohale igale kehale omase loomuliku, vaba liikumise.
Elumuutev tutvus loomade maailmaga
„Idoni jõudsin kuidagi läbi sotsiaalmeedia. Hea sõber Igor ütles, et nägi ägedat videot ühest patsiga Iisraeli kutist sisalikukõndi tegemas ja tegi ettepaneku seda proovida,“ meenutab Asko oma esimest kokkupuudet loomade liikumise jäljendamise maailmaga.
Väljakutse saada vähemalt sama osavaks oli niivõrd ahvatlev, et lisaks kõikvõimalike videote vaatamisele ja tekstide läbitöötamisele leidis ta üsna pea võimaluse osaleda ka põhjalikumal koolitusel, mis süvendas veelgi soovi minna edasi omal moel. „Mul on spetsiaalne märkmik, kuhu panen kirja kõik liigutused, mida ma teen. Lisaks muud märkmed ja tähelepanekud, millest hiljem õppida.“
Fighting Monkey jõudis Askoni tänu tuttavatele tantsijatele ning pärast põhjalikku iseseisvat tööd otsustas ta end ka professionaalide Linda Kapetanea ja Jozef Fruceki käe all täiendada. Juba õpingute käigus sai talle selgeks, et just selles suunas tahab ta ka treenerina edasi liikuda.
„Neid lähenemisi on tegelikult väga keeruline sõnadesse panna. Ido on rohkem nagu elu praktika – jälgid ja jäljendad, õpetad ja oled õpilane. Selle mõistmiseks tuleb seda kogeda. Fighting Monkey puhul algab kõik vaatlusest, õpitakse läbi tegevuste,“ ütleb ta.
Leiutab igat trenni
Asko jaoks on oluline hoida treeningud võimalikult mitmekesised. „Vaim ja keha peavad kõige uue vastu võtmiseks värsked olema,“ ütleb ta. Just treeningu mitmekesisus, väljakutsete rohkus peaksid nii keha kui vaimu pikalt toimivana hoidma.
Movement Tallinna treeningsaalis toimuva kirjeldamisega jääb ta esialgu veidi jänni. „Kogu võlu just selles peitubki, et ma ei tea, mis see on. Kui suudaksin seda ühe lausega kuidagi kokku võtta, siis muutuks treening minu jaoks üsna varsti igavaks ning asuksin millegi uue kallale. Kui püüda seda kuidagi iseloomustada, siis võin öelda, et tegemist on tõsise mänguga, kuhu on kombineeritud nii tants, akrobaatika kui klassikaline võimlemine,“ ütleb Asko.
Tantsu juures paelub teda eelkõige keha rütmilisusega mängimine. „Pakun lahendusi ja ülesandeid, kuidas inimesed võiksid oma kehas rütmilisuse üles leida ja avastan seda koos teistega. Oleme kõik erinevad, pole õiget või valet lähenemist. Töötame ühiselt eesmärgi nimel, et oleksime iga korraga veidike paremad. Seda ei pea kartma, et keegi sulle treeningu käigus mingeid hinnanguid andma hakkab,“ julgustab Asko neid, kelle jaoks võib sõna tants veidi pelutav tunduda.
„Tunniplaani järgi kestab üks kohtumine kuuskümmend minutit, kuid mõnikord on selle sisse väga keeruline mahtuda. Satun hoogu, unustan kella vaadata,“ muigab ta ja lisab: „Tegelikult võiks movement iga inimese jaoks kesta kogu päeva: „Alates ärkamisest kuni uinumiseni ja võib-olla saad endale ka unes mõned ülesanded püstitada.“
„Kui nüüd treeningu kirjeldamise juurde tagasi tulla, siis viimasel ajal on koordinatsioon see põhi, millega mulle alustada meeldib. Õpetan sellega inimestele justkui luuletust, aga kehaliselt, et saada koostöös kehaga käima ka aju. Vahel on soojendus tantsuline – paneme mõne loo järgi oma jäsemed liikuma ja vaatame, kuhu need lähevad. Edasi tuleb tehniline pool, tahan õpetada mingeid keerulisemaid elemente, anda treenitavatele kätte tööriistad, mis neid hiljem improvisatsioonilise liikumise juures aitavad. Näiteks õpime põrandalt efektiivselt ja efektselt püsti tõusmist ning sinna laskumist,“ avab Asko trennide telgitaguseid.
„Palju tööd tehakse ära koos paarilisega, mõnikord intensiivsemalt ja rohkem kontaktis, teinekord vähem. Õpime nägema teist inimest kõrvalt, tema liikumist analüüsima ning läbi selle iseenda oskusi täiendama. Lõpus teeme näiteks veel kas kätelseisu, kerelihaste tööd, kerget akrobaatikat, ripume rõngastega või teeme liikuvustreeningut, kuigi kogu treening võiks ollagi liikuvusele üles ehitatud.“
Oma võimetele vastava koormuse saavad treeningul kätte kõik. „Vaatan, kes on saalis kõige võimekam ja tugevam ning lähtun temast. Kõigile teistele pakun harjutustest mitmeid lihtsamaid versioone. Selgitan, näitan ette, soovitan oma keha kuulata ning mitte üle oma varju hüpata. Vastasel juhul võib järgmised kaks päeva väga valus olla ning isu ära kaduda.
Spordiga läbi elu
Treeneriks kasvamine on Asko jaoks olnud mõneti asjade loomulik käik. Keskhariduse omandas ta Audentese spordigümnaasiumis ning põhjalikumad teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast sai Tartu Ülikooli kehakultuuri erialalt. „Tutvumine võimlemisõpetaja Taavi Truijaga oli äratundmine, sealt sai alguse akrobaatikahuvi. Treener sai minust ilmselt tänu Inga Neissaarele, kes võttis mind Tartus MyFitnessi treeneriks ning õpetas, kuidas kõiki harjutusi ja asendeid eesti keeles korrektselt nimetada. Need kaks inimest on mind tõesti väga palju mõjutanud, kuid kõik ülejäänu on tulnud tänu suurele tööle. See on õpetanud mulle suhtumist, et ise ootama jäädes ei juhtu mitte midagi, tuleb teha tööd ja tunde sisse panna.“
Iseseisev treeneritöö on õpetanud Askole tänutunnet. „Olen iga päev Movement Tallinna uksest sisse astudes südamepõhjani tänulik, et tõesti on olemas inimesed, kes tulevad trenni selleks, et minu veidrate mõtetega kaasa minna. See on väga mõnus tunne! Lisaks olen saanud juurde julgust ja enesekindlust uute asjade katsetamiseks. Eriti puudutab see juba vanemaid olijaid, kelle puhul ma näen, et on midagi võimalik juurde õpetada. Usaldan ennast teisi õpetama.“
„Minu treening sobib kõigile, kellel on keha. Kui inimene tunneb, et Movement Tallinna saalis on tema jaoks sobiv vaimsus, siis jääb ta meiega,“ usub Asko.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Kairi Killing / erakogu
Kommentaarid
Parim trenn, kus elus käinud olen! Tõestasin endale, et ka pea 50 aastasena on võimalik kätelseisu õppida ja samas paari kuuga vabanesin valust õla ja puusaliigeses. Keha sai õige toonuse ja läks tasakaalu. Trenn, kus võib käia iga päev ja energiat tuleb kuhjaga juurde. Selles trennis on vanus vaid number.