Pika karjääriga edukas purjetaja Marjaliisa Umb on viimasel aastal küll rohkelt aega Itaalias veetnud, aga Muhu Väina regati ajaks on ta kindlasti tagasi Eestis, et nautida eesti purjetajate iga-aastast tähtsündmust.
Sa oled hetkel Itaalias. Kas elad seal püsivalt?
Jah, ma olen viimasel aastal rohkelt aega Itaalias veetnud, kuid püsivalt siin veel ei ela. Liigun pidevalt Eesti ja Itaalia vahel. Tihedamalt hakkasime Itaaliat külastama ja avamerejahiga siin piirkonnas võistlema 2016. aastal. Sellest ajast alates paikneb ka üks meie võistluspaatidest siin. Praeguseks on avanenud võimalus tänu pikaajalisele purjetamise kogemusele kaasa lüüa ka muudes purjetamise projektides. Elu Itaalias sobib mulle väga hästi ja siin saab aastaringselt vee peal käia. Eestis on see aeg väga piiratud, maksimaalselt pool aastat.
Millega sa tööalaselt tegeled?
Ma töötan Pärnu Raeküla Koolis arendusjuhina ja annan uurimistöö alused ainetundi. Varasemalt õpetasin ka matemaatikat ja füüsikat ning olen õpetamisega päris pikalt seotud olnud.
Kas sa oled õpetajana ka õpilasi purjetamisega tegelema inspireerinud?
Kui alustasin töötamist Pärnu Raeküla Koolis, siis jah, ma tõin kooli kaasa ka purjetamise. Neljandate klasside õpilased käivad nüüd kõik sügisel ja kevadel kehalise kasvatuse tundide raames Pärnu Jahtklubi Purjespordikooli treenerite käe all purjetamise tundides. Sealt on õpilasi jäänud ka edasi trennis käima. Noortele pakub purjetamine võimalust õppida vastutust võtma, otsuseid tegema ja turvalises keskkonnas iseseisvalt hakkama saama.
Kuidas sa ise purjetamisega tegelema hakkasid?
Ma olen üles kasvanud Kihnu saarel ning mu isal oli võimalus ära osta Pärnus tegutsenud jahtklubi. Ta tõi mõned paadid Kihnu ning kutsus teisest klubist trennist paar tüdrukut meid õpetama. Kui ma kooli läksin, siis kolisime Kihnust Pärnusse ning ma jätkasin treeninguid Pärnu jahtklubis ning sellest ajast peale olengi purjetamisega tegelenud.
Milline on hetkel Eesti naiste purjetamise seis?
Kui me räägime avamerepurjetamisest, siis keskmises 7–8liikmelises Eesti meeskonnas on umbes 80% paatide pardal üks naine. Noorteklassides on tüdrukute osakaal veidi suurem, aga kindlasti ei ole ka seal tüdrukuid ja poisse võrdselt.
Miks võiks naised purjetama tulla?
Purjetamine ei ole kindlasti meeste spordiala. Tegelikult ei oma üldse tähtsust, kas sa oled mees või naine. Paadis võivad olla küll mõned positsioonid, kus on vaja mehe jõudu, aga on väga palju positsioone, kus on vaja pigem naiselikku tarkust, süsteemsust ja otsustusvõimet. Ja mis saaks veel parem olla kui päike ja tuul. Mina ütlen küll, et see on naiselik spordiala ja saab kenasti pruuniks ka.
Mis on sind purjetamise juures hoidnud?
Hästi suur roll on siin kindlasti minu isal, kes nägi minus ja minu ões suurt potentsiaali. Ühel hetkel hakkasid tekkima juba konkreetsemad ja suuremad eesmärgid ja nende nimel me siis ka vaeva nägime. Oli hetk, mil lõpetasime õega 470 klassis olümpiapurjetamise ja siis tekkis küll korraks hetk, et mis ja kuidas edasi, kuid siis kutsus üks tuttav purjetaja Sugari meeskonnaliikmena ühele võistlusele. Nüüdseks olen ma end purjetamisega täielikult sidunud. Mulle väga meeldib purjetada ning kui midagi nii hingega teha, siis loomulikult soovin võistelda ja tulemusi saavutada.
Kas sul see aasta Muhu Väina regatt ka plaanis on?
Jah, lähen sel aastal sinna Sugari kaptenina.
Räägi täpsemalt, mis üritus see on?
See on Eesti purjetajate aasta kõige suurem sündmus, kus saab nii võistelda kui ka omas rütmis kruiisida ja rohkem kaldaprogrammi nautida. Selle aasta distants on Haapsalu, Kõiguste, Kuressaare ja Pärnu ning plaan on, et ühel päeval sõidad sa tagasi samasse sadamasse ning järgmisel päeval liigud edasi järgmisesse. Etapid on pikad ja kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Ilmastikutingimused võivad hästi palju muutuda ning see on Muhu Väina puhul kõige suuremaks väljakutseks.
Väga oluline osa purjetamise kõrval on kindlasti ka kaldaprogramm – igas sadamas on õhtune programm, bänd ja päeva parimate autasustamine. Mulle meeldib ka, et see on koht, kus ma saan kõigi tuttavatega korra aastas kokku.
Mis on olnud sinu kõige meeldejäävam võistlusmoment Muhu Väina regatil?
Eelmisel korral, kui osalesime, siis oli alguses küll ilus sõiduilm ja tuult jagus, kuid ühel hetkel kadus tuul ära ning paadid triivisid kõik suurele alale laiali. See nullis kahjuks ära meie varasema väga hea sõidu. Samuti peab pikkadel etappidel kõigeks valmis olema ja sõit võib väga pikaks kujuneda. Kord pidi meil näiteks lõpp Kärdlas olema, aga finiš võeti alles järgmisel hommikul päikesetõusuga Kuivastu-Virtsu liinil. Merele minnes ei tea sa mitte kunagi, mis sind ees ootab. Ootan ka juba natuke põnevusega, et mis sellel aastal saama hakkab.
Milline on sinu pika karjääri jooksul olnud kõige meeldejäävam võistlus?
Mina vaatan võistlusi matemaatilise mõtlemisega ning hindan neid tulemuse järgi. Kindlasti oli minu jaoks oluline 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste teine koht Optimist klassis, mida Eestis siiani korratud pole. Ma olin siis kõigest 15-aastane.
Avamerepurjetamisele mõeldes on kõige emotsionaalsem moment olnud 2019. aasta maailmameistritiitel. Tagantjärgi ma ikka mõtlen, et kui palju meil hooaja alguses oli ebaõnnestumisi ning hiljem saavutatud tulemus oli midagi, mille üle me väga uhked oleme.
Milline on teie paatkonna ettevalmistus ja trennid?
Meie paatkonnas olen mina üks nooremaid ning ülemine piir jääb kuskil 65 aasta juurde. Üldfüüsilist ettevalmistust teeb igaüks ise. Sõidetakse rattaga, tehakse lohesurfi, käiakse joogas, pilateses või jõusaalis. Igaüks on võtnud selle vastutuse, et on vormis. Mina teen näiteks pikamaajooksu.
Kas on ka jooksuvõistlusi, kuhu sa alati jõuda proovid?
Eestis on minu lemmikuteks Haanja100, kus joostakse 6,67 km ringil 15 korda. Teine on Taliharja Vanakuri 101, mis on pigem juba selline seiklus, kus hakkavad sooritust mõjutama ka ilmastikutingimused. Jooksmisel ma endale eesmärke ei sea. Mulle meeldib seltskond ja see, et tean korraldajaid ning lähen lihtsalt nautima. Tulemus mulle oluline ei ole.
Mida soovitaksid neile, kes tahaksid ka purjetamist proovida?
Kõik sõltub sellest, kui vana sa oled. Eesti on nii väike, et mõnel sõbral või sõbra sõbral on ikka purjekas olemas. Samuti on Facebookis erinevaid purjetamise gruppe. Purjetamise õppimiseks on jahtklubide juures ka täiskasvanutele suunatud koolitusi. Seal on kõik kontrollitud ja turvaline ning see on hea keskkond, kust alustada. Näiteks Pärnu Jahtklubis on võimalik õppimise jooksul osaleda ka kohalikel võistlustel. Seega saab vabalt alustada ka täiskasvanuna. Avamerejahtidel on alati käsi puudu ning kui sa juba selles kogukonnas oled, siis leiad endale ka võimalusi edasi minna ning oma viisi, kuidas purjetamisega tegeleda.
Tekst: Janika Tamm
Fotod: Janis Spurdzins
Oakley prillides kohtuvad kvaliteet, kergus, mugavus ja funktsionaalsus