Marten Liiv oli üks meie edukamaid sportlasi Pekingi taliolümpiamängudel, saavutades kiiruisutamise 1000 meetri distantsil 7. koha. Ajaliselt ei jäänud ka medal kaugele. Igapäevaselt treenib Marten Hollandis, kus kiiruisutamine on rahvusspordi staatuses. Rääkisime lähemalt, kuidas kõige selleni jõuda.
Marten, kuidas sa kiiruisutamise juurde jõudsid?
Alustasin 2007. aastal Väino Treimani käe all, Adavere 250 meetrisel ovaalil. Eestis treenides tekkisid sobivad jääolud tavaliselt alles novembri lõpus-detsembri alguses. Sellepärast käisime tihti enne meie talve algust Helsingis harjutamas, kus jääovaalidel olid vastavad külmutusseadmed all. Minu vanem vend tegeles ka kiiruisutamisega ja nii ma ala juurde sattusin.
Kas mõni ala pakkus sulle tollal veel huvi?
Korvpall ja jalgpall meeldisid ka. Gümnaasiumi ajal mängisin Eesti kolmandas liigas jalgpalli. See oli rohkem ikka lõbu, mitte tõsine sport. Lõpetasin hobijalgpalli 2015. aastal pärast seda, kui sain Saksamaalt kutse kiiruisutamise akadeemiasse. Seega, viimasel gümnaasiumiaastal ma füüsiliselt kooli eriti ei jõudnudki, õppisin iseseisvalt.
Mida kiiruisutamine kõige rohkem nõuab ja mida annab?
Treeningud on väga mitmekülgsed. Sõidame hästi palju ratast. Veedame palju aega jõusaalis, teeme imitatsioonitreeninguid, palju oleme rulluiskudel. Talvel on loomulikult kiiruisutamise treeningud. Füüsiliselt oleme tugevad, samaaegselt tehniliselt taiplikud, plastilised ja painduvad, sest ainult füüsiline tugevus ei taga ovaalil edu.
1980. aastal võitis Eric Heiden OM-il kiiruisutamises kõik viis ala. Tänapäeval oleks see suhteliselt võimatu. Millal peaks spetsialiseeruma?
Tänapäeval on tõesti tase juba nii kõrge, et ühel sportlasel oleks väga raske võita isegi kahte ala. Juuniorina proovisin ise kõiki distantse. Minu puhul jäi valik 1000 meetri peale. 2016. aastal võitsin sellel alal juunioride MM pronksi. 500 meetrit kõrvalalana annab kiirust juurde ja 1500 meetrit parandab vastupidavust 1000 meetri teiseks ringiks.
Need, kes on 500 meetris poodiumil, tavaliselt 1000 meetris medalit ei saa. Pekingi OM-i 500 meetri olümpiavõitja isiklik rekord tuhandes meetris jääb mulle umbes kolme sekundiga alla. Sprinterid väsivad tavaliselt 1000 meetri distantsil just teisel ringil. 1000 ja 1500 meetrit on rohkem sarnased, mõlemad distantsid nõuavad ka rohkem vastupidavust.
Miks sulle kiiruisutamine meeldib?
Kiirus ja adrenaliin. Kogu treeningprotsessi mitmekülgsus on väga huvitav. Näiteks ratta peal olen ma rohkem aega veetnud kui uiskudel.
Sellel talvel käisin esimest korda rattalaagris Gran Canarial. Mõnusalt soe ilm, 23 kraadi. Seda liini kavatsen tulevikus jätkata.
Kõige raskem treeningperiood on juunist augustini, siis laome põhja, et talvel oleks vastupidavust. Hooaja lähenedes algavad spetsiaaltrennid. Enne esimest MK etappi ei tohi intensiivsust liiga alla lasta.
Millised ohud sel alal valitsevad?
Midagi väga hullu pole minuga juhtunud. Kolm aastat tagasi Saksamaal tekkis kukkudes kerge peapõrutus, siis ei saanud paar päeva treenida. Meie kiirus jääl ulatub 50 km/tunnis lõppu. Lapsed, kes alles trenni lähevad, kaaluvad vähe ja nende kiirus on alguses väga mõõdukas.
Kuidas Hollandisse jõudsid ning kuidas seal treenimine ja elamine välja näeb?
Kuna minu areng oli enne Hollandisse minekut veidi toppama jäänud, siis otsisin variante ning tänu tutvustele ja õnnelikule juhusele, jõudsin Hollandi tiimi. Sarnaseid tiime on seal riigis kokku neli-viis. Olen seal teist aastat. Esimesel aastal õppisime üksteist tundma.
Treeningud on väga individuaalsed, lähtutakse iga sportlase personaalsetest omadustest. Näiteks ratta intervalltreeningud on kõigil erinevad, mitte terve tiim ei sõida ühtemoodi. Jääl on mul kokku kolm treenerit – põhitreener, pikamaa treener ja abitreener. Eraldi jõusaali treener ja füsioterapeut. Eestis on psühholoog, kellega alustasin koostööd juba varem ning meie koostöö on jätkunud ka Hollandi perioodi ajal.
Koostöö osas on oluline mainida, et Eesti Uisuliidul on leping minu Hollandi tiimi IKO-ga.
Hollandis on kiiruisutamine väga populaarne. Nagu jää kuhugi tekib, lähevad tuhanded inimesed uisutama. Midagi sellist polnud ma varem näinud. Jalgpall on muidugi number üks, aga ka kiiruisutamise võistlusi külastavad tuhanded inimesed.
Mind võeti väga soojalt vastu, aidati palju. Elan Heerenveeni linnakeses, kus on umbes 50-60 tuhat elanikku. Vabal ajal põhiliselt puhkan, kuna vaid pühapäev on täiesti vaba, aga olen ka tiimikaaslastel külas käinud.
Kas sa hollandi keelt ka juba räägid?
Hollandi keel on tõeliselt keeruline. Õnneks räägivad siin igas eas inimesed inglise keelt. Aga treeningud on kirjutatud hollandi keeles, nii et baasasjadest saan aru.
On sul spordis eeskujusid?
Lapsest saadik NBA staar Kevin Durant ning Pekingi kiiruisutamise 1500 meetri olümpiavõitja Kjeld Nuis.
Räägime olümpiast ka. Kuidas sina ennast Pekingi mullis tundsid?
Minul oli võrdlusmoment 2018. aastast olemas. Enne saabumist oli väike ärevus koroonatesti pärast. Kui see osutus negatiivseks ja jõudsin n-ö mulli, olin kindel, et enam ei saa midagi halba juhtuda. Mulle tegelikult meeldis mullis olemine, aitas keskendunult treenida ja võistlusteks valmistuda.
Nii ilusas jäähallis pole ma kunagi varem sõitnud. See oli avar ning helesinine värv muutis olemise kuidagi ülevaks. Isegi mõned pealtvaatajad olid lubatud.
Jää vaheldus iga päev, sest testiti erinevaid variante. Esimestel päevadel oli see näiteks õhem. Aga kiirused olid väga head.
Millised on sinu edasised eesmärgid?
Kindlasti on veel kaks olümpiat ees. Loodan olla poodiumil nii MK-etappidel kui olümpiamängudel.
Kommenteerib SA Noored Olümpiale asutaja Paavo Pauklin: Marten oli meie esimene sportlane
„Noored Olümpiale sai loodud n-ö tavaliste spordisõprade poolt, kes tahtsid õla alla panna noortele vanuses 18 kuni 23. See on iga, kus noorteklassidest täiskasvanute hulka minnes on ärakukkumisi kõige rohkem. Gümnaasiumi lõpuni tegutsetakse tavaliselt aktiivselt, kuid pärast seda tuleb astuda pärisellu ning spordiga tegelemine võib keeruliseks osutuda. Sel hetkel ei ole ka tulemused veel võibolla sellised, mis lubaksid sponsoreid leida või toetusi küsida,” räägib Paavo sihtasutuse loomise ideest.
Ta leiab, et kui talente juba rohujuure tasandilt toetada, siis on võimalik hiljem ka vilju noppida. Stipendiumifond põhineb erakapitalil ning tänaseks on toetatud kokku juba 14 sportlast. „Marten oligi meie kõige esimene sportlane, keda hakkasime toetama 2016. aastal. Koostööd alustades, oli meie vanusepiiriks 25 aastat ning Marten konkureeris 2018. aastal ka teistkordselt. Kuna tema potentsiaal oli tohutu, siis toetasime teda uuesti. Täna tundub, et investeering oli väga õige. Pekingi olümpiaga lõppeski n-ö teine toetusperiood ja edaspidi peab Marten ise hakkama saama. Usun, et mitteametlik koostöö jääb, sest näiteks Kristjan Ilves osaleb täna meie programmis juba mentorina. Noortel on inspiratsiooni vaja,” on Paavo rõõmus.
Ta rõhutab, et kõik noored sportlased peavad ise olema väga aktiivsed. „Ei tasu oodata, et keegi tuleb ja pakub. Et kusagile jõuda tuleb ise olla aktiivne. Ka näiteks võistlustel teiste sportlaste ja treeneritega suhelda. Spordisõpradele omakorda läheb emotsionaalselt korda, kui mõni nende toetatud sportlane ennast võistlustel ületab. Ei ole olemas väikest toetust. Näiteks Sportland on olnud hea koostööpartner ning aidanud erinevaid kampaaniaid oma kanalites levitada ning natukene ka rahaliselt toetanud,” teeb Paavo üleskutse kõikidele spordisõpradele.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: EOK / Karli Saul ja erakogu
Laskesportlase Heli Rassi mälestusvõistlus toimub juba 50. korda järjest