Matti Killing: medal korvab kogu vaeva

“Kui teete seda, mida oleme õppinud, siis tuleb ka tulemus,” lausus Matti ajaloolisel augustikuu päeval paarisaerulise neljapaadi liikmetele. Mehed andsid endast kõik ja vastutasuks teenisid pronksmedali. Sellega oli neli aastat tagasi Londonis saavutatud mõrkja maitsega neljas koht ununenud ja medalipidu võis alata.

Olümpiaeelne närvidemäng

Selleks, et olümpiale jõuda ja seal ka head tulemust näidata, tuleb teha ränka tööd. Lisaks saavad vatti ka sportlaste ja treenerite närvid. Matti tunnistab, et olümpia-aasta kõige närvesöövamaks perioodiks oli hetk, mil Allar Raja seljavigastuse tõttu paadist eemale jäi. Poznańi MK-etapi pidi meeskond lausa katkestama, sest Allari selg ei pidanud lihtsalt vastu. “See kõik oli vahetult enne olümpiamänge ja siis oli tõesti pingeline,” meenutab treener.

“Allari seljavigastus oli kriitiline moment, kus ma treenerina pidin mõtlema, et kuidas nüüd edas minna. Peast käisid läbi ka varuvariandid, aga kolm nädalat enne olümpiamänge istus Allar tagasi paati ja sellega kaasnes ka juba stabiilsus,” ütleb Matti. Kokkuvõttes tõdeb aga neljapaadi treener, et sellel hooajal oli temas rohkem rahu kui varasematel aastatel. “Eks omajagu kindlust ja rahu tekitas ka Euroopa meistrivõistlustelt võidetud kuldmedal,” selgitab Matti.

Pingelised hetked stardi eel

“Kui ma hommikul vara sõudekanali juurde sõitsin, siis süda kippus ikka vägisi pahaks minema,” meenutab Matti finaali hommikut. “Eks oli ikka parasjagu pingeline. Kuna vahemaad olid suured, siis aitas ka pikk bussisõit närveerimisele kaasa. Paadi ettevalmistamisel tekib aga töörütm ja see viib mõtted natukene eemale,” ütleb Matti.

Täna teame kõik, et kuna ilmastikuolud olid Brasiilias keerulised ja muutusid iga sekundiga, siis lükati finaalsõit päeva võrra edasi. “Ilmselt läks sellega ka kõige õigem pingehetk juba üle,” lausub treener. “Kogu see närveerimine ja erutus ei olnud teisel päval enam nii terav, sest suur energia sai jäetud eelmisesse päeva.”

Oi kui magus pronks

Matti sõnul kujunes finaal väga tasavägiseks ja medalit olid võimelised võitma kõik paatkonnad. “Võtsime selle, mis laual oli – tahtjaid oli aga oi kui palju. Tegime seda, mida suutsime. Ise arvame, et oli hea sooritus, kuid väga heast jäi natuke puudu,” meenutab treener Brasiilias sündinut.

Medalivõidus oli treener kindel aga juba distantsi alguses. “Tavaliselt jääme stardis teistest maha ja liigume tõusvas tempos,” selgitab Matti. “Rio stardis olime aga kohe algusest peale konkurentsis ja suurelt ekraanilt nägin, et meeste rütm oli paigas. Siis tundsin, et medal on olemas,” rõõmustab ta.

“Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt on kõik neli meest medaleid korjanud, aga olümpiamedal oli pea nende kõigi unistuseks. Tõnul oli varasemalt ka olümpiamängudelt medal olemas, aga ülejäänud kolmele on see täiesti uueks tasemeks,” ütleb Matti.

Kellest saab võitja?

Kuidas paneb üks treener aga neli meest perfektselt koostööd tegema? “Sageli võidavad medali ühed mehed ja teistel jääb sellest pidevalt napilt puudu. Kõik inimesed on erinevad ja võitjat tuleb kasvatada loominguliselt,” selgitab Matti. “Meeskonnas on see veel eriti keeruline, sest võistkond tuleb ühes taktis tööle saada – oluline on rütm, tõmbetäpsus. Seega peab treener sportlastele lähenema loominguliselt – vajadusel oskama värvi juurde panna või ära võtta.”

Kogenud treeneri sõnul peab võitjal olema aga ka meeletu võidutahe, ilma milleta ei ole võimalik seatud eesmärke saavutada. “Muidugi peab olema ka õnne. Tihtilugu on esimesel ja teisel kohal sama aeg, aga fotolt leitakse ikka see väike nüanss, mis ühe paatkonna võitjaks kuulutab – puhas õnn,” lausub Matti lõpetuseks.

Tekst: Laura Kalam