Mees, kes tahab tippu!

Kalev tahab kuuluda maailma ladvikusse ja mitte grammigi madalamale ning sõna „keskpärane” ei kuulu noormehe sõnavarasse. Miks peakski, kui oled noor ja suure potentsiaaliga sportlane, kelle ees on valla kõik teed ja kelle tulemus sõltub temast endast?

Ema, ma võtan sinu suusad!

Spordini jõudis Kalev juba üsna varakult, kuid alustas oma teekonda hoopiski kergejõustikust. „Noore poisina käisin tõesti just kergejõustikus, kus keskendusin eelkõige jooksualadele, samuti käisin koos emaga tihti orienteerumas,” räägib Kalev oma nooruspõlve spordimaailmast. Suusatrenni jõudis ta isegi võrdlemisi hilja, 2006. aastal, kui ta oli juba 13-aastane. „Ühel päeval tuli idee, et läheks võtaks osa Elva kohalikust suusatalve etapist, ise polnud elus kordagi suusatrennis käinud. See oli vist 2004. aasta ja ausalt öeldes ei mäleta ma isegi, mis varustusega sinna läksin. Mul olid igatahes ema suusad ja läksin lihtsalt kohale. See oli veel mõni aasta enne seda, kui esimesse suusatrenni läksin,” meenutab noormees. „Õnneks enam ma ema suuski laenama ei pea ja saan tänu Madshusile sõita parimate suuskadega,” on Kalev oma koostööpartnerile tänulik.

Oma esimesse suusatrenni sattus Kalev aga tänu teenekale treenerile Rein Pedajale. „Ühel hetkel hakkas Elva suusaklubi treener Rein mind trenni kutsuma ja kuigi alguses puiklesin vastu, mõtlesin lõpuks, et mis seal ikka, lähen ja proovin. Nii ma suusatrenni sattusingi. Laskesuusatamise juurde jõudsin nii, et Rein ütles: „Tead, meil on siin suusaklubis nii, et ainult suusa pealt ei tee midagi ära, proovi ikka laskmist ka.” Siis tegin mõned laskmistrennid ja hakkas väga meeldima!” selgitab Kalev. „Alguses tahtsin muidugi murdmaa peal olla, see oli ju Andruse, Jaagu ja Kristina ajastu ja ma soovisin ka nende sekka kuuluda. Aga siis, kui relv kätte anti ja laskesuusatamist proovisin, polnud enam variantigi, et ainult murdmaad tahaksin teha.” Nii saigi Kalevist laske-, mitte murdmaasuusataja.

Aitab naljast, suusad nurka?

Sport võib paljudele tunduda lihtne elukutsevalik. Mis see siis ära ei ole – käid muudkui trennis, naudid välislaagreid ja midagi muud tegema ei pea. Aga reaalsus on teistsugune ja iga sportlane peab rinda pistma suurte katsumustega: avalikkuse tähelepanu, endale pandud suured ootused, võidutahe, rõõmud ja pettumused. Seda kõike võib ühe sportlase jaoks tihtipeale olla liiga palju, eriti kui tähelepanuga ei olda harjunud. Kuidas pingetega hakkama saada? „Ei saagi”, viskab koondise hea tuju saadik nalja, kuid lisab kohe tõsisemal toonil, et eks igal sportlasel on aegu, kui on raske ja motivatsioon kaob. „Igal aastal mõtlen vähemalt korra, et aitab sellest asjast. Eriti kui pingutad ja tulemust ei tule või trennis läheb kehvasti. Olen endale seadnud kõrged eesmärgid ja ajab ikka vihale küll, kui kehvasti läheb. Kõige rohkem häirivadki mind ebaõnnestumised. Vahel on keeruline ennast motiveerida alaga edasi tegelema, aga sellistes olukordades räägin oma treeneriga (Ilkka Luttunen – toim) ja arutame asjad läbi. Õnneks on ta minu jaoks alati olemas olnud,” sõnab Kalev, kelle hääles on kuulda austust treeneri vastu. „Oleme Ilkkaga koos töötanud juba päris mitu aastat ja ta on mulle ka sõbra eest, saan talle kõike rääkida.”

Kui Kalev poleks laskesuusataja …?

Kalevi ja Ilkka teed ristusid, kui Kalev õppis Soomes Muonio suusakolledžis. „Pärast Audentese spordikooli lõpetamist seisin valiku ees: kas minna edasi ülikooli ja teha selle kõrvalt sporti või keskenduda ainult spordile. Kuna kahte asja korraga maksimaalselt hästi teha on väga keeruline, otsustasingi spordi kasuks ja läksin Soome. Seal olid sõbrad ees, kes kutsusid, ja mõtlesin, et miks ka mitte,” räägib noormees, kes Soome kohale jõudes üllatuma pidi. „Alguses arvasin, et kokku kestab õpe kaks aastat, aga kohale jõudes sain teada, et hoopis kolm aastat,” muigab ta. „Igatahes sinna kooli ma läksin ja kuna tegemist oli kolledžiga, siis pidin endale ka ameti valima. Sain valida elektriku, koka, autolukksepa ja ehitaja ameti vahel, ja kuna mulle on alati süüa meeldinud, oli lihtne kokaeriala kasuks otsustada. Tead, et alati on kõht täis,” naerab Kalev. „Mulle meeldis see lõpuks väga, nii et kui ma laskesuusataja poleks, oleks võinud juhtuda, et olen hoopis kokk. Kusjuures mõned mõtted seoses sellega on isegi tekkinud,” sõnab Kalev salapäraselt.

Keskpärasus ei rahulda

Nüüdseks on Kalevil selja taga esimene olümpia (2014. aasta taliolümpiamängud Sotšis – toim), samuti on noormehel taskus eelmise hooaja parima meeslaskesuusataja tiitel ning mitu üpris kõrget kohta maailmakarika etappidelt. Kuid Kalevit see rõõmsaks ei tee. „Ma pole üldse seda tüüpi, et keskpärasus mind rahuldaks,” sõnab Kalev kindlal toonil. „Kui ikka stabiilselt tagumise otsa kohti sõidan, siis ma ei näe ennast väga pikalt sporti tegemas. Ma ei ole sportlane sellepärast, et sportlane on lahe olla või et koondisesse on tore kuuluda. Mu eesmärk on kuuluda maailma tippu, olla ise see, kelle järgi tipud joonduvad,” sõnab Kalev, kuid talle omaselt viskab kohe sekka ka nalja: „Kuid ma tahaksin nii, et ei peaks selleks palju tööd tegema, kõik võiks tulla iseenesest … Olen natuke laisk,” räägib Kalev, kaval muie suul. „Tegelikult on ju kõik see, mida ma tahan, täiesti tehtav. Kui mõtlema hakata, siis polegi midagi rasket. Lihtsalt laiskusest tuleb jagu saada.” Kuid Kalevit kuulates on aru saada, et laiskus on kindlasti omadus, mis tema juures ei domineeri. Pigem jääb kõlama sihikindlus ja tahe olla edukas. Tahe saada maailma parimaks. „Praegu olengi võtnud endale eesmärgiks pühenduda kuni 2018. aasta olümpiamängudeni 100% spordile. Tööd on vaja veel kõvasti teha, et saaksin ise endaga täiesti rahule jääda,” räägib Kalev kindlal toonil.

Lõpetuseks küsin, et mis on Kalevi suur unistus? „Tahan üle sõita naabrimehe Roland Lessingu karjääri parima tulemuse!” vastab ta muiates.

Kalev Ermits

Sündinud: 19. septembril 1992

Klubi: Elva suusaklubi

Töökoht: Eesti Kaitsevägi

Mind viivad elus edasi: suusad!

Parimad tulemused:

Suvebiatloni MM 10km sprindis 6. koht (2016)

MK etapil 10 km sprindis 19. koht ja jälitussõidus 11. koht (2016)

MK etapil 10 km sprindis 20. ja 30. koht (2015)

EM-il 20 km individuaaldistantsil 14. koht (2015)

Tekst: Greete Kempel