Palju on räägitud sinu hulljulgest ettevõtmisest ületada ujudes Gibraltari väin. Huvitav on aga seegi, kuidas sa ujumise juurde jõudsid?
Minu teekond ujumise juurde on üpris eriline. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, siis veel 29 eluaastani ei osanud ma ujuda. Töötasin toona Tartus Aura keskuses, aga minu vastutada oli hoopis üldine turvalisus. Käisin keskuses tihti ka basseini ääres ja otsustasin ühel hetkel, et saagu mis saab, nüüd tuleb ka ujumine selgeks õppida. Nii jäingi õhtuti pärast tööd veidi kauemaks keskusesse ja palusin erinevatelt treeneritelt õpetust. Sisuliselt mõne kuuga sain ujumise põhitõed selgeks. Sealt edasi hakkasin regulaarselt trenni tegema ning aasta pärast olin väljas juba esimesel võistlusel. Ühel hetkel hakkasid omas vanuserühmas tulema ka medalid ja nii on see kestnud kolmteist aastat kuni tänaseni välja.
Mis hetkel otsustasid basseinist avaveekogudesse kolida?
Ühel hetkel sain aru, et ma ei suuda enam basseinis nooremate ujujatega konkureerida. Olin selleks ajaks päris palju ka võistelnud ning tajusin, et vanus hakkab kiirust pärssima. Kuna ujumine meeldib mulle nii väga, ei tahtnud ma samas päriselt taanduda. Keskendusin varasemast enam oma vanuseklassi võistlustele ning leidsin enda jaoks avaveeujumise näol sobiva alternatiivi. Trenniga jätkasin küll basseinis, kuid võistlema hakkasin ennekõike avavees. Ja siis lisandus veel kirsiks tordil sellele taliujumine. Kui juba avavees ujuda, siis miks mitte aastaringselt.
Avavees ujumine nõuab oluliselt suuremat vastupidavust ja orienteerumistaju kui basseinis edasiliikumine. Ometi tundub, et sinu jaoks ei olnud ka see piisavalt suur väljakutse. Hing ihkas veel suuremaid katsumusi?
Eks süües kasvab ikka isu. Kaua sa ikka jaksad kahekilomeetriseid distantse kühveldada? Eriti kui pärast seda tunned end hästi, siis miks mitte proovida veel pikemalt. Eestis on üldse peale minu veel 3-4 tõsisemat avaveeujujat, kes pikki distantse suudavad ujuda. Koos nendega on aja jooksul tekkinud igasuguseid mõtteid. Alguses läksime 11 kilomeetrit üle lahe Prangli saarele – lained segasid ja hoovused kergelt liigutasid, aga saime hakkama. Sealt arenes mõte edasi, et hakkaks õige mööda Emajõge minema. Alustasime Võrtsjärvest ja ujusime nii 57 kilomeetrit Tartusse välja. Siis oli selge, et need pikad distantsid on äge väljakutse ning nendega tuleb jätkata.
Sinu ujumised on saanud omaette vallutusretkedeks – iga järgmine vägevam kui eelmine. Nagu mägironijatel, kes aina kõrgemaid ja raskemaid tippe lähevad vallutama. Kas Eestis on veel mõni väljakutse, mis sul südame kiiremini lööma suudab panna?
Olen tõesti Eestile ringi enamvähem peale teinud. Kui mingi distants on korra läbitud, siis uuesti seda enam üle tegema ei kipu. Seda enam, et aeg ei ole nende ujumiste juures kunagi eesmärk omaette. Kui nüüd aga põhjalikumalt järele mõelda, siis üks veekogu on Eestis siiski jäänud vallutamata. Seda ennekõike poliitiliste põhjuste tõttu. Alati kui ma maakodus käin, siis vaatan sellele veekogule ja mõtlen, et ühel päeval sõidan paadiga Venemaale ning alustan sealt ujumist oma koduranda Peipsi kaldal.
Kõrvaltvaatajale võib ultraujumine üsna ohtliku ettevõtmisena tunduda. Kuidas sellega ikkagi on ning millist rolli mängib seejuures varustus?
Eesti veekogud tunduvad ohutud, aga ütlen ausalt, et mina ei riskiks saatjata ka siin kuskile minna. Su füüsiline vorm võib olla ükskõik kui hea, aga vesi ja ilmastikuolud on sinust alati tugevamad. Neid ei tohi alahinnata. Ohutus peab olema tagatud, mistõttu saab neid pikki vahemaid läbida vaid koos saatepaadiga. Inimene ei ole võimeline ka ilma toidu ja joogita selliseid distantse järjest läbima.
Mis puutub varustusse, siis selle tähtsust on raske alahinnata. Mida ma enda poolt kasutatava Arena varustuse juures hindan on suur kvaliteet. Palju kindlam tunne on vette astudes, kui saad olla kindel, et varustus sind alt ei vea. Kui ma esimest korda proovisin kalipsot, millega Gibraltari ületasin, siis üllatas mind selle materjali kvaliteet ja enesetunne, mis ujudes tekkis. Ilma Arena kalipsota oleks võinud kõiksugu hädad mind ujudes kimbutama hakata. Alates hõõrumisest kuni selleni, et mõned kalipsod tõmbavad lihased nii kokku, et õlad väsivad tavapärasest kiiremini ära. Minu kalipsol olid aga vastupidiselt õlaosad elastsemad ja lasid kätel vabalt liikuda.
Kui ultradistantside läbimise võrdlus juba mägironimise juurde läks, siis kui kõrge tipp piltlikult öeldes Gibraltari ületamine ikkagi on? Kas siit on veel kuskile edasi minna?
Gibraltari ületamine on ilma kahtlusteta maailmas väga kõrgel kohal. Ega muidu sinna igast maailma otsast inimesi kohale ei sõidaks. Paljud tahavad sealt üle ujuda, aga kaugeltki mitte kõik ei saa sellega hakkama. Võrreldes näiteks Eestiga on seal ka kordades raskemad tingimused. Vesi möllab Atlandi ookeani ja Vahemere kohtumispaigas ikka vahet pidamata – ükskõik millisele tippujujale võib ilmastik seal saatuslikuks saada. Kui sa oskad õige hetke ära tabada, siis oled aga võidumees. Rääkides sarnastest katsumustest, siis on minu jaoks Gibraltari kõrval veelgi kõvem sõna üle La Manche’i väina ujumine. Distantsilt on see oluliselt pikem – linnulennult 34 kilomeetrit. Hoovused ja lained tassivad seal ujujaid veel rohkem kaasa. Vahest kõige suurem erinevus Gibraltariga on aga see, et sealne veetemperatuur muudab selle katsumuse eriti raskeks. Kusjuures kalipso kasutamine on La Manche’i ületamisel keelatud. Kuna sealt üle ujumine võtab reeglina 10-16 tundi, mõnedel juhtudel isegi kuni 23 tundi, siis kohanemine külma veega on omaette väljakutse.
Kas sinu jutust võib välja lugeda, et järgmisena tahad just selle tipu vallutada?
Ma vabanesin alles tohutust pingest, mis saatis mind rohkem kui aasta. Kõigepealt tuleb korralikult taastuda. Vahepeal pean end ka koguma ning kehale ja vaimule puhkust andma. Kui ma kohe uue pingelise katsumuse endale eesmärgiks seaks, siis võin selle koorma all kokku kukkuda. Seega on täna veel vara midagi lubama hakata, aga üks on kindel, ujumisega soovin jätkata.
Sinu tähelepanu püüdvate ujumiste juures ei ole mitte vähetähtis motivaator jätkamiseks ka põhjus, miks sa seda teed. Diabeedihaigete laste ja noorte saatus on tänu sinule palju tähelepanu pälvinud. Miks just see valdkond sind puudutab?
Kui ma ultraujumisega tegelema hakkasin, siis taipasin, et see tõmbab ka laiemat tähelepanu. Õnnetul kombel oli enne seda jäänud ka minu poeg haigeks. Nägin lapse valu ja vaeva, mis diabeedist tuleneva elurütmi muutusega kaasnes ning taipasin, et saaksin oma hullumeelse tegevusega probleemile vajalikku tähelepanu pöörata. Jõudsin otsingutega Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguni. Paljud lapsed ei saa lubada endale mugavustarvikuid, näiteks süstla asemel insuliinipumpa. On suur vahe, kas sa teed süstlaga endale kümme torget ööpäevas või on sul insuliinipump, millega kaasneb palju vähem valusat torkimist. Kõik need tarvikud on väga kallid ja paljud pered ei suuda neid endale lubada. Kuna tegemist on meditsiinitarvikutega, siis ei aita ka lapsi kommikott või soe jope. Reaalset abi on vaid annetatud rahast, tänu millele ostetakse kõige suuremas hädas olevatele lastele vajalikud tarvikud. Ja just sellepärast kutsungi kõiki võimaluse piires oma annetusi tegema.
Heategevuse toetuseks on sinu Gibraltari ületamisest valmimas dokumentaalfilm. Millal filmi näha saab?
Mind on jälgitud ettevalmistuse algusest kuni praeguse ajani välja. Kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab film jõulude eel kinno ja hiljem teleekraanile. Ühest küljest on tegu ühe mehe teekonda dokumenteeriva filmiga, aga teisalt on see hoopis laiema väärtusega. Kunagi otsisin internetist ka ise Gibraltari ületamise kohta infot ja adekvaatset videopilti nappis. Kui film saab valmis, võivad tulevikus kõik seda vaadata, kes mõtlevad selle sama teekonna ette võtta. Aga laiemalt annab film edasi ka seda, kuidas vees hakkama saada ehk miks on ujumisoskus vajalik. Soovitan seda vaadata igaühel, sest ujumise selgeks õppimiseks ei ole kunagi liiga hilja.
Tekst: Martin Rits
Fotod: Kaval Ants Stuudio
Tõnu Endrekson otsib puhkusel ka pisut närvikõdi