Tõsi, paljudes maapiirkonna asumites polegi tihtipeale suuremat valikut kui üks treeningrühm. Lähed sinna või mitte, aga linnades on rohkem valikuvõimalusi. Lihtne on minna massiga kaasa ja panna laps trenni, kuhu viivad oma lapsed paljud teised vanemad. Ent see ei pruugi sobida lapsele. Kas treenerid tunnevad ära, et lapsele konkreetne ala ei sobi ja tegelikult oleks mõistlikum tegeleda hoopis mõne teise alaga?
„Mulle tundub, et Eestis kiputakse lapsi liiga varakult väga alakeskselt treenima,“ ütleb staažikas Viljandi kerge- jõustikutreener Ants Kuusik. Tema sõnul oleks mõistlik arendada lapses kõigepealt mitmekülgsust. Ta möönab, et igal spordialal on omad spetsiifilised tehnikaelemendid, mida tuleb üpris varakult hakata õppima, sest hiljem võib olla neid asju palju raskem omandada, ent päris alguses on põhiline siiski üldisem kehaline areng. “Kergejõustik on alustuseks just hea. Eks siis hiljem paista, mis spordiala lapsele rohkem meeldib.“
On teada, et kui vanemad toovad oma lapse korvpallitrenni, siis hindab koge- nud treeneri pilk kohe vanemate kasvu, lapse pikkust, jalanumbrit ja käelaba suurust ning oskab seejärel üsna täpselt hinnata, milline korvpallurikarjäär seda poissi või tüdrukut ees ootab. Iga treener otsib oma treeningrühma heade eeldustega õpilasi. Või kas on nii? „Muidugi on mingil hetkel, kui rääkida kõrgematest eesmärkidest, eeldused olulised. Aga esialgu on peamine, et lapsele endale meeldib sporti ja konkreetset ala teha,“ sõnab korvpalli treener Üllar Kerde. „Kõige halvem on see, kui last sunnitakse mingis trennis käima. See on rumalus. Suunata võib, aga käskida pole küll mõtet.“
Legendaarne jalgpallitreener Roman Ubakivi ütleb, et õnneks on jalgpall selline mäng, kus igaühel, sõltumata kehalistest eeldustest, on võimalik ka kõrgemal tasemel läbi lüüa. Mingil hetkel peaksid vanemad otsustama, kas tahavad, et laps käiks lihtsalt niisama kusagil jooksmas, või soovivad nad oma lapsest sportlast kasvatada. Seda, kas lapsest, kes vanemate kõrval trenni tuleb, võib tulevikus saada tasemel mängumees, tunneb hea silmaga treener kiiresti ära.
„Sõnadega on seda raske seletada, mis tunnused need täpselt on. Näiteks kunagi ammu küsiti minu käest, kes mu õpilastest jõuab jalgpallis kõige kaugemale. Ütlesin, et Mart Poom, kes sel ajal polnud sugugi teistest parem. Aga temas oli see miski, mis on vajalik, et tippu jõuda ja seal läbi lüüa,“ meenutab Roman Ubakivi.
Ants Kuusik meenutab, et on temagi näinud lapsi, kellel kõiksugu võidujooksud ei paku mingit lõbu, aga palliväljakul säravad. Mõni teine jälle pelgab kehalist kontakti. Sellisel on raske pallimänguväljakul hakkama saada, kuid mõni üksikala võib talle jällegi väga hästi sobida. „Kunagi läks üks poiss mu juurest kergejõustikust ära maadlustrenni. Seal selgus, et ta valulävi on madal, aga nii on maadluses võimatu läbi lüüa. Kutsusin ta enda juurde kergejõustikutrenni tagasi. Poiss oli väga rahul, sest sai ise ka aru, et see ala sobib talle rohkem.“
Kerde sõnul oleks muidugi mõistlik kui treener, kes näeb, et muidu tublil spordilapsel pole tema alal siiski perspektiivi, soovitab last mõne teise spordiala treenerile. „Aga ma kardan, et seni, kuni Eestis kehtib pearahasüsteem, mis tähendab, et iga treeningrühma hingekirjas olev laps tähendab reaalset sissetulekut klubile, on väga raske loota, et üks treener suuremeelselt lapsele mõnd teist ala soovitab,“ märgib Kerde.
Mis oleks siis vastus pealkirjas esitatud küsimusele? Varugem kannatust! Ja küllap leiate sobiva ala ka oma lapsele. Peamine, et lapsele endale meeldib sporti teha ja teda huvitab konkreetne ala.
Filoloog treeneri nahas