Noor muusik ja luuletaja EiK hakkas loominguga tegelema juba varases lapsepõlves ning on nüüdseks üles astunud kõikvõimalikel lavadel, elutubadest kuni vabariigi aastapäeva galani. Olgu tegemist täismajaga soolokontserdi või intiimse luuleõhtuga, viib EiK publiku alati kirevale teekonnale, kus kohtuvad stiilipiire ületav muusika ja sügavmõttelised tekstid, mis on inspireeritud elust endast.
Millal alustasid luuletuste kirjutamist ning kuidas jõudsid muusika loomiseni?
Luuletusi asusin kirjutama umbes 6-aastasena. Mul oli siis unistus, et suureks saades hakkan kirjanikuks või „loodusuurijaks“ ja nii olid ka esimesed tekstid peamiselt loodusteemalised.
Algkoolis kirjutasin vihikute kaupa jutukesi ja pikemaid „romaane,“ kus mõtlesin välja igasugu fantaasiamaailmu. Samal ajal elasin läbi omamoodi punkari-faasi – kuulasin kõike Sex Pistolsist ja The Exploitedist kuni Propelleri ja J.M.K.E.-ni ning üritasin ise ka hästi ühiskonnakriitiline ja mässaja olla. Samas nägin hullusti vaeva, et hinded ikka kõik viied oleksid.
Põhikoolis hakkasid klassikaaslased tasapisi oma teed leidma ning tahtsin ka millegi konkreetsega silma paista, nii et 7. klassis otsustasin naljaga pooleks teha oma tekstide põhjal räppmuusikat. Need laulukesed said väga palju positiivset tagasisidet. Vaikselt tekkisid ka tutvused Eesti muusikaskenes, õppisin omal käel helitöötlusprogramme ja laulukirjutamist ning laiendasin silmaringi. Ühel hetkel muutuski see mu põhiliseks tegevusalaks. Pärast pea üheksat tegevusaastat olen räppmuusikast juba päris kaugele triivinud, kuhugi indie ja alternatiivmuusika poole ning vaatan põnevusega, kuhu see kõik edasi läheb.
Milline on sinu stiil nii muusikas kui ka luules?
Mu suund ja kunstiline maitse muutuvad päris tihti. Olen oma loomingut nimetanud „sõnamuusikaks“, kuna olenemata sellest, kas laulan indie-, funki-, folgi- või pungitausta peale või räpin house’i-, garage’i- või trap’i-biidi peale, on laulusõnad alati kõige olulisem osa tervikust. Ütlen küsijatele lihtsalt, et ärge nimetage mind räppariks, ma olen luuletaja ja muusik. Elame niikuinii „stiilide-ülesel“ ajastul, kus artistid segavad oma loomingus mõjutusi seinast seina, nii on ka minu teostega: indie, hiphop, luule ja elektroonika käivad käsikäes.
Millest sinu tekstid peamiselt räägivad?
Kui algusaastatel kumas neist läbi ühiskonnakriitika ja maailmavalu, siis praegu räägin pigem sellest, mis mu enda sees ja lähikonnas toimub. Kahekümnendate algus on üks suur üleminekuperiood, kus leinan endiste inimsuhete, paikade ja tunnete muutumist ning kadumist ja õpin tasapisi tänulikkust olemasolevate vastu. Mu tekste mõjutab elu üleüldiselt – iman ümbritsevast ideid ja interpreteerin neid.
Milline on sinu lemmiklaul või luuletus, mille oled kirjutanud?
Mul on päris mitu lemmiklaulu, mis pole veel lõpuni valmis saanud. Iga uue plaadiga läheb järjest paremaks. Kui teeksin nii suurepärase pala, et jään sellesse emotsionaalselt pidama, siis hakkaksin edaspidi alateadlikult proovima sama tunnet jäljendada ning sealt algab ka stagnatsioon ja loominguline surm.
Siiani enimkuulatud laulud, nagu „MU SUVI“, „MEIE SÜÜ“, „TEAD“, „JÄRGMISEL NÄDALAL“, „TRAMM“ ja „Falsett“ on ka mulle endale ühed südamelähedasemad, kuid proovin võtta neist parima ja liikuda liialt süvenemata edasi. Praegu julgen öelda, et järgmine plaat on erinevalt viimaste aastate pehmest melanhooliast üks paras peotäis tümakat. Naudin sellist stiilipiiride nihutamist väga, see paneb elama.
Millist tagasisidet oled oma muusika ja luuletuste kohta saanud?
On olnud igasugu tagasisidet läbimõeldud meilidest kuni paberil antud kirjakesteni. Üks lõbusamaid juhtumeid oli, kui plaadi „uduvaip“ esitluskontserdil kingiti mulle minu näoga sokid, kommentaariga: sa oled meile nii palju andnud, nii et mõtlesime sulle midagi tagasi ka anda. Näha, et on päriselt olemas terve hulk inimesi, kes andunult su lugusid kuulavad ja nende sõnumitest ka aru saavad, on alati nii kohutavalt ilus.
Kõige raskem tagasiside tuleb seevastu ikka neilt, keda kõige rohkem usaldan. Iga lugu käib enne avaldamist läbi mitu ringi sõprade ja kolleegide tagasisidet ning karm on kuulda, et midagi on vaja jälle muuta. Paraku on neil tavaliselt väga ausad tähelepanekud, mis aitavad ka päriselt edasi areneda.
Oled oma plaadi „uduvaip“ kohta öelnud, et see on lugu lahtiütlemistest ja lahkumistest, sellest, kuivõrd oluline on vahepeal tundmatusse hüpata, et olla uues paigas õnnelikum. Need on päris tõsised teemad. Kuidas sa noore inimesena nii sügavate teemadeni oled jõudnud?
Tegelikult ei tohiks kunagi eeldada, et noored inimesed tõsiste asjade üle ei mõtiskle. Eriti tänapäeval, kus oleme sunnitud fakti ette, et võibolla pole meie lastel enam paika, kus elada. Tunnen, et suur osa viimastest põlvkondadest on kogu selles infokülluses paratamatult vastuvõtlikum sügavatele ja rasketele teemadele ning elavad seda väga karmilt läbi, see peegeldub mingil moel ka kunstis, kus igasugune lärm, grunge, gootika, nihilism ja äng on tulnud uuele ringile.
Aleksander Algo ütles päris tabavalt Eesti Ekspressi arvustuses „uduvaiba“ kohta, et seal on läbivalt ideed varakahekümnendate sihitusest ja ärevusest – elan kogu seda segadust täpselt samamoodi läbi nagu paljud teised ning oma igapäevaseid mõtteid lihtsustatud lühivormidesse pressides jäid need tumedad teemad ka valdavalt sõelale, kui plaat valmis.
Kas esitad oma muusikat ka kontsertidel või on see rohkem klappidest kuulamiseks?
Muusika tegemine ja avalikult esitamine on minu jaoks käinud alati käsikäes, naudin tohutult omamoodi meditatiivset olekut, mis tekib, kui saan lavale astuda. Viimase paari kuu võimsaim moment oli täismajaga kahetunnine soolokontsert Fotografiskas, kus publik laulis täiest kõrist kaasa refrääne lauludele, mida me pole jõudnud veel avaldadagi. See energiavahetus on kõige võimsam asi üldse.
Suveks kogunevad tasapisi ka festivaliesinemised, tuleb üks põnev suvehooaeg. Viimastel aastatel esineme valdavalt kolmekesi: Mattias Tirmaste kitarril ja Maris Pihlap taustavokaalidel ning elektroonikal. Trio tekkis üsna juhuslikult, aga toimib hästi dünaamiliselt, nii laval kui stuudios. Minu muusika pole kindlasti vaid klappidest kuulamiseks!
Paljud artistid peavad oluliseks ka oma välimust, eriti lavale minnes. Kuivõrd oluline on see sinu jaoks ning millele pöörad tähelepanu riideid ja jalatseid valides?
Hakkasin teadlikumalt esinemisriideid valima 17-aastasena, enne käisin üritustel sisuliselt nende pusade ja ketsidega, mis kätte juhtusid. Nüüdseks on välja kujunenud kindlamad maitsed ja mingit sorti oma stiil. Esiteks potisoeng, mida olen viimased 5-6 aastat kandnud. Siis tuleb tükk tühja maad.
Riietuse osas kipun eelistama kõrge kaelusega särke ja kampsuneid, lehvivaid triiksärke ja kimonosid ning neutraalseid toone. Ühtlasi on mul igaks elujuhtumiks varuks pool sahtlitäit valgeid froteesokke. Käin sisuliselt igal pool smart casual riietega, liigne pidulikkus pole mulle kunagi istunud.
Sportlandi kampaanias oled Nike riietes ja jalatsites, kas Nike´il on sinu jaoks erilisem tähendus võrreldes mõne muu brändiga?
Olen aastaid nautinud elevust ja närvikõdi, mida pakub kaltsukatest peidetud pärlite jahtimine, seega pole ma kunagi olnud eriline „brändi-inimene“. Põhiline on, et riideese istuks hästi ja näeks lahe välja. Eelmisest aastast alates on aga olnud meil päris mitu lahedat koostööprojekti Nike’iga ja naudin väga, kuidas nende kollektsioonid mu stiiliga klapivad. Saan kanda enamikke esemeid nii metsas kui restoranis ja see on kõige olulisem, ehkki „brändi-inimeseks“ ma end sellegipoolest ei pea.
Kas ketsid kuuluvad sinu igapäevasesse garderoobi?
Mu garderoobis ongi lisaks talvesaabastele ja paarile pidulikele kingadele peamiselt ketsid ja tossud. Mõned paarid Nike’isid esinemisteks, ühed ribadeks kõnnitud New Balance’id ja kolm paari erineva kandmisastmega Converse tosse.
Milline on sinu suhe spordiga ja liikumisega?
Mu liikumisharjumusi on peamiselt mõjutanud kaks tegurit. Kuna olen üsna kleenuke, siis terve kooliaja olin kehalise kasvatuse õpetaja jaoks sisuliselt mustas nimekirjas, keda ta alatasa kiusas, kuna need õpilased ei saanud nii häid tulemusi kui tugevamad trennipoisid. Mäletan veel 11. klassist jõusaalis kommentaari: ma teadsin, et sa nõrk oled, aga et sa loll ka oled, kui ilma juhendamiseta tõstekangi valesti tagasi panin. Niisiis olen suuresti sporti jälestanud puhtalt seetõttu, et koolis tehti sellest ebameeldiv kohustus.
Teine tegur on aga see, et võitlen lapsest saati ärevushäirega ning seepärast olen mõistnud, et ma ei saa kuidagi normaalselt elada, kui end iga päev kasvõi natuke ei liiguta. Teen iga paari päeva tagant pikemaid jalutuskäike ning kevadest sügiseni sõidan rattaga. Kusjuures niimoodi käigu pealt tulevad enamasti pähe ka esimesed read mu tekstidele, mida hiljem edasi arendan.
Millised lähiaja plaanid on sul loomingulises mõttes?
2. mail andsime koos Mattias Tirmaste ja laulja Maria Kallastuga plaadifirma TIKS rekords alt välja singli „MAIKUUVIHMAD“, nüüd on jäänud avaldada veel üks suvisem lugu ning siis proovime suve lõpuks juba uue plaadi valmis saada. Ühtlasi tahaks aasta jooksul trükkida hulga laulutekste ja avaldamata luuletusi ka paberile ning anda välja esimese luuleraamatu.
Leidsid juba üsna noorelt oma n-ö õige tee ja suuna, kuhu liikuda. Millist nõu annaksid noortele, kes veel pole enda jaoks seda õiget ala ja teekonda elus leidnud?
Ma ei julgeks midagi konkreetset soovitada, kuna iga inimene on kohutavalt erinev – mina näiteks kipun sageli elama lähitulevikus, unustades unistada ning keskendudes mingisugustele näiliselt praktilistele plaanidele, mis on vaja korda saata. Igaüks on milleski osav ja kui sa leiad selle „miski“, ei tohi temast heast peast hirmu, ebakindluse või eelarvamuste tõttu lahti lasta. Liiga palju pole tarvis üle mõelda, teen seda juba ise teiste eest piisavalt.
Tekst: Merilin Piirsalu
Hokimängija Robert Rooba: hoki oli armastus esimesest silmapilgust