Naudi talverõõme mäesuuskadel või lumelaual lõbusalt ja turvaliselt

Talv ei ole enam mägede taga. Kindlasti on paljud juba mõelnud, milliseid lumiseid seiklusi ette võtta. Kes veel ei ole, võiks kaaluda mäesporti, sest olgu selleks mäesuusatamine või lumelauasõit,  mägedes sportimine pakub igal juhul adrenaliini, vabadust ja imelisi vaateid.

Kõrgete ja ekstreemsete mägede puudumisest hoolimata on mäesuusatamine ja lumelauasõit populaarsed talispordialad Eestiski. Paljud pered külastavad talvehooajal mitu korda kodumaa suusakeskusi, kus ootavad ees väga hästi hooldatud suusanõlvad. Näiteks saab mäesporti harrastada Nõmme Lumepargis, Viimsis Vimka mäepargis,  Kiviõli Seikluskeskuses, Väikese Munamäe Suusakeskuses, Kuutsemäe puhkekeskuses, Kütioru keskuses, Viljandi Lumepargis, Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses, Ansomäe mäesuusakeskuses ja Kohtla Kaevanduspargis. Kes tahab aga suuremaid mägesid nautida ja pikemalt puhata, võtavad kord või paar aastas ette reisi suurematesse mägedesse väljaspool Eestit.

Mäespordi ajalugu

Mäesuusatamise juured ulatuvad tuhandete aastate taha, mil suusad olid eelkõige praktiline abivahend lumistes piirkondades liikumiseks ja jahipidamiseks. Esimesed teadaolevad mäesuusad pärinevad Skandinaaviast ja Siberist, kus neid kasutati igapäevaelu hõlbustamiseks. 19. sajandil hakkas mäesuusatamine Norras spordialaks arenema ning 20. sajandi alguses alustasid Šveitsi ja Austria mägikuurordid turistide teenindamist.

Lumelauasõit sai alguse 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides. Inspiratsiooni ammutati eelkõige rulatamisest, surfamisest ja mäesuusatamisest. Esimeseks lumelauaks peetakse 1965. aastal Sherman Poppeni ehitatud mänguasja oma tütrele. Kahest suusast kokku kruvitud alus sai nimeks snurfer ja osutus üsna populaarseks. Kümne aasta jooksul toodeti snurfer’eid üle kümne miljoni eksemplari. Esialgu oli aga lumelauaga sõitmine suusakeskustes keelatud, kuid õige pea mõisteti, et see on hea viis raha teenida. Suicide Sixi suusakeskus Vermontis oli Ameerika Ühendriikides, esimene, kes lubas 1982. aastal lumelaudurid oma radadele. Aspen oli üks viimaseid – seal tühistati lauakeeld 2001. aastal.

Mäesuusa sõidustiilid

Kui mäespordialade algusaegadel nautisid suusatajad hooldatud nõlvadel slaalomit ja kiirlaskumist, siis nüüd murtakse piiridest välja. Koos tehnoloogia arengu ja adrenaliiniotsijate kasvuga on aina populaarsemaks muutunud puutumata nõlvad ja trikisõit. Siiski tasub esimest korda mäesuuski või lauda alla pannes minna hooldatud radadele ning võtta abiks juhendaja või kogemustega sõber, kes aitaks põhiasjad selgeks saada. Kui mõnda aega suusamägedel sõidetud ja kindlus käes, võib vaadata radadelt väljapoole.

Olenevalt sellest, kus mäesuuskadega sõita, jagunevad sõidustiilid kolmeks. On-piste on suusatamine tähistatud rajal. Radu leidub igal tasemel ning enamikes suusakeskustes on need ka vastavalt tähistatud. Off-piste ehk freeride on mäesuusatamine väljaspool suusaala piire, hooldamata ja märgistama nõlvadel või suusaradadel, mõnikord ka metsas. Freestyle ehk vigursuusatamine on kombineeritud suusatamine kas mäenõlval või parkides. Seal kuulvad suusataja arsenali hüpped ja hüpetel trikitamine, slaidimine torudel, erinevad pöörded õhus jne.

Lumelaua sõidustiilid

Lumelaua sõidustiile on välja kujunenud peaaegu kümmekond, kuid need kõik võib liigitada kolme põhilise stiili alla. Kõige enam harrastatakse freecarve´i, mis on tuntud ka race´i ja groomers´ina. See tähendab sõitu hooldatud ja märgistatud rajal, enamasti suusakeskustes. Sõidu ajal ei tehta hüppeid ega muid trikke, vaid kanditakse ühelt küljelt teisele ning aetakse taga kiirust. Freeride ehk powder on stiil, mida sõidetakse ettevalmistamata ja märgistamata radadel, enamasti paksu ja värske lume peal. Sõidupaikadeks võivad olla suurte mägede nõlvad, metsad, aga ka suusakuurortides leiduvad märkimata alad. Freeride võib sisaldada hüppeid ja trikke, kuid tehislikult loodud hüppeid seal ei kasutata.

Freestyle hõlmab sõidustiile, kus tehakse hüppeid ja trikke. Enamasti sõidetakse suusakeskustes, kus on tehislikult loodud hüpped, käsipuud ja muud abivahendid. Freestyle´i võib omakorda jagada kaheks: pargisõit ja Big Air. Pargisõit kulgeb aeglasemal kiirusel, seal tehakse pigem väiksemaid ja tehnilisemaid trikke. Seevastu Big Air´i rajad on võimsamate hüpetega, seega on kiirused ja õhus oleku aeg tunduvalt suuremad.

Kiiver muudab sõidud turvalisemaks

Nii mäesuusatajad kui ka lumelaudurid vajavad erinevat sõiduvarustust, kuid ohutuse tagamiseks on mõlemale hädavajalikud kiiver ja prillid.

Kiivri ülesanne on kaitsta pead kukkumise või kokkupõrke ajal. Mäesuusatamiseks ja lumelauaga sõitmiseks kasutatakse samu kiivreid, mis erinevad sõltuvalt distsipliinist. Klassikaline rajakiiver on väga mitmekülgne ja kohandatud iga stiiliga.

Freeride´iks on parim valik hea ventilatsiooniga suusakiiver.

Samuti tasub kaaluda lisaturvalisust tagavaid süsteeme. Näiteks patenteeritud RECCO® tehnoloogia, mis on kaheosaline süsteem ning sisaldab aktiivset detektorit, mida kannab päästja ja passiivset reflektorit, mida kannab kasutaja. See tähendab, et kiivritel on küljes Recco reflektor, mida on võimalik otsimistel tuvastada.

Freestyle suusakiivreid eristab teistest veidi stiilsem disain.

Visiiriga kiivrid sobivad ideaalselt neile, kes peavad suusatamisel kandma nägemisprille. Visiir on nimelt kiivrisse integreeritud mäesuusaprilli klaas, mida saab vajadusele tõsta või alla lasta.

Ski touring kiivrid on väga kerged ja hästi ventileeritud. Kõige aerodünaamilisemad ja mitmete detailidega on varustatud võistluskiivrid.

Kuidas kiivrit valida

Õige suurusega kiivri leidmiseks tuleks mõõta pea ümbermõõt sentimeetrites, lastel on see enamasti vahemikus 48–56 cm ja täiskasvanutel 48–65 cm. Kiivritel on erinevad suurusevahemikud, millest tuleb valida enda peamõõdule sobivaim.

Proovides peaks jälgima, et kiiver ei vajuks silmini või kaelale, samuti ei tohi see suruda liiga tugevasti kõrvadele. Kui rihm kinni panna, siis ei tohi kiiver peas loksuda, aga peale rihmade pingutamist peaks jääma kahe sõrme jagu ruumi lõua ja rihma vahele.

Lisaks peaks olema kiivri all nii palju ruumi, et väga külma ja tuulise ilmaga saaks selle alla panna õhukese suusamaski. Kiiver ja mäesuusaprillid peavad moodustama ühtse terviku, seetõttu oleks mõistlik neid koos proovida.

Samuti jagunevad kiivrid sõltuvalt sellest, kui suur osa neist on tehtud plastikust. N-ö tavapärasel suusatajate kiivril on pea osa plastikust, aga kõrvade osa on pehmem. Olenevalt kiivrist võib plastik olla paksem või õhem. Mida paksem plastik, seda vastupidavam on kiiver, mida õhem plastik seda kergem on kiivri kaal.

Millal kiiver välja vahetada

Suusakiivrite elueale pole ühtset standardit kehtestatud. Siiski on soovitatav seda iga viie aasta tagant vahetada, sõltuvalt sellest, kui sageli seda on kasutatud. EPS vaht, mille missiooniks on löökide neelamine, kulub aastatega ning selle turvalisus kahaneb. Üks on selge: kukkumise korral on vaja uut kiivrit. Isegi kui pole visuaalseid kahjustusi, siis on väga suur tõenäosus, et sel on mikromõrad.

Miks on vaja suusaprille

Suusaprillide ülesanne on kaitsta silmi ja nägu. Näiteks kukkumisel prille kandes ei lenda midagi ootamatult silma ning mõistagi on prillidest suur abi eri ilmaoludega. Tugeva tuule ja lumesaju korral on nähtavus prillidega tunduvalt parem, lisaks kaitsevad need silmi ultraviolett kiirguse eest. Ilusa ilmaga on päikese intensiivsus mägedes väga kõrge.

Prilliklaaside valik on mitmekesine. Peegelduse ja silmade väsimuse vähendamiseks on vaja eredat valgust filtreerivat klaasi. Hallima ilmaga peaks suusaprillide lääts valgust sisse laskma, filtreerides samal ajal 100% UV-kiirtest, et aidata maastiku ebatasasusi eristada.

Klaaside tüüpe on erinevaid. Alates sellistest, mis lasevad läbi enam kui 80% valgusest ning lõpetades nendega, mille vastav näitaja on vähem kui 8 %. Võimalik on soetada ka vahetatavate klaasidega prillid, aga kui ei soovi investeerida lisaklaasidesse, on suurepärane alternatiiv fotokroomse objektiiviga prillid. Nende klaasid on valmistatud pigmentidest, mis reageerivad päikese ultraviolettkiirtele ja kohanduvad automaatselt erinevate valgustingimustega, muutudes tumedamaks või heledamaks. Seda tehnoloogiat kasutavad klaasid on tavalistest kallimad, aga võitnud suusatajate ja lumelaudurite seas üha populaarsust, sest on mäel väga praktilised.

Lumised nõlvad ootavad

Üks on selge, talvel ei pea minema tingimata sooja rannaliiva otsima, sest talv kuulub lumistele mägedele. Esmalt võiks ära proovida kodused suusanõlvad, ja kui sellest väheks jääb, võib ette võtta reisi mõnda suusaparadiisi, mida jagub meie naaberriikideski. Mäesuusatamine või lumelauasõit on kindla peale nauding kõigile, kes seda proovivad. Oluline on põhitõed selgeks teha ning kasutada kvaliteetset ja turvalist varustust. Kõik mäele!

Tutvu mäesuusa- ja lumelauavarustuse valikuga Sportlandi kauplustes või e-poes.

Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: K2