Nele-Liis Vaiksoo: füüsiline liigutamine vallandab kehas õnnehormoonid

Laulja Nele-Liis Vaiksoo on tänavu Ironman 70.3 hea tahte saadik, mis tähendab, et kahe lapse ema peab laulmise ja esinemiste kõrvalt leidma aega triatlonitreeninguteks. Kuidas see võimalik on ning millised tema päevad välja näevad, sellest alljärgnevas loos.

Miks otsustasid Ironmani väljakutse vastu võtta?

Mõte Ironmanist on peas kerinud tegelikult juba viimased kümme aastat, kuid olen mõelnud, et mu füüsiline ettevalmistus ei ole piisav. Eelmisel aastal kutsus Luisa Värk mind ühinema, aga alla aastase lapse kõrvalt oleks olnud seda väga raske teostada. Ilmselt oli ikkagi tema see, kes vihjas Ironmani tiimile, et mina võiksin olla järgmine “ohver” (naerab). Sellel aastal mulle helistatigi ning kõne lõpuks olin juba nõus. Millal siis veel?

Mis selles väljakutses kõige raskem on?

Alguses kartsin kõige rohkem ujumist. 70.3 ujumisdistants 1,9 km on ju tõesti pikk. Aga, kui ma umbes kuu aega tagasi ujusin ainult konna ning sedagi üks tõmme edasi-kaks tagasi, siis täna on juba arengut näha. Minu ja samuti väljakutses osaleva Andres Puusepa eratreener Cevin Anders Siim on meid õpetanud krooli ujuma. Vaikselt liigume juba edasi. Vett pole ma õnneks kunagi kartnud ja selle probleemiga ei pidanud tegelema. Ainult edasi!

Enne spetsiaaltreeningute alustamist arvasin, et ratas saab olema kõige lihtsam, täna seda kindlasti ei arva. Olen kuulnud, et paljudel löövad sõidu ajal krambid jalga jne. Ütleme nii, et hirmud muutuvad ajas (naerab). Jooksmist ma tegelikult üldse ei armasta. Pole kunagi aru saanud, mis lõbu see pakub. Minu teine eratreener Karmen Reinpõld on kommenteerinud, et jooksmiseks ei piisa vaid tossude jalgatõmbamisest. Jooksunaudingu ja rõõmu tagab ikkagi piisav ettevalmistus. Samuti on vajalik õige jooksutehnika, harjuda oma südant ja pulssi kuulama ning võibolla päris alguses üldse kõndida vaheldumisi jooksmisega. Pean ennast samuti tasapisi kiirkõnnilt jooksule harjutama.

Kuidas ennast iga päev motiveerida ja kuidas raskeid hetki ületada?

Ma ei ole otsust veel kordagi kahetsenud. Väga rasket momenti ei ole tekkinud. Just tulen ujumistrennist, kus me harjutame tehnikat, väga pikki otsi pole veel ujunud. Praegu on kõik väga nauditav, aga rasked trennid ootavad ees. Kiidan Andres Puuseppa, kes on väga toetav ja tore treeningkaaslane. Ta on nii positiivne, uurime üksteiselt pidevalt, kuidas läheb.

Mul on personaaltreenerid ning kui mõnel päeval ikka üldse ei viitsi trenni minna, siis südametunnistus hakkab piinama. Treener on ju mulle spetsiaalselt selle kava koostanud, minu andmete põhjal. Ma ei saa teda ja kogu tiimi alt vedada.

Mida treeningud on sulle juba andnud?

Treeningud on nii palju energiat lisanud. Kehasse on tulnud palju jõudu juurde, esimese kahe nädalaga tegin 10-11 trenni, mida on päris palju. Keha on suutnud tempo omaks võtta, tärkav kevad annab motivatsiooni juurde. Karmen on teinud mulle väga vaheldusrikka kava – ujumine, õues matkamine, bodypump rühmatreening, püramiidkõnd jooksulindil. Kogu aeg on põnev.

Tugevad treeningud eeldavad head varustust. Sina kasutad Nike, miks sulle just Nike meeldib?

Mäletan, et 90ndate lõpus tõi jõuluvana mulle 500 krooni, mis oli ikka suur raha. Mulle meeldis tohutult üks Nike top, mida ema ei lubanud osta, sest see oli väga lühikeses mõõdus ja ema ei pidanud seda varateismelisele sobivaks. Käisin seda kaupluse aknal pidevalt vaatamas. Lõpuks läks see müügilt ära ja ma ei saanudki seda endale. Selline purunenud unistus siis Nike’ga seoses, aga Nike pluss on see, et riided on nii ilusad ja värvilised. Oleme sõbrannadega arutanud, et trenni on ikka mõnus minna ilusates riietes. Muidugi saaks ka n-ö „tavaliste“ riietega trenni teha, aga äge riietus motiveerib. Praegu tõmban Nike roosad retuusid jalga ja tunnen, kuidas jalg on joostes kergem.

Jooksmiseks on Nike udukerged tossud, vanaroosat värvi. Kuni tänaseni on mul olnud lihtsalt jooksutossud, aga nüüd saan lõpuks aru, mis vahe on pehmema tallaga vetruval jooksutossul.

Olen väga tänulik Sportlandile, kes annab mulle kogu Ironmani varustuse, et saaksin treenimisele ja võistlusele keskenduda.

Kindlasti aitab sport ja trenn saada ka paremaks inimeseks, aga kuidas sa võtaksid kokku oma parima mina, milleni igal päeval lähemale jõuda?

Ega see mingi tuumateadus tegelikult ei ole. Minu jaoks saab see alguse väga heast unest. Kui olen välja puhanud ja väga kvaliteetselt maganud, mis ei sõltu alati unetundide arvust, siis see on minu jaoks A ja O. Füüsiline liigutamine vallandab kehas õnnehormoonid, tunnen, et muutun tänu sellele tegusamaks. Samuti vähendab see ülesöömise isu ja suurendab tahtmist tervislikult toituda. Uni, enda liigutamine ja toitumine on üks pakett.

Kuidas ennast praegusel keerulisel ajal vaimselt vormis hoida?

Olen inimene, kes võtab kõike hinge ja elab läbi. Sõja alguses sai ka Ukraina pärast nutetud, aga mingil hetkel jõudsin tõdemuseni, et olen asjas liiga sees – ei saanud öösiti enam magada. Pagulaste saabudes käisin ka riideid, ravimeid ja võileibu viimas, kuna keskus asub minu kodu lähedal. Täna olen teadlikult ennast distantseerinud, aga kursis olen ikka, lihtsalt hommikust õhtuni ei jälgi uudiseid. Esinemised, trenni tegemine, esimeste kevadpungade märkamine ja perekond aitavad rõõmu tunda ja end tegusana hoida.

Räägime muusikast ka. „Kolm meest, naine ja 90ndad“, oli väga menukas. Kuidas see kava sündis?

Ajastu ise mängib juba niivõrd palju kätte. Sellele repertuaarile ei peagi suurt midagi välja mõtlema, see ongi nii naljakas. Kes vähegi sellest ajajärgust mäletavad, neil tekivad seosed. Koos Märt Avandi, Lauri Liivi ja Johan Randverega panime enda jaoks paika, mis kontserti me teeme, mis on raamistik, milliseid laule esitame. Huumorikillud tekkisid ühistööna läbi proovide ja arutelude. Mõned väga hullud ideed jäävadki proovidesse ning mõned killud hakkavad alles koos publikuga kerima. Viimasel kontserdil Tallinnas läks rahvas täiesti hulluks ja me ütlesimegi lavalt, et loomastuge nii nagu 90ndatel seda tehti. Pärast kontserti tuldi meie juurde väga tihti sõnumiga, et nalja on praegu väga vaja. Kuna kaks eelnevat kontserttuuri on meil selle kambaga olnud menukad ja klapime omavahel väga hästi, siis otsustasime järgmisel aastal uue kavaga publiku ette astuda. See saab olema „Kolm meest, naine ja teater“.

Kuidas te hoidute ise laval naermast?

Vahel on tõesti juhtunud, et olen ise ka naerma hakanud. Mõnikord teevad ka kaasartistid ootamatuid käike. Ega siis midagi, rahvas lõkerdab koos minuga, sest neil on omakorda naljakas, kuidas mina naerma hakkan. Iga kontsert on omamoodi erinev. Mõnikord hakkab keegi ka publikust vestlema ja meenutama ning siis võib olukord käest ära minna. Viimasel kümnel aastal on Eesti inimesed üldse kuidagi avatumaks muutunud ja see on väga tore.

On sul mõni soovitus kuidas end iga päev liikumises hoida?

Üldine eesmärk peakski olema enda süsteemne liigutamine ja kalorite põletamine. Kui ma alustasin Ironmani treeningutega, hakkas ka minu elukaaslane rohkem trenni tegema, eeskuju on nakkav. Perega käime koos ujumas ja jalutamas. Väiksemale tütrele meeldib väga tantsida.

Iga päev tuleks võtta tund või kaks iseendale ja nautida. Pärast enda liigutamist oled sa stressivabam ja tööasjades produktiivsem.

Tekst: Kärt Radik
Fotod: Iti-Pätrik Järve ja TV3