Kes on jälginud sprinter Õilme Võro võistlusi, see teab, et enne starti on ta hästi positiivne, naeratab palju ja temast ei õhku ärevust. See on Õilme valik – olla tänulik ja õnnelik ning anda endast igas stardis sada protsenti.
Osalesid märtsi alguses Glasgow sisemaailmameistrivõistlustel, kus jooksid 60 meetri jooksus Eesti rekordi 7.24 ning mis viis su poolfinaali. Millise eesmärgi seadsid endale enne võistlust?
Teadsin, et kui MM-ile pääsen, siis kasutan ära kogu oma vormi, et end realiseerida. Minek selgus viimasel hetkel nagu sisemaailmameistrivõistlustel ikka, sest kohti on vähe. Kuna tegu võis olla hooaja viimase võistlusega, siis olin valmis endast juba eeljooksus kõike andma. Füüsiliselt olin küps juba Eesti meistrivõistlustel, aga nüüd tuli ennast just mentaalselt koondada. Vaimne pool mängis isegi suuremat rolli, et end emotsioonide virvarris mitte ära kaotada.
Kuidas Glasgow´s valitsenud tingimusi hindad ja kuidas seal võistelda meeldis?
Võrreldes Istanbuli halliga, kus toimus mullu EM, oli Glasgow oluliselt intiimsem. Mõnus, hubane ja kõik oli kompaktne. Soojendusareen ei asunud eraldi hoones. Tavaliselt on nii, et peaareenile lastakse tutvuma vaid korra enne võistlust, aga Šotimaal oli peaareen sealsamas ja vajadusel sai ennast kohe võistluslainele viia.
Võrreldes Istanbuliga oli ka pealtvaatajaid rohkem. Tundus, et sealsetele inimestele läheb sport vägagi korda. Šoti aktsendist oli vahel raske aru saada, aga inimesed olid väga armsad ja vastutulelikud.
Kuidas sa stardiks valmistud, on sul kindlad rituaalid?
Protsess algab juba Eestis, umbes päev enne reisi ja neli päeva enne starti. Käin Taevaskojas, kus kogun ühes kindlas kohas energiat ja valmistan end mentaalselt ette. Vaatan oma eesmärkidele otsa, muutes nad oma peas võimalikult reaalseks, et võistlustel saadaks edu. Pärast seda protsessi olen üsna rahulik. Olen endale eesmärgid selgeks teinud ega muretse enam. Kõik läheb nagu peab, kui just mingeid ootamatusi vahele ei tule.
Olen ära õppinud, et närveerimise asemel lähen võistlema ootuse ja põnevusega. Enne starte olen enesekindel ja rahulik, naudin kohaloleku protsessi. Põnev ootus teeb olemise kergeks, sest muretsemisest pole nagunii kasu, kuigi mõlemal tundel on sarnane vibratsioon. Sellega tahan öelda, et ärevusfoon on mõlemal tundel suhteliselt sarnane ning ühte teiseks muundada on tegelikult hästi lihtne. Vahe on selles, et üks tunne sööb sind seest, aga teine paneb liblikad kõhus liikuma. Seega pole mõtet muretseda.
Soojendusel kuulan oma muusikat, viibin täielikult omas maailmas. Olen hästi rõõmus ja ootusärev, et mis nüüd saama hakkab.
Kuidas sprindis valestartidest hoiduda?
Kerge on öelda, aga sellest ei tohi lihtsalt mõelda. Kui me enda peas midagi forsseerime, siis see lõpuks juhtubki. Olen pigem olnud startides selline „magama jääja“. Ma ei ennusta stardipauku ette, vaid reageerin helile.
Mida sa stardipakkudel tunned? Kas paned tähele mida konkurendid teevad?
Stardis ma teisi eriti ei näe. Üritan alati viimasena pakkudele jõuda, et saaksin starti kontrollida. Kohtuniku jaoks hakkab stardieelne aeg tiksuma viimasest valmistujast, kuniks ta annab käskluse: „Valmis!“. Soovin alati, et see aeg läheks minust käima, sest see annab võimaluse oma hingamine paika saada. Ma ei taha pakkudel oodata ja teiste sättimist vaadata, siis võib tähelepanu korraks hajuda. MM-il see õnnestus. Pakkudel olles näen ainult oma rada ja mõtlen oma jooksu peale.
Kas rajal olles suudad seitsme sekundi ajal ka mõelda või lihtsalt jooksed?
Pigem ma tunnen, mitte ei mõtle. Minu trump on stardikiirendus ja proovin seda võimalikult pikaks venitada, et see kestaks. Surun ja surun ja hoian ründavat asendit. Seda teen täiesti teadlikult. Kui tunne on hea, siis lõpus nagu lendaksin. Iga kord see nii ei ole, sest on ka jookse, mis tulevad raskemalt ja kangutades ning tekib selline roboti tunne. Aga tiitlivõistlustel tunnen ennast mentaalselt tugevana, iga minu keharakk on valmis parimaks soorituseks. Mitte ükski asi ei häiri. Loodan, et see nii ka jätkub.
Usain Bolt on oma raamatus kirjeldanud, kuidas ta 200 meetri jooksus suutis pidevalt teisi jälgida paremal-vasakul, ees ja taga. 200 meetrit on muidugi võrreldes 60 meetriga palju pikem distants.
Bolt oli heas mõttes kloun ja oma taseme juures ta saigi endale sellist üleolekut lubada. Nagu ma aru saan, siis ta maandas sellega ka pingeid. Seega, igaühele oma. Võistlustel käes jälgin päris palju tippjooksjaid ja olen mõnelt šnitti võtnud, et proovida endas väikeseid detaile katsetada.
Sa oled pärit Võrust, kust on sirgunud ka olümpiavõitja Erki Nool. Kuidagi on juhtunud, et meie parimad sportlased tulevadki sageli väikestest kohtadest, mitte pealinnast. Mis sa arvad, miks see nii on?
Öeldakse, et Võro veri ei värise. Mind on saatnud pidev eneseteostamise vajadus. Tahan midagi ära teha ja kuhugi jõuda. Tahan olla milleski parim. Eks väiksemates kohtades on vähem võimalusi eneseteostuseks ja see võib olla eelis sporditippude esile kerkimiseks. Sul polegi teist väljundit ja sa pühendud sellele.
Kus sa praegu trenni teed ning milline on su treeningute sisu?
Praegu treenin Tartus. Minu põlvkond on vist üks viimaseid, kes nägi varajases nooruses keerukamaid treeningtingimusi ja mitte tänapäevaseid halle. Nüüd on kõik võimalused kõige kõrgemal tasemel sportimiseks olemas.
Treeningud varieeruvad sõltuvalt perioodist, kas on põhja ladumine või võistluseelne tsükkel. Praegu on esmaspäeviti rõhk tippkiiruse ja jooksutehnika arendamisel. Teisipäeval olen jõusaalis. Kolmapäeval on jälle sprint, seal hulgas mäkkejooksud, stardipakud ja kelguga jooks. Neljapäeval puhkan. Reedel on esmalt sprint ja pärast jõusaal. Laupäeval on pikemate lõikude päev. Pühapäev on puhkepäev.
Millega sa treeningute kõrvalt tegeleda jõuad?
Varem käisin tööl ja see oli tavaline elu osa. Mul on oma meigistuudio ja mulle meeldib see töö, aga praegu kogub sealne ruum tolmu. Pärast EM-i, kui sain Eesti Olümpiakomitee C-kategooria toetuse, otsustasin pühenduda kvaliteedile ja tegeleda vaid spordiga. Noorena ongi rõhk kvantiteedil, aga täna, kui ma olen juba 28, võtab taastumine rohkem aega, sest omajagu on olnud ka vigastusi. Kui pärast trenni läheksin veel viieks-kuueks tunniks salongi, mõjutaks see tugevalt kogu protsessi kvaliteeti. Tulemused on näidanud, et kvaliteet on paranenud, aga seda sain lubada tänu EOK toetusele.
Kui suur erinevus on joosta sees 60 meetri või väljas 100 meetri distantsi?
Väga suur erinevus, sest distants on ju peaaegu kahekordne. See, et oled sees kõva, ei tähenda väljas mitte midagi. 60 meetrit näitab küll üldist kiirust, aga 100 meetri jaoks tuleb hoopis teistmoodi treenida. Eestis ei saa kevadeti 100 meetri jooksuks kõige paremini valmistuda, sellepärast lähemegi kohe välislaagrisse. Sisehallides saab meil maksimaalselt võibolla 80 meetrit sirgel joosta, aga vaja oleks pikemat sirget lõiku, et närvisüsteem kohaneks. Kiirusliku vastupidavuse treenimiseks oleks vaja lausa 120-150 meetri pikkust sirgemat distantsi. Meie kliimas on suur osa ajast õues ka jahe, aga sprinditrenne on jahedas ohtlik teha. Võibolla sellepärast on eestlastel olnud raskem suvel sprindidistantsidel särada. Aga mina annan endast alati parima!
Tippsordis ja kergejõustiku sprindidistantsidel on varustusel väga suur tähtsus. Sina kannad Nike tooteid. Miks see bränd sulle sobib ja meeldib?
Nike on ennast ülemaailmselt nii hästi üles töötanud, et see oligi esimene bränd, mis silma jäi, kui hakkasin spordivarustusele mõtlema. Kui vaikselt unistasin juba siis pusadest või särkidest, siis nende vabaaja riietusest ma ei saanud varem väga palju mõelda, sest esmane prioriteet oli ikka võistlusvarustus. Kui noorena jooksujalatsid sain, olin juba õnnelik, sest iga ost pidi olema põhjendatud.
Nike naelikud on alati sammukese teistest ees. Teised tulevad järele ja vahepeal lähevad isegi ette, aga Nike on alati tulnud turule kõige värskemate ideede ja tehnoloogiatega. Kohe-kohe peaksid järjekordsed naelikud välja tulema, ootan neid põnevusega. Ma tajun pidevalt, et ma ei jää kunagi rongist maha, kuna minu bränd on Nike.
Millised on sinu lähima aja eesmärgid?
Mingeid raame või piire ma endale ei sea. Oluline on olla kuu aja pärast vormis, kui Bahamal toimuvad teatejooksu maailmameistrivõistlused. Pärast seda tuleb olümpiamängudeks punkte koguda. Samuti annan endast kõik, et jõuda Roomas toimuval EM-il finaali. Euroopa meistrivõistlustel olen poolfinaalis jooksnud, nüüd võiks jõuda kolme stardini ja finaali. Poolfinaal ei tekita enam vau-tunnet. Tahan finaalis joosta!
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Liina Notta
Helly Hanseni ja The North Face´i funktsionaalsed kevadjoped