Olümpiavõitja Erki Nool: Tippspordis tuleb jäägitult pühenduda!

Erki Nool jõudis oma kolmandatel olümpiamängudel nii kõrgesse tippu, kui ühel sportlasel on üldse võimalik jõuda ning tuli kümnevõistluses olümpiavõitjaks. Lisaks on ta maailmameistrivõistluste teine, Euroopa meister ja Eesti rekordi omanik aastast 2001. Meenutame koos Erkiga olümpiamänge ning räägime tema tänastest tegemistest.

Erki, millised mälestused on sul olümpiamängudest enne seda, kui sa ise said võimaluse?

Lapsepõlvest on kõige eredamalt meeles Moskva olümpia lõputseremoonia, kui mängude maskott Miša õhku tõusis. Olin siis 10-aastane. Eesti sportlastest mäletan Jaak Uudmäe kolmikhüppe kulda ja Mait Riismani võitu veepallis. Riisaman külastas järgmisel suvel ühte noorte laagrit Rõuges, kus tuli juttu ujumisest ja võib-olla sellepärast ongi ta mul meeles. Veel meenub, et Võru spordikooliga osalesime olümpia-aastal tõrvikujooksul, mis läbis Eestit ning ilmselt tervet tollast suurt kodumaad.

1984. aasta suveolümpial NSVL ei osalenud, kuid mina tegin spetsiaalse Los Angelese olümpiabrošüüri, kus olid kirjas kõikide kergejõustikualade tulemused ning sinna juurde joonistasin Nike logodega tossud.

Võistlustest rääkides on kõige rohkem meeles 1988. aasta Seouli olümpia meeste 100 m finaal, kus läksid vastamisi Ben Johnson ja Carl Lewis. Nende kahe duelli ootas terve maailm. Johnson võitis maailmarekordit tähistava 9,79-ga, aga pärast dopinguga põrumist, kuulutati võitjaks Carl Lewis, kelle aeg 9,92 märgiti uueks maailmarekordiks. Loomulikult oli eestlaste jaoks vägagi emotsionaalne Erika Salumäe võit trekil, aga kogu maailm ootas just Johnsoni ja Lewise duelli.

Millal sina hakkasid olümpiamängudest unistama?

See juhtus millalgi enne TSIK-i lõpetamist 1988. aastal. Siis hakkasid tekkima esimesed arvestatavad tulemused ning julgesin sellele mõelda. Olümpiamängudel osalemine ja võistlemine oli kindlasti minu kõige suurem sportlik unistus. Aastaid hiljem juba osalejana unistasin aga Eesti lipuga auringidel jooksmisest.

Jõudsid oma esimesele olümpiale aastal 1992, kui Eesti oli Barcelonas väljas oma riigi esindusega. Mis sul sellest meeles on?

Tänapäeva kontekstis on päris naljakas mõelda, et tollases kergejõustikukoondises oli kolm mitmevõistlejat, üks teivashüppaja, üks vasaraheitja ning mitte ühtegi treenerit. Ajad oli lihtsalt sellised. Nimeliselt siis mina, Andrei Nazarov, Anu Kaljurand, Jüri Tamm ja Valeri Bukrejev. Minu jaoks oli see esimene suurvõistluse kogemus. Tegime selle vea, et läksime kohale vaid kaks päeva varem ja sattusime kohe melu sisse. Oleksime pidanud nädal enne minema, võib-olla oleks sisseelamine närvipinget vähendanud.

Meeles on, et lendasime TU-134 lennukiga, mille peal oli Eesti lipp kõrvuti nõukaaegse lennunduse sümboolikaga. Olime ka ühed esimesed eestlased, kes said sinise Eesti passi. Mäletan, kuidas pidin asjatoimetuste tõttu käima Soome suursaatkonnas passiga, millist mitte keegi polnud veel näinud.

Miks olümpiamängud on aegade jooksul sportlaste jaoks ikka need kõige-kõige võistlused?

Kõige lihtsam vastus ongi see, et olümpia on olümpia. Olümpia on iga nelja aasta tagant. Kui midagi läheb viltu, siis peab võrreldes maailmameistrivõistlustega kaks korda kauem ootama.

Kui vaatame ajas paarkümmend aastat tagasi, siis klassikalise tippsportlase eluiga oligi üks olümpiatsükkel pluss-miinus üks-kaks aastat. Seega, kui korra läheb tuksi, oligi olümpiarong läinud. See on üks pingeallikas. Rahvas ja fännid ootavad samuti olümpialt säravaid tulemusi ning väiksemad riigid isegi rohkem kui suuremad, sest olümpia kajab maailmas rohkem vastu kui mis iganes teine tiitlivõistlus.

Eestlased on tegelikult olnud tippsportlase ea osas suhteliselt erandlikud. Mina osalesin neljadel mängudel, Aleksander Tammert lausa viitel. Mitmetel mängudel on käinud Jüri Tamm, Gerd Kanter, Jüri Jaanson ja veel paljud Eesti tipud.

Mida õpetlikku võtsid oma esimeselt olümpialt kaasa Atlantasse?

Barcelona õpetas mulle eelkõige, et tippsport on ääretult egoistlik. Sain väga hea õppetunni teivashüppe ajal. Treenerit meil ju ei olnud, aga Barcelonas oli palav ja aitasin Andreid sektoris sellega, et käisin hispaanlastelt küsimas aerosooli, mis aitas teiba paremini n-ö käe külge siduda. Minu hüppevooru ajal pidi Andrei aga puhkama ega saanud minu samme jälgida. See paistab karm, kuid sain õppetunni, et kui tahad olla edukas, siis peadki olema egoistlik ja enda eest väljas. Teist varianti ei ole.

Kui näiteks Tomáš Dvořák oli super hea, siis suhtlesin rohkem Roman Šebrlega ja vastupidi. Olümpiavõitja Dan O’Brien ei suhelnud võistlustel kunagi nendega, kes võinuks tema esikohta ohustada. Hiljuti andsin intervjuu prantsuse kõige tuntumale spordilehele L’Équipe, kes enne Pariisi olümpiat teeb intervjuusid muuhulgas ka kõikide kümnevõistluse olümpiavõitjatega ning reporter ütles, et kümnevõistlejad on teistest kergejõustiklastest palju sõbralikumad. Eks me oleme muidugi, aga vahetus konkurentsis tuleb olla egoist. Tippsport on karm, seal löövad läbi vaid tugevad. Tippspordis tuleb jäägitult pühenduda.

Kui läheme Sidneysse ja jätame kettaheite kõrvale, siis milline hetk oli sportlikult teisel päeval kõige keerulisem?

Pärast kehva teivashüpet, tuli odavise ning ma ei ole oma sportlaskarjääri ajal mitte kunagi ennast niimoodi kokku võtnud nagu seal. Esimese 70-meetrise katse astusin üle, teine vise läks taevasse. Enne kolmandat katset pingil istudes mõtlesin, kas tõesti see on nüüd koht, kus kaotan olümpiakulla. Hästi raske moment emotsionaalselt –  sa oled väsinud ja sul ei ole tulemust kirjas. Odavise oli ju üks minu trumpalasid, aga et kohutava väsimuse pealt end mobiliseerida, peab olema hästi treenitud ning ma suutsin ennast viimaseks viskeks kokku võtta.

Kes tänastest tippudest sulle kõige rohkem imponeerib?

Soorituse mõttes meeldib mulle väga Kevin Mayer. Ta on ideaalne sportlane, sest varajasest noorusest on talle õpetatud selgeks kõik tehnilised alad. Hiljem on ta parandanud oma füüsilisi võimeid ja kindlasti on talle looduse poolt palju antud.

Eestlastest pean hetkel kõige andekamaks Karel Tilgat. Johannes Erm on väga hea võistlejanärviga, tal on omad plussid, suudab ennast võistlustel ületada. Janek Õiglane on kõva töömees. Maicel Uibo on väga hea tunnetusega. Enne USA-sse minekut sai talle teivashüppes nõu antud ja nägin, et kutt võib hakata hästi teivast hüppama ning seda on ta ka võistlustel teinud.

Kuidas on varustus aegade jooksul muutunud ja kuidas see täna näiteks sooritust mõjutab?

Teibad on läinud paremaks, naelikud on läinud paremaks. Noored poisid on teinud teste ning näiteks patjadega ja patjadeta naelikute vahe on jooksus umbes kümnendik. 400 m jooksus on see terve sekund, mida on väga palju. Kõrgushüppe naelikud olid vanasti kohutavalt kobakad, täna on nad kerged nagu udusuled. Tänapäeva varustus võib kümnevõistluses tähendada 150 lisapunkti. See on loomulik protsess. Rekordeid tulebki teha ja neid pidevalt üle lüüa. See annab spordile särtsu juurde.

Sina oled aastaid truuks jäänud Nike brändile. Miks?

Nagu eelpool rääkisin, siis Nike hakkas kuidagi silma juba 1984. aastal, kui joonistasin Nike tosse kaustikusse. Nike tundus erinevalt adidasest kuidagi kättesaamatu.

Minu spordikrajääri edenedes, kui esimest korda võitsin Götzises ja olin sealsete ajalehtede esikaanel, tuli ka Nike mulle ligi. 1997-2004 olime aga kogu koondisega seotud FILA brändiga, kuid pärast sportlaskarjääri lõppu 2004, tuli Nike tagasi mu ellu ja on kuni tänaseni. Ma olen väga brändilojaalne.

Milline on hetkel sinu enda füüsiline vorm?

Nii nagu tippsportlase karjääri ajal, lähen ma igal jõululaupäeval trenni. Kunagise jalgpallimängus saadud põlvevigastuse tõttu pean jalgadega ettevaatlik olema, seega väga palju ei jookse. Aeroobse võimekuse saan kätte rattasõidust ning jõusaalis käin pidevalt ja sõpradega korraldame aegajalt ka nn jõusaali väljakutseid.

Pärast tippspordiga lõpetamist sai sinust treener. Mis vanuses lapsi sa praegu treenid?

Kõige nooremad, keda aegajalt treenin, on 11-12-aastased. Põhiliselt treenin aga ise U-16, U-18 ja U-20 poisse ja tüdrukuid. Hiljutistel Eesti meistrivõistlustel said minu U-18 poisid teivashüppes kuuest medalist viis.

Mida sport on sulle suures plaanis tähendanud ning kas kunagi on sul üldse tekkinud küsimust, kas tippsport on õige tee?

Taasiseseisvumisele järgnenud aeg oli hästi keeruline. Ei olnud korralikku varustust, treeningtingimusi, mõnikord ka süüa, rahast rääkimata. Pärast Barcelona olümpiat said rahalist toetust vaid need, kes jõudsid kaheksa hulka, aga summa oli selline, mille eest ei saanud tollal isegi lennupileteid osta. Siis mul oli küll palju kõhklusi. Kui lõpuks hakkasid tulemused saabuma ja rahaline seis paranes, sukeldusin jäägitult tippsporti. Ma ei kahetse hetkegi, aga mõnikord mõtlen, et oleks vaid vähe targem olnud ja mõnes olukorras nutikamalt tegutsenud. Nii minul kui treeneril jäi mõne medali võitmiseks kogemusest puudu. Aga mulle meeldis trenni teha ja meeldis ka võistelda.

Tekst: Kärt Radik
Fotod: Keir Rämson