Septembris, 20 aastat tagasi, täitis Erki Nool enda ja fännide kõige suurema spordiga seotud unistuse, kui võitis Sydney olümpiamängudel kümnevõistluses kuldmedali. Rääkisime temaga lähemalt nii olümpiamängudest, treeningutest ja treeneritööst.
Kui mõtled olümpiamängudele, siis millised olid sinu esimesed unistused ja mälestused sellega seoses?
Esimesed põgusad mälestused on mul seotud Moskva (1980) olümpiamängudega. Edasi tuli juba Los Angeles (1984), kui märkisin kaustikusse tulemusi ja elasin sportlastele kaasa.
Ise võistlesin esimest korda olümpiamängudel Barcelonas (1992) ning mäletan, kuidas püksid püüli sõelusid. Kaamera oli pidevalt nina all ning kogu tähelepanu ja melu kuhjus uhkelt turjale. Sellest ka esimene läbikukkumine.
Minu suurim unistus sportlasena oligi aga alguses olümpiamängudel osalemine. See on ka loogiline, sest spordis peakski olema nii, et eesmärke seatakse samm-sammult. Pole võimalik 20. aastaselt kohe olümpiavõitjaks saata. Erandeid muidugi on, aga tõus käib üldiselt etapiviisiliselt. Alles hiljem tekkis mul unistus, et võiks kunagi olümpiastaadionil Eesti lipuga auringi joosta.
Olümpia siis ikkagi on erilisem võistlus kui teised?
Oo jaa, minu jaoks küll. Esiteks teeb selle eriliseks, et olümpiamängud toimuvad nelja aasta tagant, aga olümpiamängudel on ka publiku ootused ja lootused suuremad ning see tunne kandub üle ka sportlastele.
Mis tunne on seista olümpiamängudel pjedestaali esimesel astmel?
Enne Sydneyt olin teinud 17 aastat igapäevaselt trenni ning pjedestaali kõige kõrgemal astmel seismine näitas, et ükskõik, milliseid vigu ma olen elus teinud, siis lõpuks on kõik õige olnud. Olen saavutanud spordis selle kõige suurema.
Vähe on nähtud enesekindlamat Eesti sportlast, kui olid sina Sydney olümpiamängudel. Kust sa selle enesekindluse ja eneseusu võtsid?
Sydneys oli mul ainult üks eesmärk – võita. Treenisin aasta aega väga konkreetselt selle nimel. Muidugi, oleks võinud tulla teist värvi medal, sellega tulnuks lihtsalt leppida, aga ma ei läinud sinna lotovõidu järele. Ma teadsin, et olen sellises vanuses, et see on minu viimane šanss ja tegin kõik, et võita.
Sport ei ole tegelikult nii keeruline, seda müstifitseeritakse sageli üle. Tippspordi taset on väga paljudel küll raske saavutada, aga kui sa oled selle sees, siis tead reaalselt enda konkurente ja enda võimeid. Kui trennis hüppad stabiilselt kaugust 7 m, siis söö mida iganes või palu psühholoogilt abi, aga sa ei hüppa võistlusel 8 m. See annabki enesekindluse, stabiilsuse ja eneseusu, et sa oled trennis teinud mingil tasemel sooritused. Sa lihtsalt tead, mis seisus sa oled ja milleks võimeline oled.
Mis sind tippsportlasena kõige rohkem motiveeris?
Võidutunne ja eneseületamise tunne on fantastiline. Meenub, kui ma polnud sportlasena mitu aastat midagi võitnud, aga Tallinnas tulin superliigas esimeseks. Küll mitte väga kõrge tulemusega, aga mäletan seda mõnusat rahulolu, kui auhinda vastu võtma läksin. See tunne ongi see, mida inimesele meeldib kogeda ning kui sa seda oled ühekorra saanud, siis soovid uuesti.
Mulle meeldib alati igal poolt alati võita, näiteks ka kaardimängus, ükskõik kas ma mängin oma lastega või mitte.
Sporti tehakse erinevatel eesmärkidel. Mõned tahavad saada tippsportlasteks, mõned ei taha üldse võistelda. Kas Erki Noole Kergejõustikukoolis, mille omanik sa oled ja kus treenerina tegutsed, on igaühel võimalus lihtsalt trenni teha või peavad kõik võtma eesmärgiks tippspordi?
Kõik võivad treenida selle sihiga, mis nendele sobib. Meil on väga palju lapsi, kes käivad liigutamise pärast ja tulevadki kohe sellise eesmärgiga. Koolis on julgelt üle 400 lapse, kellest umbes pooled võistlevad regulaarselt. Mõnel inimesel on sportlasegeen, aga paljudel ei ole ning seda pole vaja üle suruda. Spordi tegemine peab lõbu pakkuma ja fun olema, mängulisus on kõige olulisem.
Mis sulle treeneritöös kõige rohkem meeldib ning mis on kõige keerulisem?
Treeneritöö üks võludest on see, et sa näed inimeste arengut. Treener ei saa võrrelda enda õpilasi maailma tippudega, sest iga laps ja iga noor areneb oma võimete piires, aga kui suudad noored või lapsed panna pidevalt enda kohta häid sooritusi tegema, siis see on kõige suurem tänu.
Nagu tippsportlastelgi, on treeneritöös palju rutiini. Sa ei pea iga päev välja mõtlema uusi harjutusi, piisab kui treenerina suudad järjest ja järjest oma metoodikat rakendada, aga see ongi rutiin. Sa tead, mida kevadel ja sügisel peaks tegema, sa teed igal aastal sama asja. Kohati ei ole see väga huvitav.
Kui sageli ja milliseid treeninguid sa ise praegu teed?
Teen vähemalt kaks korda nädalas üldkehalist treeningut. Sel suvel jõudsin pärast mitmeaastast pausi uuesti golfi mängima ning avastasin maanteerattasõidu. Trenn ongi minu elustiil, sest mulle meeldib seda teha ja see on minu väga konkreetne hobi. Treeningul panen alati ka mingi eesmärgi paika, näiteks kui ÜKE-t tehes kasutan täna 100 kg kangi, siis, homme 110 kg. Mul ei ole küll plaanis võistlema minna, aga sellised eesmärgid motiveerivad rohkem.
Palju räägitakse, et kõik peaksid iga päev rohkem liikuma ja sporti tegema, aga igaüks seda ikka veel ei tea. Kuidas saaks inimesi rohkem liikuma inspireerida?
Üks takistus, miks me ei suuda järjepidevalt liikuda on arvamus, et kui ühel päeval liikumine ära jätta, siis see ei mängi mingit rolli. Tegelikult mängib küll. Kui kõndida iga päev kasvõi 2500 sammu rohkem kui tavapäraselt, siis esmapilgul tundub, et see pole ju mingi eriline distants, aga kui korrutame 2500 sammu 365 päevaga, siis teeb see ligi miljon sammu aastas ning see on juba muljetavaldav number.
Mina teen augusti keskpaigast igal hommikul 50 kätekõverdust. Päeva kohta see ei ole suur number, aga kui taas korrutada see 365-ga, siis tuleb 18 250 kätekõverdust aastas. Kui keegi sellise hulga kätekõverdusi teha suudab, siis ta peab olema enam-vähem normaalses vormis. Mõnel hommikul mõtlen mina ka, et täna ei viitsi, aga motiveerin ennast. Näiteks kohviga. Nimelt olen kohutav kohvifänn ning kui kohvimasin soojeneb, siis selle aja jooksul teengi 50 kätekõverdust ära.
Trenni tegemisel ongi ikkagi kõige raskem alustamine ehk diivanilt üles saamine, kui see samm on tehtud, siis peale seda on juba palju lihtsam.
Sport pole ju oluline ainult füüsilise vormi hoidmiseks, vaid ka muudes aspektides, näiteks iseloomu kasvatamises ja sotsiaalses suhtluses?
Sport õpetab iseseisvalt hakkama saamist ja distsipliinitunnet. Kui sa tead, et jooksustart on hommikul kell 10, et kaugushüppe pakk asub täpselt selles kohas, siis sellest õpidki, et on reegleid, mida peab järgima. Start ja finiš on ka kõikide jaoks ühe koha peal, ei ole nii, et kes on vähem trennis käinud, saab startida 10 meetrit eespool.
Kui inimene tegeleb spordiga ükskõik millisel tasemel, siis ka iseloomujooned muutuvad paremuse poole ja inimene muutub enesekindlamaks. Lugesin kord artiklit koolikiusamisest ning uurisin oma pojalt, kas nende koolis selliseid probleeme on. Robin mõtles natuke ja jõudis järeldusele, et neil, kes millegagi tegelevad, ei ole mingeid probleeme ning need ei ole kiusatavad. See tõdemus ei kehti ainult spordi kohta, võib tegeleda ka muusikaga, fotograafiaga jms, aga igaühel peaks olema mingi harrastus, millele pühenduda.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Start Tulevikku ideekonkursi võitja Asso Soosalu: Noorte Arengufestival aitab noortel unistused ellu viia