Aasta suurim spordipidu peetakse 26. juulist kuni 11. augustini, kui toimuvad Pariisi olümpiamängud. Võistluspaigad ei asu aga pelgalt pealinnas, vaid üle kogu riigi. Kõigest lähemalt räägib pikaaegne Eesti Olümpiakomitee spordidirektor Martti Raju.
Olümpiamängude võistluspaigad on viidud osaliselt Pariisist väljapoole peamiselt seetõttu, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ei soovi, et ehitataks võistlusareene, mis hiljem jäävad piltlikult öeldes tolmu koguma – kohalik kogukond peaks rajatisi hiljem ikkagi kasutama. Seega ongi Pariisi mängudel võimalikult palju ära kasutatud olemasolevat taristut, mis on tänapäevaste mängude prioriteet. Näiteks monteeritakse Pariisis ka messikeskused ajutisteks võistluskeskusteks. Samas ujula on tuttuus, sest suurlinnas leiab see kindlasti kasutust. Surfarid võtavad mõõtu aga lausa Vaiksel ookeanil Tahitis, kus on selle ala jaoks ideaalsed tingimused.
Eesti koondise 25 sportlast võistlevad ja elavad peaasjalikult Pariisis. Purjetajad aga lähevad merele tuntud sadamalinnas Marseille’s, mis jääb pealinnast umbes 800 km kaugusele ning laskjad astuvad võistlustulle Châteauroux’s, mis asub Pariisist vähem kui 300 km kaugusel.
Martti, millistest põhireeglitest peavad olümpiamängude korraldajad tänapäeval kinni pidama?
Kõik, mis puudutab olümpiamänge ning nende korraldamist, sätestatakse korraldajalinna ja rahvusvahelise olümpiakomitee vahelise lepinguga. Seal on täpselt kirjas, kui palju võib mängudele kokku tulla sportlasi ja abipersonali. Lisaks peab olema sätestatud tubade arv, mitu tualettruumi peab elamises olema jne. Kõik, mis puudutab mängude korralduslikku poolt ja tegevusi, näeb suures plaanis välja sarnane eelnevate olümpiatega, sest juba olemasolevad reeglid tõstetakse väikeste mööndustega lihtsalt ühest linnast teise ümber.
Väikesed erinevused on tingitud kultuuriruumist, aga ka näiteks maailma laastanud koroonaviirus tõi kaasa täiesti teistsugused reeglid. Samas baasraamist ei pääse keegi, sest ROK-i reeglitest tuleb kõigil kinni pidada sõltumata toimumiskohast.
Pariisis on seekord kolm olümpiaküla. Kus need asuvad ning mis külasid ja võistluspaiku iseloomustab?
Olümpiakülade asukohtadeks on Pariis, Chateauroux ja Marseille. Kolmes külas ei ole midagi imelikku, sest näiteks purjetajad on sõltuvalt ala eripärast alati eraldi olnud ja meie oleme sellega harjunud. Purjetajate jaoks paneme Marseille´i sadamasse ka ehitussoojaku moodi konditsioneeriga konteineri, kus sportlased saavad oodata stardilipu tõusmist, sest nende treeningud ja võistlused sõltuvad ju tuulest.
Pidime arvestama, et seekord on omaette võistluspaigas ka laskjad. Nemad võistlevad Châteauroux’is ülesputitatud vanas sõjaväeosas, kus on nõuetele vastavad tiirud.
Sõudjate võistluspaik jääb Pariisist umbes tunnise ning ratsutajate areen pooleteisetunnise sõidu kaugusele. Ratsutajad võistlevad Versaille´is, mis on Pariisi kõrval väga oluline turismi sihtkoht. Seal asub 17. sajandil valminud jahiloss, millest hiljem sain nn kuningaloss, kus resideerusid nii Louis XIII, XIV, XV kui ka XVI.
Pallimängijad ning eeskätt jalgpallurid, kellega meil pole küll pistmist, on pillutatud suurtesse linnadesse, kus on nõuetele vastavad staadionid nagu näiteks Bordeaux ja Nice.
Mulle ei meenugi olümpiat, kus oleks olnud kolm eraldi küla. Tavaliselt on piirdutud kahega, aga tuues paralleele järgmiste talimängudega 2026. aastal Torinos, siis seal saab olema lausa viis olümpiaküla. Sportlaste jaoks on see väga mugav, sest nemad lähevad võistlema, mitte sotsialiseeruma, aga üldise logistika teeb see keerukamaks.
Sõltuvalt olümpiaküla iseloomust on reglementeeritud abipersonali arv. Näiteks laskjad saavad iga sportlase kohta olümpiakülas sama arvu abipersonali kohti, purjetajad aga kahe peale ühe koha. Alati võib muidugi olümpiakülast väljas majutuskohti broneerida ja eks meiegi oleme seda võimalust lähtuvalt vajadustest kasutanud.
Millal ja kus toimuvad olümpiamängude kahe põhiala, ujumis- ja kergejõustikuvõistlused?
Ujumisvõistlused peetakse mängude esimesel ja kergejõustikuvõistlused teisel nädalal. Mõlemad toimuvad väljaspool Pariisi südant. Ujujad võistlevad La Defense nimelises pilvelõhkujatega palistatud linnaosas, mis linnulennul jääb Eiffeli tornist umbes 8 km kaugusele. Kergejõustiklased võtavad mõõtu 13 km kaugusel Saint-Denis’i linnaosas, Stade de France nime kandval ning 80 000 pealtvaatajat mahutaval staadionil, mis valmis 1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks. 2003. aastal peeti seal ka kergejõustiku MM.
Millised tingimused ootavad sportlasi olümpiakülades?
Pariisi Saint-Denis´eeslinna jääb põhi olümpiaküla, kus sportlasi ootab tuttuus linnak, kuid nagu tavaliselt ei ole elamine midagi luksuslikku. Tubades on voodid, riidekapid, öökapid, pikendusjuhe ning nipet-näpet veel. Telekad võtame sportlaste jaoks kaasa, et nad saaksid otse teisi alasid jälgida.
Suvel on seal kindlasti palav, aga seda näeme kohapeal. Võtame kaasa konditsioneere ja muud vajalikku, aga tegutseme jooksvalt.
Minu soovitus sportlastele on alati olnud viibida olümpiakülas nii vähe kui võimalik. Olümpiakülla pole seekord mõtet ka ette minna omas mahlas praadima, sest elame ju samuti Euroopas. Meil pole ajavahet ega kliimaga seotud erisusi.
Eesti delegatsiooni kuulub seekord ka ratsutaja, kuidas tema hobune stressivabalt kohale saab?
Hobune asub tegelikult Hollandis ja sealt on teda lihtne ära tuua. Kui oli selge, et ka eelmistele olümpiamängudele Jaapanisse tuleb hobune kohale saada, siis alguses tõusid mul ihukarvad püsti, aga saime hobuse valutult Tokyosse, sest loomade transportimiseks on spetsiaalsed firmad. Hobusega tulevad kaasa veterinaar ja tallimees, kes elavadki tema läheduses, mitte olümpiakülas. Süsteem toimib nagu kellavärk.
Pariisi mängude avamine toimub seekord linna läbival Seine’i jõel. Kas on teada, kuidas see suures plaanis välja näeb?
Tiimid kogutakse varakult jõe äärde, kus kõikidele on ette nähtud kogunemiskohad. Täpselt on määratletud abipersonali hulk, kes lisaks sportlastele tohib avamisel osaleda. Iga koondise jaoks on paat. Sportlaste jaoks on avamine tegelikult raske koorem, sest õhtuseks tseremooniaks tuleb koguneda juba kella kolme-nelja vahel ja siis on vaja lihtsalt oodata, oodata ja veelkord oodata.
Kas on juba teada seekordne Eesti koondise lipukandja?
Peame arvestama, et lipukandja ei saa olla sportlane, kes võistleb järgmisel või ülejärgmisel päeval. See oleks puhas enesetapp.
Lipukandja ei saa olla ka keegi kergejõustiklastest, nemad ei jõua avamiseks kohale. Uus reegel on seegi, et lipukandjaid peab olema kaks – mees ja naine. Mõlemad peavad olemas startivad sportlased, mitte eelmistel olümpiamängudel võitnud sangarid, treenerid jt. Näiteks Salt Lake City taliolümpial ei olnud meil ühtegi sportlast võtta, sest kõik elasid mägedes oma võistluspaikade läheduses ning lipukandjaks sai Allar Levandi. Sellest tekkis korralik pahandus. Seega tegeleme küsimusega kohapeal ja lipukandja ütlen välja 25. juulil.
Lõputseremoonial tuleb valik teha tõenäoliselt maadlejate, tõstjate ja kergejõustiklaste vahel, sest paljud sportlased on siis juba koju sõitnud.
Kuidas hindad Pariisi mängudega seotud turvariske?
Selles valdkonnas ei saa rahvuslikud olümpiakomiteed kaasa rääkida, aga Saint-Denis ei ole kindlasti piirkond, kus õhtuti üksi ringi hulkuda. See ei ole ohutu paik. Pariisi metroo pikanäpumehed tegutsevad ka ilma olümpiata. Olümpiaküla ja sportlased on siiski kindlasti turvatud ja sportlased saavad mullist mulli turvaliselt liikuda. Intsidente on alati olnud ja need ei pruugi olla seotud terrorismiohuga, aga olen kindel, et turvalisus on mängudel kõrgelt tagatud.
Kui räägime sadadest Eesti fännidest, kes lähevad omadele kaasa elama, siis kas juba on teada õhtune kogunemiskoht, kus muljeid jagada?
Jah, see on Corcoran’s Irish Pubis aadressil 23 Boulevard Poissonniere. Sellega tegeleb Pariisi Eesti saatkond, aga väga kahtlen, kas seal meie sportlasi ja treenereid kohtab, sest kogunetakse Pariisi südames ning asjaosalised elavad kõik eemal.
Lisainfot Eesti koondise kohta leiad siit.
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Paris 2024 / Cédric Bufkens / SIPA PRESS
Discgolfi superstaarid kohtuvad Tallinna Lauluväljakul