Augustis toimunud Pariisi suveolümpiamängud tõid areenidele maailma tippsportlased ning kirgliku publiku. Pariis tõestas, et sport on parim meelelahutus ning pakub vingeid emotsioone.
Pariisi suveolümpiat oodati väga. Korraldajad andsid endast kõik, et meelitada pealtvaatajad tribüünidele ning see õnnestus suurepäraselt. Kokku müüdi pea kümme miljonit piletit. Mängude suurim magnet oli korvpall, kuid ka teistel aladel olid tribüünid fännidest tulvil. Pariis jääb meelde väga erilisena, sest olümpiarajatistena kasutati mitmeid tuntud objekte ning toodi sportlaste ja publiku ette legendaarse linna ajatu ilu. Näiteks suurejooneline avatseremoonia toimus Seine’i jõel, Eiffeli all finišeerisid ratturid ning iga rannavõrkpalli matši ajal säras taamal kuulus torn.
Sport on rohkem kui meelelahutus
Eri riikidel on omad olümpiakangelased, kuid alati on esile kerkinud sportlasi, kes saavad lemmikuteks üle maailma. Selliseid superstaare sündis ka Pariisis. Kergejõustiku elav legend Armand Duplantis püstitas teivashüppes järjekordse maailmarekordi ja tema sooritust jälgisid öötundideni Stade de France täistribüünid. Võitu tähistades tegi Duplantis laskmist imiteeriva žestiga kummarduse teisele mängude kangelasele – Türgi laskesportlasele Yusuf Dikecile, kes võitis koos võistkonnakaaslase Sevval Ilayda Tarhaniga 10 m õhupüstoli laskmises hõbemedali. Kuid ainult medal polnud saavutus, vaid Dikec lõi laineid sellega, et võistles harilikus t-särgis, üks käsi taskus ning tavalised prillid ees, samal ajal kui konkurendid kasutasid kõrvaklappe ja spetsiaalset varustust.
Teistpidi kuulsuse ja lausa vihkamislaine teenis Austraalia naisbreikar Raygun, kelle sooritus oli lihtsalt nii halb, et siiamaani ei saada sotti, kas ta päriselt oligi nii kehval tasemel, Austraalial polnud kedagi teist saata või oli tegu kummalise eksperimendiga.
Eesti sportlastel ei õnnestunud medalit võita, kuid esikümne kohti nopiti kamaluga ning nii said sajad eestlased Pariisis ja tuhanded kodudes sportlastele kogu südamest kaasa elada. Kolm kümnevõistlejat jõudsid kõik 11. parema hulka, ujujad tegid ajalugu ja tõid Eestile kaks seitsmendat kohta ning meeldejäävaid esitusi oli veelgi. Võime õigusega oma sportlaste üle uhked olla.
Nelli Differt: mulle sobib suurvõistluste melu
Kõige edukam eestlane oli vehkleja Nelli Differt, kes pakkus läbi turniiri säravaid esitusi ja närvikõdi ning keda jäi pronksist lahutama vaid üks torge. Edasi räägibki Nelli ise, mis Pariisist meelde jäi ning kuidas olümpiajärgne aeg möödunud on.
Milline õhkkond Pariisi vehklemisareeni tribüünidel valitses?
Ma ei osanud midagi oodata, sest meie võistlustel rahvast eriti ei käi. Viimasel MM-il Milanos olid küll pealtvaatajad tribüünidel, sest Itaalia on vehklemisriik. Ka Prantsusmaal on vehklemine au sees ning Pariisi publik oli midagi erakordset.
Juba Grand Palais´i saaliga tutvudes, tekkis vau-efekt, kui vaatasime maast laeni kõrguvaid tribüüne, et kas tõesti hakkame siin vehklema. Kui turniir algas, siis enne kui saime n-ö lavale astuda, toodi meid tagauste juurde, kus ootasime oma matši. Me ei näinud midagi, aga kuulsime saalist möllu ja kui lõpuks areenile jõudsime, saime positiivse šoki. Tribüünidel oli ka väga palju eestlasi ja see andis muidugi jõudu. Müra oli meeletu, aga mulle isiklikult see meeldib. Mulle sobib suurvõistluste melu ja õhkkond. Oma esimesel MM-il tulin viiendaks, teisel EM-il sain medali, esimesel olümpial tuli neljas koht.
Nooruses ma ei suutnud ärevamate olukordadega toime tulla ja kasutasin ka spordipsühholoogi abi. Nüüd saan pingetega hästi hakkama, aga vahel on spordipsühholoog ikkagi toeks.
On sul ka võistluseelsed rituaalid?
Erilisi rituaale pole, aga pean alati olema paar tundi varem saalis, et jõuaks kiirustamata kõik vajaliku ära teha. Üks kummaline harjumus siiski on – mul peab alati olema kotis elektriline hambahari.
Kas konkurentidega olete sõbrad?
Pigem jah. Kuigi mulle sõbrustamine väga ei sobi, sest siis ei teki piisavat sportlikku viha. Sõbralik saab loomulikult kõigiga olla ja muidugi suhtleme omavahel, sest vehklemises on sparring väga oluline.
Kas läbi kiivri näeb vastase nägu ja saab midagi silmist välja lugeda?
Silmi päris ei näe, aga tervitades saab vastasele otsa vaadata. Mõned julgevad silma vaadata, teised mitte. Mina vaatan silma ja tahan näha, kas vastane ka söandab.
Kui vehklesin olümpial nelja hulka pääsemiseks itaallannaga, kes on olnud suhteliselt ebamugav vastane, kuna vehkleme sarnaselt, siis temaga juhtus huvitav lugu. Pool tundi enne matši korjati ära kõik telefonid ja kõrvaklapid ning meid viidi ooteruumi, mis oli lihtsalt üks neljakandiline tuba koos telekaga. Tajusin, et ta on närvis ja mõtlesin, et kui targalt vehklen, siis on täna võimalus. Ma ei olnud teda varem kordagi võitnud.
Seda ütlen küll, et ise vehelda on palju lihtsam kui seda kõrvalt vaadata. Näiteks võistkonnavõistluse puhul, on väga raske raja ääres seista, eriti kui naiskonnakaaslane läheb otsustavat torget tegema.
Milline oli üldine melu Pariisis ja kui palju nägid teisi alasid ning Eesti sportlasi?
Eesti sportlased olid väga kokkuhoidvad. Alguses ei saanud vedama ja pärast pidama, nagu ikka. Mängude esimeses pooles keskendutigi oma sooritusele ega ei suheldud palju. Mina käisin vaatamas judot ja kümnevõistlust ning loomulikult sain vehklemisele tribüünilt kaasa elada.
Millise mulje jättis Pariis olümpia ajal linnana?
Minu jaoks on tegu väga tuttava linnaga, sest paar korda aastas käin seal ühe klubi juures trenni tegemas. Kartsin hullemat, sest pärast oma võistlust ei saanud enam kasutada sportlaste transporti, vaid pidin käituma nagu turist. Tegelikult oli kõik normaalne. Spordirajatiste juures oli palju rahvast, aga Eiffeli ümber oli isegi rahulikum kui tavaliselt, sest paljud kohalikud sõitsid mängude ajaks linnast ära ja spordituristid vaatasid võistlusi.
Sa olid aastaid koondise ukse taga ja nüüd, oma esimesel olümpial, tulid kohe neljandaks. Kas kannatus vahepeal katkes ning kui kahju on täna, et medal jäi nii napilt saamata?
Ikka on kahju. Sportlase jaoks on medal maamärk, mida meenutada. Varem tekkis ikka hetki, et kaua veel. Kevad jõudis jälle kätte, säravaid tulemusi polnud, mis oleksid avanud koondiseukse. Siis saabus suvi, mil pole ühtegi võistlust. Tihtipeale mõtlesin, et mille jaoks see kõik, aga tegin sporti kogu aeg millegi kõrvalt. Alguses kool, siis töö. Vehklemine oli nagu hobi. Oleks ma olnud proff ilma tulemusteta, võibolla oleksin juba loobunud. Aasta enne olümpiat tulin töölt ära ning 33-aastaselt sai minust esimest korda elus profisportlane. Tagantjärele saan öelda, et see oli õige samm.
Koroonaaeg tuli minu jaoks samuti õigel ajal. Mul hakkas paremini välja tulema, võitsin ühe satelliitetapi. Siis sain kahjuks vigastada, mille tõttu tekkis aastane paus ning just siis loksusid asjad kuidagi paika. Vehklemine on põnev, mulle meeldib trennis käia, aga muutsin oma suhtumist. Enne arvasin, et mida rohkem, seda uhkem. Tegelikult see päädis vigastusega ja sain aru, et pean hakkama targemalt tegutsema. Samuti ei oodanud ma endalt enam nii palju. Sisendasin enesele, et mul on võimalus vehelda, mitte kohustus. Treeningud on jätkuvalt intensiivsed, aga kvaliteet on paranenud. Meie alal tuleb tarkus aastatega, mul võttis see lihtsalt rohkem aega.
Kas oled rohkem ründav või kaitsev vehkleja või sõltub see igast vastasest?
Esiteks pean vaatama, millise vastasega on tegemist, mis on tema tugevad küljed, sest ise tahan ju enda tugevaid külgi rakendada. Olen vehkleja, kes vehkleb kõige paremini oma poole peal, aga mitte päris kaitses, vaid kontrarünnaku peale. Mulle sobib, kui vastane tuleb mulle n-ö peale ja saan oma distantsi sättida. Kõik oskavad kaitsta ja rünnata, aga igal vehklejal on oma lemmikosa ja trumbid.
Kas järgmiste olümpiamängude peale mõtled?
Kui ma oleksin Eneli Jefimova vanune, siis vastaksin, et loomulikult. Selles vanuses on neli aastat lühike aeg, aga mina olen topelt nii vana. Hetkel ei ütle jah ega ei. Kvalifitseerumine algab vähem kui kolme aasta pärast, 2027. aasta kevadest. Pärast neljandat kohta on loomulikult suur isu. Mulle tohutult meeldis, kuidas ma Pariisis vehklesin. Täna tean, mida ja kuidas tuleb teha, et hästi vehelda.
Milline on olnud olümpiajärgne treeningplaan?
Olen väga palju puhanud. Alguses arvasin, et vaba aega on rohkem, aga päris palju kutsutakse üritustele ja vastuvõttudele, mis on ääretult tore. Septembris on mitmed koolid mind spordinädala raames külla kutsunud.
Treeningute mõttes tegelen ettevalmistaval perioodil hommikuti pigem üldkehalise ettevalmistusega. On jõuharjutusi, plahvatuslikkust parandavad harjutusi jne. Praegu käin ka jooksmas, aga aeroobne pool tuleb ikka vehklemisest, sest hea jooksja ei ole hea vehkleja. Vehklejal ei pea olema suured lihased, sest see muudab kehakaalu raskemaks. Õige ja vale piir on väga hägune, sest mis ühele sobib, ei pruugi olla õige teise jaoks. Peaasjalikult peame ikkagi vehklema, mitte sajakilose kangiga kükke tegema, sellepärast on minu jõuharjutuste kava vehklemisharjutuste keskne.
Treenin kuus korda nädalas, hommikul ja õhtul. Kui tööl käisin, tegin päevas lihtsalt ühe pika trenni. Füüsilise ettevalmistuse kõrval on hommiku poole individuaaltrenn treeneriga, kus treener paneb samuti riided selga ja näitab ette ning siis tegeleme muuhulgas taktikalise poolega. Õhtune treening on koos laste ja noortega ehk saalis on kõik, kes Haapsalus vehklevad.
Haapsalu lastele oled kahtlemata suureks eeskujuks. Kui vanalt võiks vehklemisega alustada ja millised eeldused peaksid olema?
Mina alustasin kümneselt, aga ideaalis võiks alustada mõni aasta varem. Samas, kui 12-aastane tunneb huvi, ei tohiks teda ära ajada. Vehklemine sobib kõikidele, pole vaja ilmtingimata olla kas pikk või lühike. Palju loeb tahe ja sihikindlus. Pikkus annab lapseeas eelise, aga lõpuks pole see määrav. Näiteks meeste epees on kaks viimast olümpiavõitjat lühikest kasvu.
Laps peab tahtma omandada tehnikat, sest vehklemine pole ainult see, et lähen ja torkan. Spordiala nõuab kannatlikkust ja distsipliini. Irina Embrich ja Katrina Lehis on vehklejad, kellel on x-faktor, mida keegi ei oska seletada. See on see nn õige hetke tabamine, mis on neil kaasa sündinud ning millega teised peavad pikemalt vaeva nägema.
Miks sulle vehklemine siiani meeldib?
Minu isa ja onu vehklesid ning nende medaleid vaadates tahtsin ise medaleid võita. Mu ema oli kergejõustikutreener, kelle juures treenisin, aga kui ta jäi mu väikese vennaga koju, siis teise treeneri ajad mulle lihtsalt ei sobinud. Tegelikult oleksin tahtnud mängida korvpalli, sest mulle tohutult meeldis Rauno Pehka, aga Haapsalus polnud tüdrukute korvpallitrenni. Kolmandast kaheksanda eluaastani käisin üldse iluvõimlemise trennis.
Suures plaanis oligi nii, et vehklemistreeningute ajad sobisid mulle kõige paremini ning mind hoidis trennis äge grupp. Seltskond on lapsena väga oluline. Olime nii konkurendid kui ka suurimad sõbrad. Ka treener on mul pärit esimestest treeningutest – Helen Nelis-Naukas. Mind paelus hasart, mida see spordiala tekitas, sest iga matš on unikaalne. Kutsusin vehklemistrenni oma pinginaabri, kellega koos alustasimegi. Tema vehkles gümnaasiumi lõpuni ning käis nüüd Pariisis mulle kaasa elamas.
Mis on pärast olümpiat sinu jaoks kõige positiivsem olnud?
Sain tuttavaks nii paljude Eesti sportlastega ning fännidega, kes teavad spordist palju. Näiteks judokas Klen Kristofer Kaljulaid ja kümnevõistleja Johannes Erm käisid ühel pühapäeval Haapsalus vehklemas, sest tahtsid väga proovida. Minul on omakorda plaanis minna judot katsetama ja miks mitte ka kümnevõistlust. Olen uute tutvuste üle tohutult õnnelik.
Estonia uue hooaja avamine oli väga glamuurne sündmus, mida koos abikaasaga väisasin, samuti presidendi roosiaia vastuvõtt. Kindlasti inimesed teavad mind rohkem. Delfi ajakirjanik Gunnar Leheste ütles nii armasalt, et enne olümpiat teadsid vähesed, kes on Nelli Differt, aga nüüd on ta meie Nelli.
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Merili Luuk / Team Estonia
Marie Johanna Lapimaa: tennis oli minu jaoks armastus esimesest silmapilgust