Pariisi olümpiamängud on tänaseks ajalugu. Need olid esimesed vabad mängud pärast maailma lukkukeeramist ja need olid rõõmsad mängud. Nüüd on võimalik vaimustavat spordipidu ja emotsionaalseid hetki uuesti läbi elada, sest ilmunud on Pariisi olümpiaraamat.
12. detsembril esitleti Sportland Ülemiste kaupluses uut ja uhket olümpiaraamatut, mis kannab pealkirja „Pariis 2024. XXXIII olümpiamängud. EOK ametlik olümpiaraamat“. Raamatu autori ja peatoimetaja Ott Järvela sõnul on Eesti olümpiaraamatute väljaandmise traditsioon maailmas suisa unikaalne. See sai alguse juba 1936. aasta Berliini olümpiamängudest ning hoiab nüüd järjepidevust Pariisi raamatuga, mille kaanel säravad neljanda koha saavutanud vehkleja Nelli Differt ja viiendaks tulnud kümnevõistleja Janek Õiglane.
Oluline on lugu, mitte lõpuprotokoll
Raamatu kallal toimetanu autorite hulk on aukartustäratavalt suur. Tegijad on Oti sõnul Eesti parimad. Äraütlejaid ei olnud, kõik kellele ettepanek tehti, tahtsid kaasa lüüa. Lisaks paarikümnele Eesti spordiajakirjanikule astub kirjutajana üles esikaane kangelane Janek Õiglane, kes räägib ise oma loo. „Kõikide autoritega oli kokkulepe teemade ja lähenemise osas, teema sisustamine oli aga iga autori enda teha. Kindlasti ma ei soovinud, et olümpiaraamat oleks kuivik, mis dokumenteerib lakooniliselt, et seal võistlusel läks niimoodi ja seal hoopis teistmoodi. Iga lugu pidi konkreetselt jäädvustama olümpia iseloomu. Seda, kuidas mängud meile hinge läksid, mida me tundsime ja tunnetasime. Seda kõike selleks, et hiljem oleks võimalik raamatut sirvides meenutada, mõtiskleda, mõtestada ja elada emotsioone ikka ja jälle uuesti läbi,“ selgitab Ott. „Minu eelmine olümpiaraamat oli Pekingi taliolümpiast, mil teadupärast olime koroonavangis, aga Pariisis oli algusest peale võtmesõnaks ja kammertooniks armastus, mille Celine Dion pani avatseremoonial kõlanud armastuse hümniga paika ja nii see kulges läbi terve olümpia. Raamatu üheksa peatükki on kantud samuti armastusest.“
Teemasid on palju, kuid kõik ikkagi kaante vahele ei mahtunud. „Veidi rohkem oleks võibolla tahtnud kajastada meemindust, mis seda olümpiat ja mitmeid teisi suurvõistlusi moodsal ajal saadab. Näiteks pole fotot Türgi laskurist, kes käsi taskus võistles. Ei sattunud lihtsalt sellist sobivat kohta raamatusse. Samuti pole Austraalia breiktantsijat, kes on nüüd muutunud lausa staariks,“ räägib Ott.
Eneseületuste olümpia
Protokollid ei valeta: eestlased ei võitnud mitte ühtegi medalit, kuid kamaluga esikümnekohti ning suurem osa meie sportlastest üllatas nii ennast kui kaasaelajaid positiivselt. Kõigest sellestki saab raamatust lugeda. „Nägime rohkesti eneseületusi. Neid Eesti sportlasi oli mitmeid, kes tegid elu parima võistluse kõige tähtsamal jõuproovil. Ka mõlemad kaanestaarid kuuluvad nende hulka,“ tõdeb Ott. „Ma ei hakka valetama, muidugi on spordiajakirjanikuna tore kirjutada medalivõitudest ja sellega kaasnevatest emotsioonidest, aga professionaalse väljakutse mõttes on olümpia üks olulisemaid võistlusi, mida kajastada. Olümpia sütitab meid moel või teisel. Õnnestumisi ja rõõmu oli seekord palju rohkem kui ebaõnnestumisi.“
Oti sõnul ei ole tulevik sugugi tume nagu vahel siin ja seal arvatakse. Nelli Differt ja Janek Õiglane on üle kolmekümne, aga teised meie kümnevõistlejad, ujujad ning ka pool sõudekoondist veel piisavalt noored. Kindlasti tuleb järgmiseks olümpiaks ka palju uusi tegijaid juurde.
Oo ilus hetk, peatu!
Igal olümpial tavaliselt juhtub. Juhtus ka Pariisis. Mõni hetk neist on ilus, teine veidi ärev. Ka raamatu peatoimetajal juhtus. „Avatseremoonia järel öösel kell pool kolm seisin ihuüksinda paarikümne olümpia eriliini väljumispaigaks olnud bussiparklas. Minu bussini oli aega pool tundi, vihma sadas, olin ainus ootaja terve parkla peale. Seisin seal sügavas öös, vettisin üha märjemaks ja mõlgutasin mõtteid nii äsja nähtud avatseremoonia kui ka eesootavate olümpiavõistluste üle,“ meenutab ta. „Ühel õhtul jällegi originaalitsesin veidi ja läksin teist teed pidi hotelli ning avastasin ennast linnajaost, kus väga ei tahtnud olla. Tuletasin meelde seiku lasteraamatutest, et peab lihtsalt enesekindlalt edasi kõndima. Nagu näha, kohale ma jõudsin. Päeva lõpuks on olümpia lihtsalt nii võimas sündmus, et kõik väiksed sekeldused ununevad,“ muljetab Ott.
Kõige meeldejäävam hetk oli tema jaoks mängude keskel, kui mitmed meie sportlased olid juba võistlemise lõpetanud ning koguneti Pariisi kesklinnas saatkonna poolt väljavalitud kõrtsis. „Meie ajakirjanikena olime ka seal. Intervjuusid ei teinud, vestlused olid väga mitteametlikud, barjäärid maas ja kõik mis seal räägiti, jäi sinna. Seal olime kõik lihtsalt eestlased. See oli vist üldse üks kõige ägedam õhtu Pariisis. Kõik, keda kohal polnud, võivad kadestada,“ leiab Ott.
Üks vahejuhtum meenus talle veel. „Käisin elus esimest korda tipplauatennist vaatamas. Saal oli täis hiinlasi, kes olid täiesti hullunud. Nägin, kuidas Hiina lippu mässitud daam ronis pressisektorisse, kus ta ei tohtinud olla. Kui teda eemale ajama hakati, klammerdus ta tooli külge ja hüüdis please-please-please, ma pean seda nägema. Ta oli nagu laksu all, aga ta pidi nägema Hiina segapaari võistlust Põhja-Korea vastu,“ lausub Ott.
Ta lisab, et vägeva mulje jättis Concorde’i väljak, kus toimusid 3×3 korvpall, breiktants, BMX, pargisõit ja n-ö tänavasport. Rannavõrkpalli oli aga tema sõnul keeruline vaadata, sest pilk pöördus kogu aeg Eiffeli peale, mis taamal paistis.
Rääkides ajakirjanike tööst, siis suur pressikeskus oli sel korral veidi teistmoodi üles ehitatud. „Tavaliselt on tõesti olnud ajakirjanike kokkusaamiseks mõni suurem peapressikeskus, aga seekord oli rohkem rõhku pandud erinevate võistluskeskuste pressialadele. Meie, Eesti ajakirjanikud, suhtlesime WhatsAppi grupis, kus kogu aeg killud lendasid, sest ilma huumorita on keeruline mitu nädalat sellises katlas vastu pidada,” tõdeb Ott.
Haapsalu superstaar Nelli Differt
Tulles tagasi raamatu esitluse juurde, siis on hea meel, et kohal oli ka üks kahest kaanestaarist ehk Haapsalu nähtav valge daam Nelli Differt. Janek Õiglane saatis aga videotervituse USA-st, kus ta hetkel treenib.
Nelli tõdes, et teda tuntakse nüüd rohkem Haapsalu tänavail ära, aga ega ta varemgi tundmatu polnud, sest linn on ju pisike. „Kõige rohkem meeldib mulle laste siirus. Nad tulevad tänaval ja saalis vastu, tahavad patsu lüüa ja pilti teha. Ma tõesti ei osanud enne olümpiat arvata, kuidas kogu see melu ja minu võistlemine inimestele mõjub. Mul on väga hea meel, et õnnestus kadalipp läbida ja olümpial vehelda. Olen tänulik kogu oma tiimile ja treenerile. Olümpia muutis tõepoolest minu elu,“ räägib ta.
Vehklemisvõistlus ise on füüsiliselt kurnav, sest kõik toimub ühe päevaga. Teiselt poolt ei pea end vaimselt praadima ja pikemalt ärevust tundma. Üks päev – ja tehtud. „Kui sa järjest võidad, on päev pikk. Kui kaotad, ongi kõik kohe läbi. Minu matšid olid hästi emotsionaalsed ja kõigepealt tuli see emotsioon kuidagi maha laadida, taastuda, taastada jõuvarud ja end järgmiseks matšiks valmis panna. Vahed võivad olla pikad, siis sööd ja puhkad. Uueks kohtumiseks valmistumisel teeb suure töö ära treener, kes jälgib kõiki võimalikke vastaseid. Ise ma ei taha väga vaadata. Päev on tõesti väga intensiivne,“ kinnitab Nelli.
Lisaks enda võistlusele jälgis ta loomulikult teisi vehklemismatše, aga elas kohapeal kaasa ka judole ja kümnevõistlusele „Vaadata vehklemist tribüünilt koos 7000 inimesega, oli tõesti vägev. Sel hetkel sain aru, kuivõrd korda ma oma kaasmaalastele läksin. Kustumatu mulje jättis ka Stade de France,“ muljetab ta.
Lõpetuseks ütleb Nelli, et võtab nüüd küll hooaeg korraga, aga Pariisi melu oli nii vägev, et mõttes mõlgub ka Los Angeles 2028. Jätame siis meelde!
Paralümpia saadikud viivad sõnumit edasi
Meie parasportlaste olümpialood on samuti raamatu kaante vahele talletatud. Esitlusel olid kohal Eesti paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm ning 100 meetri vabaujumise eelujumises 11. koha saanud Robin Liksor. „Loodetavasti jõuavad parasportlased ka tulevikus raamatusse ja sellest saab traditsioon. Austan väga, et meid tunnustatakse ja oleme pildis. Igasugune tähelepanu on meeldiv. Kajastus on oluline ka selles vaates, et meie saatusega inimesed julgeksid unistada ja unistuste poole püüelda ega jääks koju nelja seina vahele,“ ütleb Robin. Temale jättis Pariis suurepärase mulje. „Ka meie võistlustel oli ergutamas kaasmaalasi, kes tegid väga kõva häält. Minul oli terve fänniarmee kaasas – vanemad, sõbrad, tüdruksõber.“
Raamat elustab mälestusi
Kokkuvõttes võib öelda, et Pariisi olümpia tõestas, et sport on ülim meelelahutus ning prantslased oskavad suursündmusi korraldada. Olümpiavankri ette rakendati ju kogu Pariisi rikkalik ajaloopärand, vaid Jumalaema kirik oli veel viimast lihvi saamas. Kaasa elati kõigile ja kõigele ning publikut jätkus igale areenile. Nii olümpia ajal kui pärast seda räägiti palju emotsioonidest, mida pakkusid Pariisis sportlased ning fännid. Kõike seda aitabki meenutada ja uuesti läbi elada uus olümpiaraamat.
Raamatut on võimalik soetada kirjastuse Hea Lugu veebipoest, Rahva Raamatu ja Apollo poodidest.
Pariis 2024. XXXIII olümpiamängud. EOK ametlik olümpiaraamat
Kirjastus Hea Lugu
Autor Ott Järvela
Toimetaja Lea Arme
Kujundaja Jan Garšnek.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Hendrik Osula / Team Estonia
Tule Sportland Kõrvemaa Neliküritusele, mis algab jaanuaris suusamaratoniga – registreeru soodsamalt enne aasta lõppu!