Perekond Poom liigub jalgpalli- ja muusikalainel

Mart Poomi nimi ei vaja ilmselt ühelegi spordisõbrale tutvustamist. Sama võib tõenäoliselt öelda ka tema poegade kohta, kes vaikselt, aga kindlalt sillutavad teed eestlaste südametesse.

Eesti läbi aegade ühe edukaima jalgpalluri Mart Poomi peres kasvavad kolm poega: 20-aastane Markus, 15-aastane Andreas ja 6-aastane Patrick. Markus ja Patrick sammuvad jalgpallirada, kuid Andreas on otsustanud astuda oma teed ja särada muusikamaailmas.

Markus on elukutseline jalgpallur, kes kuulub neljandat aastat FC Flora ridadesse. Aasta alguses Eesti rahvuskoondises debüteerinud noormehe jaoks on jalgpallurikarjäär igati loogiline valik. 1999. aastal, kui Markus sündis, mängis tema isa oma elu parimat jalgpalli ja pere oli end sisse seadnud jalgpalli sünnimaal Inglismaal.

„Sündisin Derbys, kus isa tol ajal mängis, ja elasin Inglismaal kokku 11 aastat. Käisin seal nii lasteaias, eelkoolis kui ka põhikoolis. Jalgpallitreeningutega alustasin Sunderlandis ja jätkasin Londonis, kus esialgu mängisin ühes kohalikus väikeklubis pühapäevaliigat. Seejärel liikusin juba Watfordi akadeemiasse. Peale 6. klassi lõpetamist kolisime perega Eestisse,“ jutustab Markus.

Jalgpalliharidus jalgpalli sünnimaalt

Alguses käis Markus korraga nii jalgpalli- kui ka tennisetrennis, aga jalgpall oli südames alati esimene valik. Isa Mart arvab, et lapsepõlv jalgpalli sünnimaal aitas sellele kindlasti kaasa. „Ta sündis ja sai kasvada riigis, kus jalgpall on väga tähtis, kus on tugev jalgpallikultuur ja pikad traditsioonid. Watfordi akadeemias omandas ta väga hea esmase jalgpallihariduse ja samal ajal sai ta käia suurtel staadionitel tippvutti vaatamas. Isa neil mängimas nähes sai ta loodetavasti innustust, mille nimel pingutada ja milliseid eesmärke seada,“ selgitab esimese eestlasena Inglismaa kõrgliigas mänginud legendaarne väravavaht.

Kuigi Markus on veetnud lugematu arvu tunde suurtel staadionitel isa mängudele kaasa elades, on tal kõige eredamalt meeles hoopis telekast nähtud mäng. „Kuna see toimus võõrsil, siis vaatasin seda kodus telekast. Sunderland juhtis 1 : 0, kui Leeds penalti teenis, isa aga tõrjus selle, kindlustades Sunderlandile võidu.“

Penaltitõrjetest, väravavahina peaga löödud väravast ja isa hiilgehetkedest hoolimata valis Markus koha väljakul, mitte väravapostide vahel. „Väravavahi positsiooni suhtes oli mul ka avatud meel, kuid tundsin end väljakul mugavamalt.Alateadvuses võisid rolli mängida isa vigastused, kuid otseselt ma neile ei mõelnud,“ selgitab poolkaitsjana tegutsev Markus.

Tagasi Eestisse

2009. aastal otsustas Mart profikarjäärile punkti panna. Aasta hiljem kolis pere Eestisse ja asus ellu viima Mardi ammust unistust – rajada oma jalgpallikool. Nüüd treenib klubis üle 200 lapseja valminud on tänapäevane jalgpallikompleks. Algusest peale on klubi juhtimisel abiks olnud Mardi abikaasa Lissel, kes tegeleb korraldusliku poolega. Just sellest klubist siirdus FC Florasse ka Markus Poom ja sama käigu on teinud veel teisedki Poomi Jalgpallikooli mängijad.

Lissel on Mardi kõrval olnud kõik need aastad – kolinud ühest linnast teise, toetanud otsuseid ja kandnud pere eest hoolt. „Praegu töötan Mart Poomi Jalgpallikoolis ja meil on viieliikmeline pere, kelle eest hoolitsen. Teen paar korda päevas tervislikku toitu ja abistan lapsi jooksvate asjadega. Inglismaal ei saanud ma tööl käia, kuna enamiku ajast pidin olema taksojuht, et poisse koolist trennidesse sõidutada. Vahemaad olid palju pikemad ja seal ei lubata lapsi üksi kooli, trenni või mujale,“ räägib pereema.

Alati üksteisele toeks

„Kuna elutempod on praegu nii erinevad, siis kõigi pereliikmetega koos süüa õnnestub meil väga harva. Suvel on pisut rohkem aega, siis on meie traditsioon käia koos perega Hispaanias puhkamas. Samuti meeldib meile koos sõpradega grillida ja mõistagi käime koos Markuse mänge vaatamas,“ selgitab Lissel.

Kodus Markuse mänge sügavuti ei analüüsita, ent põgusalt juttu tehakse alati. „Ikka küsin, et kuidas tal läks ja kuidas ta end väljakul tundis. Kui midagi saab paremini, siis ütlen. Annan nõu, kui vaja. Vahel vaatame koos tema mängudest videoklippe,“ räägib Eesti koondise väravavahte juhendav Mart.

Unistuste poole

Kuivõrd nüüdseks elab Markus elukutselise jalgpalluri elu, on graafik mõistagi tihe ja vabu päevi tihti ette ei tule. „Oleneb värskusest ja tujust, mida vaba päevaga peale hakkan. Tihti sisustangi seda pere või tüdruksõbraga aega veetes,“ kirjeldab ta. Oma nooremate vendadega on Markus samuti väga lähedane ja üksteisele elatakse kõiges kaasa.

„Olen alati kursis Andrease uute laulude ja ideedega ning vahel olen teda sel teemal aidanud. Ta usaldab minu arvamust ega karda mulle oma loomingut näidata,“ räägib Markus. „Patrickuga on meil rohkem jalgpalliside ja tal käib juba minuga võistlus, et olla parem mängija kui mina.“

„Minu unistus on jõuda jalgpalliga nii kaugele, kui ma järk-järgult unistada julgen.Viie kuni kümne aasta pärast tahaksin olla tippvormis ja mängida jalgpalli mõnes Kesk-Euroopa kõrgliigas,“ avaldab Markus.

Mart on kaheksa aastat tagasi ühes intervjuus lausunud järgmised sõnad: „Seda ei saa muidugi planeerida, kuid loodan, et mõni andekam ja töökam jõuab kunagi Mart Poomi Jalgpallikoolist ka Eesti koondisesse ja võib-olla isegi välismaale profijalgpalluriks.“ Kuna koondisedebüüt on Markusel juba tehtud, on ilmselt vaid aja küsimus, mil veebruaris 20. sünnipäeva tähistanud mängumees isa jälgedes välismaa jalgpalliradu käima asub.

Tekst: Marthi Lepik