Lõpuks ometi on saabunud suvised ilmad ning ees ootamas palju võimalusi perega mõnusalt aega veeta. Üks tore sportlik ajaviide on jalgrattasõit. Miks see meeldib ka perekond Milderile ja millega nad veel ühist vaba aega sisustavad, sellest räägib teleajakirjanik Piret Järvis-Milder.
Rattasõit on paljudele tuttav juba lapsepõlvest, kui jalgratas andis võimaluse õppida midagi uut, liikuda kiiremini ja kaugemale ning pere ja sõpradega koos ringi seigelda. „Minu senised suuremad rattaga sõitmised jäävad aega, kui veetsin oma suvesid maal vanavanemate juures. Minu vanematel ei olnudki rattaid ja linnas me ei sõitnud, aga vanaisal oli maal jalgratas ning koos temaga sõitsime autoteede ääres nii metsa seenele kui marjule, aga ka naaberküladesse. Samuti uhasime maal rattaga ringi koos õe, venna ja täditütardega ning mäletan, et meile väga meeldis rattaga sõita,“ räägib Piret. „Eredalt on meeles ka üks õnnetus, kui me tegime õega laupkokkupõrke, sest kumbki ei suutnud otsustada, kes peab teisele teed andma,“ muigab ta.
Uued ajad, uued kombed – jooksuratas
Tänapäeva lapsed saavad alustada jooksuratastel, millel ei ole küll pedaale, kuid mis õpetab väga hästi tasakaalu hoidma. Spetsialistide sõnul võib proovimist alustada juba 1,5-aastaselt ning jooksurattal võib sõita isegi kuni 6-aastaseks saamiseni. Elu on näidanud, et rattaga sinasõbraks saanud lapsed nii kaua oodata ei maldagi ja soovivad juba varem pärisrattale ümber istuda. Üleminek jalgrattale on reeglina sujuv ning paari harjutuskorraga saavad lapsed juba pedaalidega rattaga sõitmise selgeks, abirataste periood võib isegi vahele jääda.
Ka Milderite perre ilmus lasteratastest esimesena just jooksuratas. „Meie vanem laps, kes peagi saab juba neli, alustas enne kaheaastaseks saamist vanaisa kingitud jooksurattaga. Kuna me ise pole sellistega sõitnud, siis ei kujutanud isegi ette, kuidas seda talle õpetada, aga ühel hetkel sai ta tunnetuse kätte ja lihtsalt sõitis või siis õigemini jooksis,” ütleb Piret.
Väikest ratturit on juba ootamas ka suuremate tüdrukute ratas, aga õige pisut peab neiu veel kasvama, et jalad korralikult maha ulatuks. „Loodame, et üleminek pärisrattale saab olema sujuv ja abirattaid polegi vaja. Mõned korrad on ta tegelikult juba suurte laste ratast proovinud. Egert on turvamiseks talle paela ümber sidunud ja igaks juhuks sellest kinni hoides kõrval jooksnud. Aga kui hoog on sees, siis saab ta ise sõidetud ja tasakaalu hoitud küll.“
Kogu perele rattad alla
Piret ja Egert pole muude tegemiste kõrvalt ise aastaid jalgrattaga sõitnud, aga sel kevadel otsustasid endalegi rattad alla panna. Nende sõiduriistad on pärit Sportlandist, kus on lai valik rattaid nii maanteel kui ka metsas vahelduval maastikul või mujal looduses sõitmiseks. „Egerti uus ratas on sportlikku gravel tüüpi, millega saab sõita nii asfaldil kui kruusateedel. Minu ratas on samuti universaalne, sobib nii linnatänavale kui ka metsa. Egert liigub jalgrattaga iga päev. Praegu näiteks viib ta ilusate ilmadega Milli hommikuti rattaga lasteaeda. See on edasi-tagasi kokku umbes 40-minutiline sõit. Mina ei ole veel nii usin rattur olnud, aga Nõmmel kodu lähedal olen mõned tiirud siiski teinud,“ ütleb Piret. „Oleme ka terve perega sõitmas käinud nii, et aastane poeg on lastetoolis ja tütar on jooksurattal. Aga nii on hoog muidugi üsna madal, sest Millil on võimatu joostes jalgrataste tempos püsida.“
Ta lisab, et rattasõidu puhul on tore see, et värskes õhus liikudes saab kätte ka kerge sportliku koormuse. Lisaks saab rohkem ümbrust uudistada ja uusi kohti avastada. „Nüüd, kui suvi on kohe saabumas, oleme mõelnud soetada ühe rattatooli lisaks, et pikematel sõitudel saaks mõlemad lapsed n-ö külge haakida ja minna Eestimaad avastama. Jutu tasandil on meil plaan täitsa olemas, võtta rattad kaasa, istuda rongi ja sõita päevaks näiteks Viljandisse või kuhugi mujale, kuhu rööpad viivad.“
Ilusaid ühiseid hetki luues
Olgu rattaga või rattata, aga Milderid on seda meelt, et looduses olla ja reisida on igal juhul tore. Eelmisel suvel käidi isegi telkimas, kuigi see pole Pireti meelistegevus. „Mulle tõesti ei meeldi putukad ja sitikad, kes võivad telgiuksest sisse tulla, aga lastel on tore metsas olla ning Egertile meeldib see ka väga. Eks ma siis kannatan ära,“ naerab Piret. „Eestimaa looduse keskel on tegelikult ju tore, eriti suvel.“
Koos perega on nad mitmel korral kaugemalgi käinud. Näiteks möödunud aasta lõpul elasid nad kolm kuud Marokos. Seda seiklust näeb sügisel Inspira kanalil, kui jõuab eetrisse Milderite reisisarja „Pea ees vette“ teine hooaeg. „Eestist välja reisides ei võta me kunagi laste jaoks eraldi mänguasju kaasa. Uus keskkond on nagunii huvitav ning uudistamist palju. Liiga palju ei pea meelelahutuse peale mõtlema, sest igav ei hakka enamasti hetkekski ja iga reis on laste jaoks maailmapilti avardav. Tegelikult pole vahet, kas reisida Eestis või mujal, sest mingi kogemuse saab alati, olgu see siis positiivne või ka negatiivne. Oluline on minna oma tavapärasest keskkonnast eemale, võibolla isegi ebamugavamasse olukorda nagu minu jaoks telkimine, aga just need hetked jäävad tavaliselt kõige rohkem meelde,“ leiab Piret. Koos lastega reisimine pole kunagi meelakkumine ega puhkus, aga Milderite meelest on väljasõitudel loodud ühised mälestused hindamatud, mistõttu julgustavad nad kõiki peresid nii pikemaid kui lühemaid reise ette võtma. „Hea on see, et peaaegu alati ununevad reisi lõppedes igasugused ebamugavused ning mälestustesse jäävad püsima valdavalt vaid ilusad hetked.”
Rattasõit on lõbus
Piret ja Egert näitavad lastele liikumises eeskuju ning rattasõit on selleks tore viis. „Minu eesmärk on ennast mingilgi moel liigutada iga päev. Kui seni varieerusid mu aktiivsed tegevused jõusaalis käimise ja jalutamise vahel, siis ratta olemasolu annab liigutamiseks ühe lisavõimaluse juurde.“
Piret loodab, et selline mentaliteet jääb ka lastele külge. „Praegu on tütrel lasteaias kaks korda nädalas võimlemistunnid, mille eesmärk ongi juurutada üldist liikumisharjumist. Seni pole me teda eraldi trennidesse veel suunanud, aga järgmisel aastal on ta juba sellises eas, kus saab rohkematest spordiringidest osa võtta. Kui ta suuremaks kasvab, siis tekivad kindlasti omad soovid ja tahtmised. Me ei sunni lastele midagi peale, aga usume, et mingi sportlik hobi peab olema, sest lisaks korralikule toitumisele ja heale unele, tuleb end hea enesetunde nimel ikkagi ka liigutada. See on hea enesetunde alus!“
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Taaniel Malleus
Eesti Ööjooks-Rakvere – uus stardi- ja finišipaik ning veel rohkem tulesid ja vilesid