Kujuta ette suusatamist või lumelauaga sõitmist kohas, kus sind ümbritseb ainult kaunis loodus ja maastikul pole jälgi, mille järgi orienteeruda. Tunnet olla esimene, kelle suusad puutumata lumevaibal sahisevad, teavad hästi freerider’id, kelle eesmärk on sõitu nautida väljaspool hooldatud radu.
Üks ala eestvedaja Eestis on matkamees ja alpinist Valdo Kangur, kes on freeride’iga tegelenud alates 2000. aastast. Valdo sõnul on tegemist alaga, mis kunagi päris selgeks ei saa, sest ikka ja jälle tuleb end täiendada ja uusi asju juurde õppida. Seda ala soovitab Valdo proovida kõigil seiklushimulistel, kel on vähegi huvi mäesuusatamises järgmine samm astuda.
Kuidas alustada?
Esimest korda mäesuuski alla pannes ei ole mõistlik kohe hooldamata rajale minna, pigem võiks võtta õpetaja, kes põhiasjad selgeks teeb. Seejärel tuleks harjutada spetsiaalselt hooldatud radadel, sest põhja saad ikkagi rajasõidust.
Juba kogenumad mäesuusatajad võiksid proovida freeride-sõitu hooldatud radade ääres, kus saab puutumata lumel esimesed pöörded teha. Proovimiseks ei ole vaja muud kui natukene oskusi ja suurt tahet oma sõiduga hakkama saada, küsimus ongi katsetamises ja õige tunnetuse leidmises. Valdo hoiatab, et esimesel korral ei pruugi sõit üldse välja tulla, kuid tasub harjutada, sest lõpuks on tulemus võrratu.
Ära mine üksi
Kuna tegu on siiski ekstreemspordiga, ei tohiks märgistamata looduslikule rajale minna kunagi üksinda, sest kui midagi peaks juhtuma, ei ole abi kuskilt loota. Teiseks on mitmekesi matkata lõbusam. Turvalisuse aspektist on väga oluline, et sõitjad kannaksid erksates värvides riideid, et mäel hästi silma paista. Ei tohi unustada kaitseprille, kiivrit ega laetud akuga mobiiltelefoni.
Freeride’i juures on korralik varustus eluliselt oluline eriti seepärast, et kogenumad sõitjad laskuvad ja ronivad kohtades, kus tsivilisatsiooni ei ole ja ähvardada võib laviin.
Professionaalsemad sõitjad ja matkajuhiga grupid kasutavad side pidamiseks raadiosaatjaid ning kannavad igale freerider’ile kohustuslikke piipareid. „Hommikul majutuspaigast lahkudes paneb freeride‘r peale laviinipiipari, kontrollides esmalt selle töökorda. Alles mäelt tulles võtab ta selle ära,“ selgitab Valdo.
Ekstreemne harrastus
Seda, et freeride on ekstreemne spordiala, Valdo ei eita. „Üleval mäe tipus on alati kerge hirm, kuid laskudes ja pärast esimesi pöördeid muutub see kõik naudinguks,“ räägib ta oma kogemusest.
Valdo teab väga hästi, et nautimise ja looduse imetlemise kõrval tuleb mäge alati tõsiselt võtta. Matkajuhina hoiab ta alati ilmal ja laviinohul silma peal ning grupijuhina kannab kaasas laviiniohtlikkuse taseme määramise komplekti, kuhu kuulub lumesaag, termomeeter ja luup. Lisaks on matkajate varjustuses ka laviini-airbag ehk laviiniseljakott. See on värviline õhkpadi, mis ohu korral kaitseb sõitjat lumekihtidesse vajumise ja traumade eest.
Valdo on väiksemat sorti laviinidega silmitsi seisnud ja ühte suuremat pealt näinud. „See tõmbab mäe lumest lihtsalt puhtaks,“ kirjeldab ta. Laviiniohtlikes piirkondades on sõitjal peal eriline pinge, sest kukkuda ei tohi. „Iga lisavõnkega võib vallanduda laviin, seepärast ei ole ka kukkumine lubatud,“ selgitab ta.
Mitte ainult allamäge
Allamäge sõitmine ei ole ainus sõidunauding, freeride’i saab harrastada ka mäkke ronides ja sealt alla sõites.Leidub entusiaste, kes ronivad mitme kilomeetri pikkusest lumisest mäest üles selleks, et sealt alla tuhisemist nautida, ja nii vahel mitu korda järjest. Sellist stiili nimetatakse skitouring’uks. Üles mäkke aitavad ronida suuskade alla kinnitatud nahad, mis ei lase suusal tagasi libiseda, ja spetsiaalsed klambrid, mis käivad ronides kannakinnitusest lahti. Allasõiduks võetakse nahad suusa alt ära ja kannad kinnitatakse suusaklambritega. Mäkketõusul on suureks abimeheks teleskoopsuusakepid, mille pikkust saab vastavalt lume- ja nõlvaoludele muuta; samuti on neid mugav kokku pakkida ja seljakotti panna.
Mugav ja soe
Valdo sõnul on sõidumugavus hästi oluline ja sõidust täieliku mõnu tundmiseks tuleks valida riided, mis hingavad, millega ei hakka külm ja millega ei ole raske liikuda. Eriti tähtis on jalgu ja käsi soojas hoida. „Mida rohkem suuskadel kukud, seda märjemaks kindad saavad, ja hakkavad niiskust koguma. Seega proovi iga korraga aina rohkem suuskadel püsti jääda,“ jagab Valdo naljaga pooleks head soovitust.
Selleks, et freeride’i ohtudest hoolimata nautida, peab olemas olema põhivarustus – see on oluline iga sõitja puhul, kes suusasammud märgistamata rajale seab. Kui harrastaja saab hakkama kergema varustusega, siis grupijuhil ja tõsisemal tegijal on peale suuskade ja keppide kanda ligi 10 kg kaaluv kott, milles on näiteks nahad suusa alla kinnitamiseks, labidas, termos, energiat andev toit, vile, sond, piipar, meditsiinikarp, istumisalus, hingamistoru, spetsiaalne soojatekk ja veel muudki. Iga kotti pakitud ese on hoolikalt läbimõeldud ja on mäel väga väärtuslik.
Uued kogemused
Freeride on kindlasti midagi, mida seiklushuvilised ja oskustega suusatajad proovida võiksid. Lisaks sõidumõnule ja adrenaliinile viivad sellised seiklused piirkondadesse, kus kokku saavad eri kultuurid ja inimesed, mis on omakorda nägemist ja kogemist väärt.
Tekst: Taisi Kõiv
Fotod: erakogu
Mida teha Kiviõli seikluskeskuses?