Pärast kuute Ragnar Klavani valitsemisaastat krooniti möödunud hooaja Eesti parimaks meesjalgpalluriks 24-aastane FC Flora ründaja Rauno Sappinen. Eesti meeste meistriliiga mängija pärjati viimati selle tiitliga 2002. aastal, kui see läks jagamisele Raio Piiroja (FC Flora) ja Andres Operi (Aab Alborg) vahel.
Rauno Sappinen oli möödunud hooajal 26 väravaga Premium liiga parim väravalööja ning suhteliselt nukral koondiseaastal jäi tema arvele koondise kuuest tabamusest lausa neli. 15. novembril Skopjes Põhja-Makedoonia vastu löödud värav valiti Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi poolt hõbepalli vääriliseks. Muuseas, Hõbepall leidis omaniku juba 26. korda.
Mis oli Flora viimase hooaja õnnestumise aluseks, et suhteliselt kindlalt võitsite Premium liiga ning Sul endal õnnestus lüüa 26 väravat ja anda 4 väravasöötu?
Meeskondliku edu taga oli hästi kokku mänginud võistkond, head treenerid ja usk sellesse, mida me teeme. Kõik eelnev lõi hea eelduse selleks, et saaksin realiseerida ka isiklikud eesmärgid ja lüüa palju väravaid.
Kas soovid klubist kedagi eraldi esile tõsta, kellega õnnestus koostöö eriti hästi?
Meistritiitli taga seisab kogu klubi, kõik andsid endast kogu aeg sada protsenti ning igas olukorras pingutasime alati lõpuni. Koroona tõttu toimunud pidevate muutuste tõttu oli hooaeg ootamatusi täis, kuid pidasime lõpuni vastu ja täitsime eesmärgi.
Kui koroonast tulevad piirangud ja reeglid kõrvale jätta, siis milline on meeskonna sisekliima? Kas jalgpallivälisel ajal suhtled meeskonnakaaslastega või on väljakult koosveedetav aeg piisav?
Sisekliima on meil väga hea, nalja saab palju. Kui on vaja tööd teha, siis tehakse tööd. Kui mõni meeskonnakaaslane vajab toetust, siis toetatakse ning kui vahel on vaja kedagi kritiseerida, siis kritiseeritakse. Asjalikku kriitikat ei võta keegi hinge, pigem suhtutakse sellesse loomulikult ja positiivselt ning mõeldakse, kuidas saaks midagi paremini või teistmoodi teha. Eriti tore on see, et mängijad veedavad koos ka vaba aega, mis näitab, et omavahel on suurepärane klapp nii klubis kui ka klubist väljaspool.
Millised olid Sinu möödunud hooaja eredamad hetked nii Floras kui ka koondises?
Kõige eredamate hetkede hulgas oli kindlasti Eesti meistritiitel ning Floraga Euroopa liiga play-off’i jõudmine. Koondises aga need perioodid, mil näitasime ilusat mängupilti ja loomulikult emotsioonid, mida tundsin väravate löömisel.
Milles näed endal kõige rohkem puudujääke või arenguperspektiivi?
Ei oska ühte kindlat asja välja tuua. Pigem arvan, et tippu jõudmiseks tuleb juurde panna kõiges. Nii mängulistes elementides kui ka jätkuvalt nahaalsuses. Ma olen ründaja ning minu kõige tähtsam ülesanne on lüüa väravaid.
On ilmselge, et Flora soovib uuel hooajal tiitlit kaitsta. Kes on uuel hooajal teie suurimad konkurendid ning mida nad peavad tegema, et Florat troonilt tõugata?
Meie suurimate konkurentide ring on jäänud samaks nagu eelnevatel aastatel – Paide Linnameeskond, Nõmme Kalju ja Tallinna FCI Levadia. Aga saladust, mida nad Flora troonilt tõukamiseks peaksid tegema, ei soovi ma avaldada (naerab).
Klubilises plaanis treenime hetkel individuaalselt, meeskonna treeningud peaksid algama jaanuari keskel, muidugi lähtuvalt iga mängija negatiivsest koroonatestist.
Millisena ja kus näed oma lähemat tulevikku klubiga seoses ning mille poole püüdled järgmistel aastatel? Millised on Sinu lähemad eesmärgid?
Mulle on juba lapsest saadik meeldinud Saksamaa ja nende mängustiil ning minu pikemaajalisem eesmärk on ühel päeval jõuda Bundesligasse. Loodan leida ühel päeval endale klubi, mis aitaks mul jõuda lähemale selle unistuse täitumisele.
Käesoleva aasta alguses sai Eesti koondise uueks peatreeneriks šveitslane Thomas Häberli. Tema treenerite tiimi kuuluvad Norbert Hurt, Andres Oper, Mart Poom ning kaasmaalane Michael Müller. Viimase hoolitseda on meeste füüsiline konditsioon. Milline ettekujutus või informatsioon on Sul uue koondise peatreeneri kohta ning kuidas võiks koondise mäng tema käe all muutuda?
Olles hetkel väga vähe uue koondise peatreeneriga kokku puutunud, on vara täpselt öelda, milline on tema käekiri. Alles õpime seda tundma. Hetkel oleme Hispaanias esimesel treeningkogunemisel. Meie mängijatena anname kindlasti enda poolt kõik, et koondisel liiguksid tulemused ülesmäge. Igat mängu tuleb minna võitma.
Kas Sinu roll ja positsioon koondises võiks ja peaks samaks jääma?
Minu roll ja töö on lüüa väravaid ja ma loodan südamest ning annan endast kõik, et see jätkuks ka järgnevatel aastatel.
Kui rääkida jalgpallist laiemalt, siis kes on hetkel Sinu lemmikmängijad ja klubid maailmas ning kellele hoiad kõige rohkem pöialt?
Minu lemmikklubi on lapsepõlvest saadik olnud Londoni Chelsea FC. Mulle väga meeldis, kuidas omal ajal mängis Frank Lampard, kes on hetkel ka meeskonna peatreener. Lemmikklubiga on sellised lood, et kui see on juba tekkinud, siis seda oma südamest enam välja ei saa. Hoian neil silma peal.
PS! Intervjuu andmise hetkel viibis Rauno koondisega Hispaanias, kus uue peatreeneri šveitslase Thomas Häberli käe all toimusid esimesed treeningud. Kuigi 12. jaanuaril peetud treeningmängus Ungari rekordmeistri Ferencvarose tuli vastu võtta 0:1 kaotus, oli mängupilt väga korralik, seda eriti esimesel poolajal.
Järgmise mängu Flora särgis peaks Rauno pidama oma 25. sünnipäeval 23. jaanuaril, kui Tipneri karikavõistluste 1/8 finaalis kohtutakse Saaremaal FC Kuressaarega.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: FC Flora / Iti-Pätrik Järve / Jana Pipar (EJL)
Kõrvemaa murdmaasuusarajad on avatud. Tule sõitma!