Eesti koondise ja Poola klubi PGE Skra Bełchatów SSA diagonaalründaja Renee Teppan jõudis võrkpallini tänu korvpallile – tema toonane kossutreener arvas, et võrkpall sobib poisile paremini. 2014. aastal koondisega liitunud Teppanit teab nüüdseks iga võrkpallifänn.
Mis oli viimaste koondisemängude kõige eredam hetk?
Kõige eredam mälestus on seotud viimaste mängudega. Alustades Riiast, kus peategelased olid Eesti imelised fännid, keda oli üle kahe ja poole tuhande. Samuti oli meeldiv näha puupüsti täis Kalevi spordihalli. Kirsiks tordil oli mäng Iisraeliga, kus kindlustasime pääsme Euroopa meistrivõistlustele.
Kes koondisekaaslastest sel hooajal enim üllatas?
Ülimalt positiivne oli Venno tegutsemine nurgaründaja positsioonil. Ilmselt ei arvanud keegi, et ta suudab nii kiiresti olukorraga kohaneda. Rohkem ei olegi vaja kedagi eraldi kiita, kuna on ilmselge, et iga mängija oli sel suvel tasemelt parem kui eelmisel aastal.
Kuidas erineb fännide ees mängimine tühjast saalist?
Iga sportlase unistus on esineda areenil, mis on pilgeni rahvast täis. See tekitab tunde, et aastad tööd ja ohverdusi on olnud õige asja nimel. Saan olla ainult tänulik, kuna eestlane on taas leidnud tee võrkpalli juurde ja meie töö on mitte pettumust valmistada. Meil on tekkinud fännidega uskumatult mõnus keemia ja usun, et see jätkub ka tulevikus.
Kui tihe on tänavune klubihooaeg?
Tihedus sõltub tihtipeale sellest, mitmest võistlussarjast klubi osa võtab. Minu praegune tööandja osaleb neljas sarjas ja seda on väga palju. Lisaks Poola meistrivõistlustele osaletakse nii Poola karikavõistlustel, Meistrite Liigas kui ka klubide MM-il, kus minu teada pole ükski eestlane veel kätt proovida saanud.
Milline on sinu suurim võrkpalliga seotud unistus?
Tahaks võita mõne suure liiga meistritiitli, see oleks vägev! Mis aga puudutab unistust, mis mulle kõige rohkem korda läheb, siis see on tiitlivõistluste medal rahvuskoondisega. See on kuratlikult raske teekond, aga salaja olen alati olnud suur unistaja ja usun tõesti, et tänu asjade kokkulangemisele on kõik võimalik.
Kui sa oleksid noorte treener, siis mis oleks esimene asi, mida neile õpetaksid?
Esimene eesmärk peaks olema see, et laps tahaks trenni tagasi tulla. Peab leidma mooduse, kuidas ta tunneks end trennis mõnusalt ja turvaliselt. See annab lapsele kindlustunde, tänu millele on üsna tõenäoline, et teda on näha ka järgnevatel treeningutel.
Kas oled mõõtnud, kui kõrgele hüppad?
Viimati kaks aastat tagasi. Toona oli käe siruulatus 267 cm ja hüppe kõrgus 365 cm, see teeb hooga hüppevõime näitajaks 98 cm, mis minu kohta on päris hea. Audentesesse õppima minnes olid need näitajad 327 cm ja 67 cm. On tore teada, et töö on vilja kandnud.
Anna mõni nipp, mis aitaks laisavõitu inimesel end trenni tegema motiveerida.
Soovitaksin leida midagi, mis hasarti tekitab. Discgolf on ideaalne lahendus. Seda mängitakse looduses, see nõuab liikumist, aga tempo ei ole liiga kiire, see sobib igas vanuses inimesele ja on väga mõistliku hinnaga. Kui sellest aga väheks jääb, siis soovitan edasijõudnutel koormuse suurendamiseks võrkpalli proovida.
Mis on parim nõuanne, mis sulle kunagi on antud?
Parimat nõuannet kui sellist pole olemas. Inimene õpib kogu elu, nii enda kui ka teiste vigadest. Kindlasti ei ole nii, et sportlaseteel oskavad nõu anda vaid spordiga seotud inimesed. Sport on suuresti vaimne võitlus nii iseenda kui ka teistega, seega tasub kuulata, mida vanem ja elukogenum inimene räägib. Hiljem on võimalik need mõtteterad üle kanda oma sportlaseteele või muule, millega iganes sa parasjagu tegeled.
Kas spordi kõrvalt jääb aega hobide jaoks?
Olen hingelt ja vaimult spordifanaatik. Kui ise parajasti palli ei pea mängima, siis meeldib telekast vaadata, kuidas teised seda teevad, eriti tipptasemel. Lisaks paelub mind kergejõustik, kuna see on eestlastele korda läinud juba ammu. Teisalt arvan, et nii ei pea vaba aega sisustama. Vahel on hädavajalik end välja lülitada ja mõtteid puhastada, et olla valmis uuteks katsumusteks.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Gertrud Alatare
Nike Training Club – peatumatu jõud