Rocca al Mare Kooli 7.b käis Kõrvemaal puid istutamas

Sportland Kõrvemaa Metsajooksul on saanud traditsiooniks, et iga lõpetaja saab autasuks männiistiku. Kes soovib, saab selle endale sobivasse paika istutada, kes soovib, saab selle jätta Kõvemaale maha istutamiseks. Tänavu aitasid Kõrvemaale jäetud istikud kasvama panna Rocca al Mare Kooli õpilased.

„Meie koolis on septembri alguspäevadel ja kahel päeval enne õppeaasta lõppu koolimaja üsna tühi, sest õpilased on loodusklassis. Loodusklass on keskkond, milles õpitakse tundma uut, paljudele võõrast loodust ning selle kaudu iseennast ja kaaslasi sügavamalt, kui igapäevane koolielu seda võimaldaks,“ selgitab Rocca al Mare Kooli loodusklassi eestvedaja Silja Pihelgas. „Loodusklassis käib iga klass koos klassijuhatajatega erinevates Eestimaa paikades, kus neid õpetavad ümbritsev keskkond ja loodusetundjad, kohalik elu ja inimesed,“ lisab ta. 7.b koos klassijuhatajate Gea Rebase ja Sirje Toomlaga saabus seekord loodusklassi Kõrvemaale puid istutama.

Istutamine on tore töö

Istutamisega tehti algust ühel sügisesel septembripäeva pärastlõunal Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuse lähistel. Kõik vajalikud ettevalmistused selleks olid juba tehtud: maa-ala oli niidetud ja taimed ning tööriistad kohal. „Istutamine ei nõudnud suurt füüsilist pingutust, igaüks sai valida endale sobiva tegemise: kes kaevas, kes võttis istikutelt silte ära, kes mõõtis, kes märgistas, kes istutas. Kõige raskem oli ehk neil, kes istikute jaoks auke kaevasid, sest maa oli kivine ja see tegi kaevamise natuke keeruliseks,“ lausub Gea Rebas.

Heategu loodusele ja iseendale

Kogu istutamisprotsess võttis aega kaks tundi, sest töökäsi oli ju terve klassitäis – kokku 27 õpilast vanuses 13-14 aastat. Mõned neist olid ka varem puid istutanud, mõnede jaoks oli see esmakordne kogemus, kuid kõik jäid looduses veedetud päevaga rahule. „Lastele meeldis, et nad said koos toimetada. Istutamine ei olnud väga raske ning ei muutunud igavaks,“ sõnab klassijuhataja. Oma osa oli kindlasti sellelgi, et kellelgi ei tekkinud küsimust, miks seda vaja on ja kõik said aru, mida ja kuidas tegema peab.

Noored oskasid oma tegevust mõtestada ja olid rõõmsad, et said looduse heaks midagi kasulikku ära teha. See tekitas kõikides hea tunde. Mõeldi ka sellele, milline istutatu mõnekümne aasta pärast välja näeb ja kas ka ümbritseva metsa on kunagi keegi istutanud.

Kõik õpilased panid tähele, et Kõrvemaa loodus on eriliselt kaunis ja imeline. „Märgati, et ümberringi on vaikne ja see tekitas rahulikku meeleolu. Õhk oli värske, ümbrus puhas. Lastele jäi silma künklik maastik, erinevad taimed ja palju puid, nauditi sügavat männimetsa, mis lausa kutsus jalutama. Puid istutades nägime palju konni, osad pidasid neid armsaks, osadele nad väga ei meeldinud,“ toob Gea Rebas välja.

Igaüks võiks istutada vähemalt ühe puu

Kõik, kes Kõrvemaal mände istutamas käisid, on seda meelt, et iga inimene võiks elus kasvama panna vähemalt ühe puu. „Metsa võetakse nii palju maha ja istutamisega saab loodusele ja seega ka meile endile head teha. Üks puu on nagu üks inimene. Puud toodavad hapnikku ja mida rohkem puid on, seda puhtam on õhk. Istutamine tekitab hea tunde, see on tore ja mõnus kogemus ning lisaks võimaldab see pärandada midagi järgnevatele põlvkondadele,“ kõlasid laste mõtted pärast männiistikute mulda panemist. „Ja meil on nüüd Kõrvemaal päris oma metsatukk!“ rõõmustasid nad.

Mine metsa! Päriselt!

Ühel pärastlõunal puude istutamine on väike samm pikal teekonnal, mille jooksul loodusearmastust ja – hoidmist kasvatada. Mida varem seda lastesse süstida, seda hoolivamad oskavad ja tahavad nad tulevikus olla. „Vii lapsed loodusesse ja nad näevad, kui ilus see on,” annab Rocca al Mare Kooli 7.b klassi õpilane Mikael Johan Mõis lihtsa soovituse.

Teisedki õpilased tõid välja mitmeid mõtteid, kuidas loodusearmastust kasvatada: „Noori võiks motiveerida õue ja loodusesse minema. Loodusesse minek võiks seonduda millegi toredaga: tasuks korraldada põnevaid mänge ja teha üheskoos huvitavaid tegevusi. Tore oleks, kui keegi räägiks looduses viibides midagi huvitavat ja jagaks põnevaid fakte. Kui lastel on kaasahaarav tegevus ja tore seltskond, siis panevad nad vabatahtlikult nutiseadmed ära ja oskavad ümbritsevat looduskeskkonda nautida,“ leidsid nad.

Gea Rebase sõnul paneb ka looduskeskkonda ja -hoidu panustamine loodust teistmoodi nägema ja loob kontakti nii, et tekib side loodusega. „Kontakt ja side saavad aga tekkida ainult siis, kui me päriselt lähemegi näiteks metsa või rabasse ja oleme päriselt kohal,“ usub ta.

Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu