Sangari koduskäik

Millele te esimese asjana mõtlete, kui öeldakse nimi – Erika Salumäe? Arvatavasti ei mõtle te mitte poliitik Salumäele, kuigi ta pärast sportlaskarjääri lõppu ju seda ametit pidas ning oli tubli. Kindlasti ei meenu ka need „kollakad” artiklid, mis maailma mitte grammiga paremaks ega mõnusamaks ei tee. Ei. Olen kindel, et kui öelda nimi Salumäe, meenub paljudele olümpia. Meenuvad võidud, meenub triumf. Meenub noorus. Meenub rahvast pilgeni täis Raekoja plats, rõõmsad näod ning huulil Queeni igikestev võitjate hümn: „Me oleme tšempionid!”

Salumäe saatuseks oli olla sportlane, kes nõukaaja lõpuaastail Soulis oma esimest olümpiakulda võites süstis meisse, kes me nii väga vabaks ja iseseisvaks ihkasime, lootust, et kõik on võimalik. Sisendas veendumust, et järgmisel olümpial võistlevad ja võidavad Eesti sportlased taas Eesti eest. Oleme võimelised! Suudame! Neli aastat hiljem Barcelonas, kui maailm oli vaevu õppinud hääldama meie riigi nime Eesti, kuid ei teadnud täpselt, mis pidi käib vardas meie sini-must-valge, oli Salumäe see, kes avas taasiseseisvunud riigi kullaarve. Saime öelda, et oleme mõõdult väikeriik, aga sugugi mitte väike spordiriik.

Me vajame Erikat ka nüüd, mil tema suurtest võitudest on pea veerand sajandit möödas. Vajame teda neil hetkedel, kui tundub, et ei suuda, ei jõua, ei jaksa. Vajame neil hetkedel, kui tahaks end kerra tõmmata ja vaikselt omaette nohiseda: „Mis me, väikesed vennikesed, suure maailma asjades ikka ära teha saame.” Erika ju sai. Sai hoolimata kõigist takistustest. Me vajame Erika lugu. Täpselt nii, nagu vajame Kristjan Palusalu, Paul Kerese, Jaan Taltsi, Gerd Kanteri või Nikolai Novosjolovi lugu. Me vajame võitjate lugusid, et püsida sadulas ning kapata sirge seljaga läbi elu ja raskuste oma eesmärkide poole. Kahju, et Erikat nii harva näha saab. Või, mine tea, äkki on see isegi hea. Tihedamal kohtumisel harjuks ehk liiga ära ja tema tegelik suurus ja lugu ei meenukski.

Erika, oled pikalt elanud Hispaanias, varakevadel, üle pika aja, sai sind taas korraks Eestis näha. Mis asjus seekord Eestisse tulid?

Tänu Sportlandi küllakutsele olin tõepoolest üle viie aasta Eestis. Ma ei olegi siin pärast Hispaaniasse elama asumist käinud. Aga hing on ikkagi Eestis.

Su suurtest sõitudest ja spordivõitudest on üksjagu aastaid möödas, ent ikka räägitakse sinust, ikka tuntakse huvi ja ikka küsitakse autogrammi? Andsid päris mitu intervjuud… Kuidas sulle meeldib säärane tähelepanu? Üllatab see sind?

Autogramme olen ma jaganud ka Hispaanias olles päris palju, ka Eesti sportlastele, kes mul seal külas on käinud. Hispaanias on olümpiavõitjate suhtes respekt väga suur.

Miks oled nii pikalt Hispaaniasse jäänud? Mis on see põhiline, miks oled otsustanud sinna jääda?

Tervis.

Sportlandi kaupluses saavad huvilised näha su ratast, millega sõitsid end olümpiavõitjaks. Kui sa ise seda ratast vaatad, siis mis mõtteid see tekitab? Kas pigem raskeid-raskeid trennikilomeetreid ja – tunde, valu, vaeva…? Või pigem meenub võit ja võidujoovastus?

Jah, pigem meenub mulle võit ja võidujoovastus. Muide, kui rääkida olümpiatest, siis kumb võit tuli raskemalt või keerulisemalt – võit Soulis või siiski Barcelonas? Miks?

Ükski olümpiavõit ei ole kerge.

Siiski, kumb on kirkamalt meeles – kas sinu esimene kuld või sinu võidetud esimene kuld vastiseseisvunud riigile?

Kindlasti Barcelona, sest see oli Eesti taasiseseisvunud riigi esimene kuldmedal.

Küllap oled kümneid kordi sellest rääkinud, ent küsin üle – miks sinust sai just nimelt trekirattur? Ränk ala ja Eestis sugugi mitte n-ö tavapärane naiste valik? Oli sul keegi treener, kes suunas, või eeskuju, keda järgisid?

Minu suur eeskuju oli Ants Antson, tegelesin ka ise kiiruisutamisega, sel alal on mul ka Eesti meistritiitel. Rattasõidus mul iidoleid pole.

Hästi, aga mis on trekisõidus mõnusat?

Võib-olla see üllatab kedagi, aga trekisõidus on vaja pigem mõttejõudu kui n-ö toorest power’it ja mulle see sobis. Konkurendid olid minust kordades tugevamad, aga ma lõin nad taktikaga üle.

Mis spordialasid sa veel oled teinud? Kui edukalt?

Tegin edukalt VTK-mitmevõistlust (ujumisest, krossijooksust, laskmisest, lõuatõmbest ning ka granaadiviskest koosnenud nõukaaegne populaarne mitmevõistlusala) ja kiiruisutamist.

Su intervjuudest loeb sageli välja, et sporditegemine, olgugi et pakkus palju võimsaid emotsioone, rikkus põhjalikult su tervise. Tean, see küsimus kõlab ebamugavalt, aga kui varasematele aastatele tagasi mõtled, kas tasus ära?

Kindlasti!!! Äkki, kuigi see ei maksa ju enam midagi, oleksid pidanud valima mõne leebema ala?

Kas male?

Olen näinud mitmeid lapsevanemaid, kes nurisevad, et laps ei püsi ühe ala juures. Kas sinu arvates tuleks siiski pisut sundida või lasta lapsel rahulikult otsida seda oma?

Lapsi tuleb ikkagi suunata, see aitab neid tulevikus.

Kui su juurde tuleb keegi noor ja eeldustega sportlane, kes ei tea, kas tahab ohverdada kõik, et jätkata sportlaskarjääri või siiski mitte, siis mis nõu sa talle annaksid?

Igaüks valib ise oma tee.

Kas tippsport on mäng, töö või kogu elu?

Siiski kogu elu. Kui omal ajal su suuri sõite sai jälgitud, teadsime nimepidi ka su kangeid konkurente. Kas sa kellegagi neis suhtled ka tänasel päeval?

Ikka suhtleme, näiteks Connie Paraskeviniga USA-s, kellel on oma trekk ja rattakool Los Angeleses, ja Isabelle Cautheron’iga Prantsusmaal, kes on praegu Prantsuse Rattaföderatsiooni president.

Olen kuulnud, et oled aidanud päris mitmeid meie spordiinimesi Hispaanias n-ö soojamaa laagrit pidada. Vastab see tõele?

Loomulikult! Selles meie töö hetkel seisnebki. Me võtame oma Campsprindi firmaga igal kevadel vastu sadu rattureid põhjamaadest, meil on majutused Vahemere rannal, lisaks kogu tugiteenus: toitlustus, massaaž ja meditsiiniabi. Oktoobris on meile tulemas 70 ujujat. Samas on siin väga head võimalused ka tenniselaagriteks ja jooksjatele meeldib see piirkond samuti väga. Suvel pakume majutust puhkajatele, keda on meile kogunenud juba 20 riigist.

Kui palju sa ise tänase seisuga sporti teed? Mis ala ja kui sageli? Kas sõidad ka jalgrattaga?

Paraku ma oma tervise pärast sporti teha enam ei saa.

 

[alert color=”violet” icon=””]Erika Salumäe (52) on:

• Kahekordne olümpiavõitja
• Kahekordne maailmameister, kahel korral võitnud MMil hõbe- ja korra pronksmedali
• Püstitanud trekisõidus 15 maailmarekordit
• Valitud üheksal korral Eesti parimaks sportlaseks (rohkem kui kedagi teist)
• Poliitikuna on Salumäed kolmel korral valitud riigikogu liikmeks. Ta on töötanud ka Tallinna linna volikogus
• Erika Salumäe on tütar Sirli ema
• Tal on Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk
• Ta on Elva aukodanik
• Temast on kirjutatud kaks elulooraamatut: 1991. aastal „Viraaž. Erika Salumäe lugu”, autor Aare Kreilis, 2009. aastal „Jääda ellu”, autor Ene Veiksaar[/alert]