Kiiruisutaja Alusalu on tõesti haruldane nähtus meie spordis. Jah, on küll uhke öelda, et Eesti on justkui kiiruisutamise maa, sest meil on sel alal olümpiavõitja Ants Antson. Aga millal see oli? 51 aastat tagasi! Tegelikult on meie riigis kiiruisutamisega sellised lood, et kui poleks Adaveres kiiruisufanaatikut Väino Treimani, kes aasta aasta järel on kodualevis riigi ainsat jäärada teinud ja hooldanud ning kohalikke lapsi trenni kutsunud, ei olekski meil kiiruisutamisest suurt midagi rääkida. Ainult kaugetest aegadest ja Antsoni olümpiavõidust. Aga näed, Adavere jäält on tulnud Alusalu, kes pehmelt öeldes kitsaste olude kiuste pürib oma alal aina kõrgemale tippu. Ja see väärib imetlust. Alusalu on eeskuju, keda järgida. Temas on sisu. Piisav põhjus, miks Sportland Magazine Eesti hetkel edukaima kiiruisutajaga vestlema kippus.
Kiiruisutamine pole Eestis just liiga levinud spordiala? Oled ju ainus meie naisuisutaja, kes sel alal tipptasemel kaasa lööb?
2014. aastal esindasin Eestit (Eesti lipu all) pärast 75-aastast pausi Euroopa meistrivõistlustel Norras ning 2015. aastal pärast 81-aastast pausi maailmameistrivõistlustel Hollandis.
Kuidas sai sinust kiiruisutaja?
Tegelen kiiruisutamisega üheksandat aastat (tõsisemalt viiendat aastat). Esimest korda käisin uiskudega jääl 2-aastaselt. Loomulikult ei saanud seda veel uisutamiseks nimetada, aga
äkki mingi uisutunnetus juba tekkis. Isa ettevõtmisel käisime perega igal talvel järvel või Adavere uisurajal uisutamas. Kaasas olid ka kaks vanemat õde, kellele alati järele üritasin jõuda.
Adavere kooli staadionil toimuvad tänini Eesti meistrivõistlused kiiruisutamises. Täismõõtmetes uisurada kahjuks Eestis ei ole.
Juba koolieelikuna osalesin Väino Treimani eestvedamisel toimunud võistlustel, kus võisteldi küll ilu- või hokiuiskudega, aga eesmärk oli ikka olla kõige kiirem. Hiljem saime Adaverre ka mõne paari kiiruiske. Algul oli väga raske nendega uisutada, sest hüppeliigestel puudub kiiruiskudega tugi. Siis hakkas aga paremini minema ning uisutamine meeldis mulle järjest rohkem. Mõne aja pärast toimusid Treimani juhendamisel juba regulaarsed uisutreeningud ning kujunes treeninggrupp.
Kas peale sinu oli trennis veel mõni tüdruk?
Täpselt ma küll enam ei mäleta, aga usun, et poisse ja tüdrukuid oli trennis võrdselt.
Kas Adaveres on kiiruisutamine kõige popim ala?
Kiiruisutamisest on saanud tänaseks Adavere märksõna ja ala, mida kõik kohalikud armastavad.
Mis sind selle ala juures võlub?
Mind võlub kiiruisutamise juures kõige rohkem see, et see on väga mitmekülgne ja raske ala nii vaimselt, füüsiliselt kui ka tehniliselt. Treeningud on väga vaheldusrikkad: sõidame rattaga, teeme hüppeid ja imitatsiooniharjutusi, käime jõusaalis, rulluisutame kiiruisutehnikaga, jookseme jne.
Pean olema mitmekülgselt tugev, et sellel alal edu saavutada. Kuna kiiruisutamine on väga tehniline ala, siis suurema osa ajast, kui treenin või võistlen, mõtlen tehnikale, et mida ja kuidas ma täpselt tegema pean. Tunnetele lihtsalt ei tohi mõelda. Näiteks võistlustel olen oma põhidistantsil, 3000 meetri sõidus, distantsi teises pooles juba suhteliselt väsinud ja kui hakkaksin selle peale mõtlema, kuidas ma ennast tunnen, siis sellest head sõitu ei tuleks. Ma lihtsalt mõtlen sellele, kuidas oma tehnikat hoida.
Mitmekordne Eesti meister sa tänaseks oled?
Tänaseks olen 34-kordne Eesti meister kiiruisutamises ja Eesti rekordi omanik kõikidel distantsidel
(500 m, 1000 m, 1500 m, 3000 m ja 5000 m). 2009. aastal tulin esimest korda täiskasvanute Eesti meistriks.
Mitu kiiruisutamise rekordit on praegu sinu nimel?
Kokku olen kaheksa aasta jooksul püstitanud 70 Eesti rekordit. Esimese rekordi tegin 14-aastaselt.
Teatavasti õppisid ja harjutasid Saksamaal uisuakadeemias. Kirjelda, miks sinna läksid, miks oli see hea valik, kellega koos harjutasid ning milline oli su areng seal.
Saksmaal kiiruisuakadeemiaga ühinemine oli 5 aastat tagasi minu ainuke võimalus kiiruisutamisega
tõsisemalt tegelema hakata. Kahtlesin väga, kuid haarasin võimalusest, olin ju vaid 17-aastane ja 2
aastat gümnaasiumiõpinguid veel ees. Nüüd sellele tagasi vaadates olen väga õnnelik, et sellise otsuse
tegin. Õppisin ja arenesin Inzellis väga palju – mitte ainult kiiruisutreeningute, vaid ka näiteks varustuse,
toitumise, taastumise osas. Sain aru, mida tähendab olla tippsportlane. Saksamaal elamise ning
treenimisega paralleelselt lõpetasin Põltsamaa Ühisgümnaasiumi hõbemedaliga.
Nüüd oled Norras, kus täpselt ja miks seal?
Sellel kevadel otsustasin ühineda Norra kiiruisutiimiga (Norges Skøyteakademi). Põhjuseks see, et
Inzelli akadeemia oli lihtsalt minu jaoks ennast ammendanud, oli aeg edasi liikuda. Uuel tiimil on laagritepõhine süsteem, mis tähendab, et käime laagrites väga erinevates maailma kohtades. Põhibaas
asub Hamaris Norras.
Mida pead oma suurimaks saavutuseks? Mille nimel sa praegu treenid?
Käesolev hooaeg on mul alles teine aasta täiskasvanute seas. Minu parimaks tulemuseks rahvusvahelisel tasandil on maailmameistrivõistluste 10. koht mass-stardis eelmisel hooajal.
Käesoleval, 2015/2016 hooajal on plaanis osaleda maailmakarikaetappidel, Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Alanud hooaja eesmärk on astuda järjekordne samm lähemale tippudele, saavutada silmapaistvaid tulemusi rahvusvahelistel võistlustel ja jätkata ettevalmistust 2018. aasta
olümpiamängudeks.
Mis distantsil oled maailma tipule kõige lähemal?
Oma põhidistantsil 3000 m.
Kas oled kunagi mõelnud, et äkki pole kiiruisutamine ikka see ala, millele end pühendada? Meil
Eestis pole ju tingimusi ega… tegelikult suurt midagi võrreldes sinu ala tippriikidega.
Ei. Ma tegelen kiiruisutamisega, sest see meeldib mulle väga. Olen end sellele pühendanud.
Millest see tuleb, et sina oled meil laias laastus ainuke naiskiiruisutaja, kes tippu pürib?
Praegu on ikka mõned neiud veel ala juures.
Arvan, et mul oli lihtsalt julgust minna kodust eemale ning tahtmist pingutada kiiruisutamise nimel. Loodan olla teistele eeskujuks ja ehk kunagi on meil rohkem kiiruisutajaid ning Eestis paremad tingimused selle alaga tegelemiseks.
Mida teha, et Eestis oleks rohkem tippkiiruisutajaid?
Esimene asi oleks kindlasti tingimused – meil oleks vaja täismõõtmetes, 400 m kiiruisurada.
Kas oled tegelenud veel mõne spordialaga?
Olin sportlik laps ja armastasin liikumist. Põhikoolis tegelesin
natuke kergejõustiku, suusatamise ja ka jalgpalliga.
Üldiselt on teada, et uisutajad on sageli ka võimsad ratturid.
Rattasõit on osa kiiruisutaja treeninguplaanist.
Õppisid varem viiulit. Kas võtad vahel nüüdki pilli kätte?
Õppisin 7 aastat Põltsamaa muusikakoolis viiulit. Lisaks viiulitundidele ka muusikaajalugu ja solfedžot, samuti natuke klaverimängu ja käisin orkestris. Mul oli imetore viiuliõpetaja. Praegu kahjuks viiulimänguks aega ei jää.
Millega vabal ajal tegeled?
Kahjuks väga palju aega muudeks tegemisteks ei jää. Olen sunnitud tegelema palju asjaajamisega:
sponsorite otsimine, meediaga suhtlemine, reiside korraldamine MK-etappidele, Eesti meistrivõistlustele ja teistele tiitlivõistlustele, oma varustuse uuendamine, korrashoid, uiskude teritamine, terade raadiuse muutmine, suvel jalgratta korrashoidmine, videoanalüüsid uisutehnika kohta. Loen palju lisa ja uurin trennide, söögi ja taastumisvahendite kohta. Veel loen teaduslikke artikleid selle kohta, kuidas ja mida sellel alal paremini teha.
Kuna ma tean, et minu ümber ei saa kunagi olema suurt tiimi, siis pean ise väga hästi asjadega kursis olema. See on üks suur põhjus, miks omandasin treeneri kutse.
2014. aasta kevadel käisin Tartu Ülikoolis abitreeneri koolitusel ja omandasin treeneri kutse (tase 3). 2015. aasta kevadel läbisin Tallinna Ülikoolis nooremtreeneri koolituse ja omandasin kiiruisutreeneri kutse (tase 4).
Lisaks trennile on ka igasugused taastumisprotseduurid: külm vann, venitamine, massaaž, rullimine ja muu. Kogu mu elu käib kiiruisutamise ümber. Kui aega jääb, meeldib mulle lugeda, ka inglise keeles. Mu lemmikuteks on “Vanamees ja meri” (Hemingway), “Millenniumi triloogia” (Stieg Larsson).
Kirjelda oma argipäeva – kui palju treenid, millega veel tegeled?
Loomulikult jõuan mõnikord ka kinno ja kontserdile. Argipäev: ärkan, söön hommikust, lähen trenni, söön lõunat, tukastan veidi või tegelen asjaajamistega, mida eespool kirjeldasin; lähen teise trenni, söön õhtust, taastusprotseduurid, varustuse hooldamine, magamaminek.
Kellena end tulevikus näed?
Ma väga loodan, et ühel päeval on võimalik alustada Eesti ülikoolides õpinguid ka osalise koormusega. Praegu on võimalik õppida ainult täiskoormusega. Sellest on väga kahju. Tundub, et sportlaste peale pole üldse mõeldud. See tekitab natuke ka lisastressi, sest tekib tunne, et millal siis. On ju
ilmselge, et sportlasena raha ei teeni ja sportlaskarjäär ei kesta igavesti. Ma usun, et see on ka üks põhjuseid, miks paljud Eesti sportlased on sunnitud lõpetama oma sportlaskarjääri varakult.
Need 3–4 kuud, kui ma Eestis olen (pärast hooaja lõppu ja uue hooaja ettevalmistustsükli alguses),
oleks ideaalne koguda ainepunkte. Hooaja sees võiks võtta mõne kursuse arvutis ja minna eksamiks Eestisse. Tean paljusid teiste riikide sportasi, kes nii õppida saavad. Ma väga loodan, et ka Eestis on see varsti võimalik.
Räägi pisut oma perest – kui sportlik, kui spordihuviline?
Mul on suurepärane perekond: liikumist ja sporti armastavad, mind väga toetavad ja minust hoolivad ema ning isa ja kaks vanemat õde: Sirli (31) ja Sandra (28). Sandra on kehalise kasvatuse õpetaja. Ta on aktiivselt tegelenud rull- ja kiiruisutamisega. Minu perekond on minu tiim. Tänu nendele olen nii kaugele jõudnud.
Aura veekeskus - hea sportlik meelelahutus