Seitsmevõistleja Pippi Lotta Enok õpib ja treenib peamiselt USA-s, kuid suurema osa suvest veedab kodumaal. Just siin saab ta akud täis laadida, et sügisel uue hooga koolitöid teha ja kõrgeid sportlikke sihte seada.
Kuidas Sa spordi juurde jõudsid ja miks valisid just seitsmevõistluse?
Spordi juurde viis mind isa, kes suunas mind esimeses klassis ka spordikooli, et valiksin endale meelepärase trenni välja. Kuna kõik sõbrannad olid kergejõustikus, siis oli asi kohe otsustatud. Seitsmevõistluse suund tuli aastate jooksul kuidagi väga loomulikul viisil ja mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et see on just see, mida soovin teha.
Seitsmevõistleja peab jooksma tõkkeid, 200 m ja 800 m, hüppama kõrgust ja kaugust, viskama oda ja tõukama kuuli. Mis sind selle kombinatsiooni juures kõige rohkem köidab ning kas sul on seitsmevõistluse siseselt oma lemmikala?
Seitsmevõistlus on üldiselt nii põnev, sest iga alaga võib seis muutuda ja enne 800 m finišit pole lõppseis kunagi veel sajaprotsendiliselt fikseeritud. Minu silmis pole seitsmevõistlus ainult füüsiliste võimete ja tulemuste näitaja, vaid resultaadis mängib suurt rolli ka vaimujõud.
Lemmikalasid mul otseselt ei ole ja eelistused võivad ajas muutuda, aga praegu meeldib mulle väga oda visata. See on äärmiselt tehniline ja väljakutsuv ala.
Millist ala pead oma tugevaimaks ja millist nõrgimaks?
Hetkel pean kõige tugevamaks odaviset, sest olen sel hooajal suutnud seda teha kõige stabiilsemalt. Kõige nõrgem ala on kuulitõuge, mille kallal tuleb veel tohutult tööd teha, et juurida välja paljud vanad tehnilised vead, mis pärsivad mu sooritust.
Milline on su senine suurim saavutus seitsmevõistluses ja meeldejäävaim võistlus?
Kõige suuremaks saavutusteks on kindlasti U23 Euroopa meistrivõistluste pronks ja USA üliõpilasmeistrivõistluste kuld.
Meeldejäävaim võistlus oli aga Keenias U20 MM, kus seitsmevõistluse teine päev ja hõbemedali võit sattusid juhuslikult minu sünnipäevaga samale päevale. See oli väga eriline sünnipäev, mis jääb meelde kogu eluks!
Millised on su lühemad ja pikemad eesmärgid seitsmevõistluses?
Minu vaatevinklist on olulised eelkõige lühiajalised eesmärgid, mis viivad pikaajaliste sihtideni. Näiteks rutiin, kus prioriteediks tuleb seada vaimne ja füüsiline tervis, uni, taastumine, eneseareng ja mitmekesine toidulaud. Kui neid kontrolli all hoida, siis on pikaajalised eesmärgid suurema tõenäosusega teostatavamad nii seitsmevõistluses kui ka muus elus.
Selle suve suurim siht oli pääs olümpiamängudele. See oli realistlik eesmärk, millest ei jäänud palju puudu. Ise arvan, et jäin liigselt kinni pikaajalisse eesmärki ja fookus kadus kõige olulistemalt aspektidelt ehk lühiajaliste eesmärkide pealt. Kahjuks selleks aastaks on hooaeg läbi, mis annab mulle aega ennast analüüsida ning järgnevaks hooajaks korrektuure teha.
Igal alal on oluline end motiveerida, et jaksaks veel rohkem pingutada. Siinkohal mängivad rolli ka eeskujud, kelle tegemistest jõudu ammutada. Kes on olnud sinu suurimad sportlikud eeskujud?
Rääkides kodumaa nimedest, siis minu esimene kergejõustiku eeskuju on olümpiavõitja Gerd Kanter, kellele lapsest saati televiisori vahendusel kaasa olen elanud.
Praegu võin oma eeskujuks pidada Suurbritannia seitsmevõistlejat Katarina Johnson Thompsonit. Mind liigutab tema lugu ja avameelsus, kui ta inspireerib nooremat generatsiooni mitte alla andma.
Sportlastel on palju väljakutseid, millega rinda pista, et tippu jõuda. Sinul diagnoositi kümme aastat tagasi kilpnäärme alatalitus ning see on kahtlemata paras proovikivi. Kuidas oled sellega tippsportlasena toime tulnud?
Kilpnäärme alatalitlus tekkis mul üsna noorelt tihedate kurgupõletike tüsistusena, kui olin kõigest 12-13aastane. Tollel ajal, kui kogu teekond oli alles algfaasis, segas see minu elu ja treeninguid väga palju, aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusin ning aktsepteerisin. Väga suureks toeks oli mulle perekond.
Tänavu oli esimene kord, kui näidud läksid paigast ära. See tõi kaasa nõrkuse, väsimuse, une- ja nahaprobleemid jms ning asjade paika loksumine on võtnud aega juba üheksa kuud. Kindlasti on see väga palju minu treeninguid ja võistlusi mõjutanud, aga ma ei saa haiguse taha peitu pugeda, kui miski halvasti läheb.
Ma pole pidanud haiguse tõttu otseseid muudatusi tegema, pean lihtsalt tihedamini kontrollis käima ja oma tiimiga kommunikeerima. Toidulaual olen ise katsetanud paari muutust – vähem gluteeni ja laktoosi ning iga päev kaks-kolm Brasiilia pähklit, et keha saaks piisavalt seleeni.
See teekond on paratamatult keeruline, aga positiivsest vaatevinklist õpin samas enda keha tundma. Sellised kogemused aitavad tulevikus kiiremini ja paremini aru saada, kui miski on tasakaalust väljas.
Millised on olnud su teised sportlaskarjääri suurimad väljakutsed ja mida need on õpetanud?
Kaks väljakutset on olnud Audentese spordigümnaasiumisse minek ning Ameerikasse kolimine. Uued keskkonnad, linnad, inimesed, treeningud, treener – nendega harjumine võtab omajagu aega. Sellised kogemused, just keskkonnavahetuse näol, on nii enesearendajad kui ka õpetajad. Mõlemad kogemused on õpetanud tohutult iseseisvust ja rutiinitaluvust.
Sa treenidki nüüd USA-s ning käid ka ülikoolis?
Jah. Viimased kolm aastat olen õppinud ja treeninud Oklahoma ülikoolis, kus omandan kõrgharidust kommunikatsiooni erialal. Sügisest algab viimane ülikooli aasta USA-s.
Kuidas oled toime tulnud õppimise ja tippspordi ühendamisega?
Õppimise ja tippspordi ühendamise toimetulekule pani aluse Audenteses oldud aeg. Süsteem on USA-s üks ühele sama – koolitunnid on kombineeritud treeningutega. Kõige keerulisem on kindlasti ajaplaneerimine ning endale sellise aja leidmine, mis oleks nii akadeemilisest kui ka spordimullist väljas. Mõte keerleb ju kogu aeg just nende kahe aspekti ümber. Olen õppinud puhkama ja seadma esikohale puhkust, mis täidaks hinge ja võtaks aja maha, nagu näiteks lugemine, heegeldamine, maalimine.
Millised tingimused on sul USA-s treenimiseks olnud?
Tingimused on suurepärased ja mitte millegi üle polegi nuriseda. Kõik vajalikud treeningvahendid, taastumisvahendid ning head elamis-ja õppimistingimused on olemas. Mul on väga vedanud ja olen siiralt tänulik antud võimaluste eest!
Praegu on käes suur suvi. Mida see sinu kui sportlase jaoks tähendab?
Ameerikas on selline süsteem, et võistleme jaanuarist juunini, siis lendan kodumaale ja võistlen edasi. Graafik on hästi tihe, sest on palju reisimist ja selle vahel treenimist.
Võistlusjärgne puhkus ja akude laadimine on väga oluline. Kui hooaeg on läbi, siis see on minu jaoks isegi väljakutsuvam periood, sest keeruline on elada rütmis, mis on rutiinist väljas. Samas annab see mulle võimaluse olla kultuursem, reisida nii kodumaal kui ka väljaspool. Kodumaa ongi see, mis laeb minu akud täis, et saaksin uue hooga Ameerikasse õppima ja treenima minna.
Millega sulle lisaks spordile veel suvel tegeleda meeldib?
Mulle väga meeldib lihtsalt jalutada, kunstiga tegeleda, lähedastega aega veeta ja Eestit nautida. Ameerikas oldud aeg on väga palju muutnud minu väärtushinnanguid just kodumaa osas.
Suurema osa suvest veedan kindlasti Eestis, sõites võimaluse korral ka mõneks ajaks kuskile välismaale puhkama.
Mis sulle Eesti suve juures kõige rohkem meeldib ja mida soovitaksid teistel noortel suvel kindlasti teha?
Eesti suve juures meeldib mulle see, et lihtsuses peitub võlu. Meie kliima pole alati stabiilselt soe ja kuum, vaid suviti justkui vahelduv, täpselt paras ja mõnus!
Noortel soovitan kindlasti rohkem värskes õhus aega veeta nii sõprade kui ka lähedastega ning rohkem kodumaa peal ringi reisida. Meil on nii palju ilusaid kohti üle kogu Eesti, mida näha, avastada ja kogeda!
Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Keir Rämson
Pariisi olümpia – suur spordipidu ja põnevad võistluspaigad üle kogu Prantsusmaa