Simone Viidas: minu moto on olla parim versioon endast

Treener Simone Viidas (21) on tegelenud terve oma elu erinevate spordialadega ning sport on ka tema peres alati au sees olnud. Kõige tähtsamaks peab neiu hariduse omandamist. Tallinna Majanduskoolis õpib ta oma unistuste erialal, turundusspetsialistiks ning omandatud teadmisi rakendab ka spordis.

Simone töötab eratreenerina Viimsi Tiger Gym ja Golden Club klubis. Treenerina töötades tuleb ennast erialaselt täiendada, aga paratamatult ka pidevalt turundada. EOK kehtestatud normatiivide järgi omab Simone EKR (Eesti Kutsekvalifikatsiooniraamistik) 4. taseme treeneri kvalifikatsiooni kulturismi, fitnessi ja jõusaali treeningute kategoorias, poksitreeneri paberid on hetkel tegemisel. 2020. aasta lõpus liitus Simone Sportland x akadeemiaga ning lisaks valis Sportland ta Polar aktiivsusmonitori ambassadoriks.

Esimene armastus oli võidusõit

Spordialade ring, millega neiu on tegelenud, on lai ning vestlusest koorub välja see, et uute alade ees ta tulevikus ilmselt risti ette ei lööks. Simone on tegelenud lapsepõlves nii tantsimise, ujumise kui ka uisutamisega, kuid kõige tõsisemalt võidusõiduga. „Sõitsin mitu aastat karti ning jõudsin Eesti meistrivõistlustel poodiumile. Kardist liikusin edasi ringrajale ning sel alal võistlesin nii Eestis kui ka Lätis. Tüdrukutele eraldi võistlusklasse polnud ja võidu tuli sõita ikka koos poistega,“ võtab ta lühidalt oma ringraja karjääri kokku.

Võidusõiduga paralleelselt hakkas Simone jõusaalis käima, sest kiired masinad nõuavad head füüsist, kuni lõpuks jõudis poksitrenni, mis on spordist rääkides hetkel tema elus kõige tähtsamal kohal.

Parim versioon endast

Simone alustas klassikalise poksiga, kust liikus edasi kikk- ja taipoksi, mis tundusid talle huvitavamad. „Tavalises poksis on vaid käelöögid, kuid uute poksiliikidega lisandusid jala- ning küünarnukilöögid,“ kirjeldab ta.

Tavapäraselt mahub tema nädalasse kuni 11 trenni, ning seda nii jõusaalis, poksiringis kui ka jooksurajal. Enda taseme tõstmiseks kasutab neiu sparringu partneritena pigem mehi. Eestis on siiski ka arvestatav hulk naisi, kellega võistelda ning lisaks elavad ja treenivad paljud neist Tais, kus naiste poks on au sees.

Kuigi Simonele meeldib võistelda ja ta võistleb edaspidigi, ei pürgi ta profisportlaseks, sest enda sõnul tõmbab ta keha väga kergelt vigastusi ligi. „Mul lähevad väga kergelt õlad liigesest välja ja seda juhtub liiga tihti. Aga minu moto on alati olla parim versioon endast,“ selgitab Simone oma raudkindlaid põhimõtteid.

Aja jooksul on ta alustanud teiste treenimist ning enda trennid proovib mahutada grupitrennide vahele.

Distsipliin, tasakaal ja koordinatsioon

Viimsi Golden Clubis annab Simone jõusaali põhiseid treeninguid ning fitboxi trenne. Pikemalt on ta olnud seotud Viimsi Tigers Gymiga, kus viib läbi erinevaid poksitrenne. Poksitrennis peab ta kõige olulisemaks distsipliini ning sellele on tal oma seletus. „Ma ei tea mitte kedagi, kes oleks esimeses trennis poksi armunud. Reeglina seda ei juhtu. Mul endal kulus kuid, et seda ala armastama hakata. Poks on keeruline nii vaimselt, füüsiliselt kui ka tehniliselt. Kogu aeg peab ennast sundima, alla ei tohi anda. See on selline love-hate suhe,“ kirjeldab ta.

Poksitreenerina soovitab ta aga lihtsalt kuskilt otsast pihta hakata. Kasuks tuleb varasem spordikogemus, kuid väga palju oleneb tahtmisest. Samuti ei pea vanust pelgama – Simone poksigrupis jääb osalejate vanusevahemik 12-55 eluaasta vahele.

Poksitrennis on ohutu

Trennides on rõhk ohutusel, verd ei lenda ja hambad jäävad suhu. „Randmete hoidmiseks kasutame käte ümber sidemeid. Lisaks on meil kindad, vajadusel jala- ja põlve- ning küünarnukikaitsmed,“ tutvustab treener Simone võimalikku varustust. Sparrides kasutatakse kiivreid ning vajadusel on treener ise sparringupartneriks neile tüdrukutele, kes võistelda soovivad. Keelatud on lüüa selga, kuklasse ja suguelunditesse.

Sportland x akadeemia ja uued perspektiivid

Esimese koroonalaine ajal loodud Sportland x akadeemia Facebooki grupp ärgitab inimesi ennast liigutama, sportlikult ja positiivselt mõtlema ning liituda võib igaüks. Motiveeritakse üksteist ja esitatakse väljakutseid. Lehelt võib leida erinevate treenerite õppevideoid. Simone liitus sellega umbes kuu aega tagasi. „Mulle tehti ettepanek anda grupis live-poksitreening, mis tundus lahe idee ja nii see sündiski. Treeningu kestvus oli umbes 45 minutit, mille sisse mahtus ka poksitreeningu ABC,” kirjeldab neiu oma ühinemist Sportland x akadeemiaga.

Varasemalt on ta koostööd teinud Nike’ga. Oma esimese treeningvideo filmis Simone kodus telefoniga, hetkel valmivad juba koostöös Sportlandiga erinevad treeningvideod, mis lähevad üles Sportlandi YouTube’i kanalisse. Uued videod on lühemad, 10-15 minutit ning mõeldud koduseks kasutamiseks spetsiaalvarustust omamata. „Sportland valis mind ka Polar aktiivsusmonitori ambassadoriks ja koostöö akadeemiaga on toonud palju positiivset tagasisidet, paljud on minu treeningutega liitunud,” on ta tuleviku osas elevil.

Oluline on ka toitumine ja uni

Igasse Simone päeva mahub reeglina viis toidukorda, millest kaks on nn vahepala. Erinevaid dieete, mis välistavad mõne toidugrupi, ta ei poolda. „Soovitan süüa kõike, et hoida veresuhkur tasakaalus ning leida enda jaoks kõige sobivamad toiduained. Iga päev ei pea midagi uut avastama. Trenni ei tohiks samuti tühja kõhuga tulla. Selleks, et energiat kulutada, peab energiat olema,“ ei poolda ta äärmusi. „Söön kõike, kuid proovin igasse toidukorda mahutada rohkem puu- ja juurvilju. Kofeiini ja alkoholi ei välista, kuid tarbin pigem mõõdukalt. Suurim nõrkus on šokolaad, eelistan heledamaid versioone. Ma ei poolda lühiajalisi ekstreemseid väljakutseid, eelistan stabiilsuse hoidmist.”

Lisaks toitumisele peab Simone oluliseks vaimset tervist ning korralikku und, kuigi pingelisematel aegadel jääb soovitud kaheksast tunnist mõnikord ikka puudu.

Nagu paljud teised, alustas temagi sügisel talisuplusega, kuigi pidas varem ka suvist Eesti merevett pigem külmaks. „Mega hea eneseületuslik tunne, mis tekitab adrenaliini ja sunnib end kokku võtma,“ lõpetab ta entusiastlikult.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: Janelle Koel, Iti-Pätrik Järve ja Mardo Männimägi