Pea aasta tagasi asutatud SPORTLAND x IRONMAN Tallinn 2022 Akadeemia eesmärk oli ette valmistada Sportlandi töötajaid aasta kõige tähtsama raudmehe ja raudnaise võistluseks ehk 2022. aastal Tallinnas toimuvaks Ironmaniks. Sportland Eesti tööõnne juht Evely Heinpalu oli üks neist, kes soovis osaleda IRONMAN Tallinn 70.3 distantsil. Nüüd on ta selleks valmis ning kuulame hea meelega tema mõtteid sellel nädalavahetusel toimuva võistluse kohta.
Evely, kuidas sul tekkis mõte akadeemiasse astuda?
Olin varem jälginud Ironmani hea tahte saadikuid ja olin asjaga kursis. Rohkem oli meesterahvaid: Märt Avandi, Raivo E. Tamm jt. Mehed on füüsiliselt võimekamad ja mul endal sellist vau-efekti esimese hooga ei tekkinud. Aga kui Luisa Rõivas selle ära tegi, siis mõtlesin küll, et kolme lapse ema, kellel pole erilist sporditausta – vot see muutis minu mõttemaailma. Akadeemia asutamine oli minu jaoks nagu märk, et võiksin ka proovida.
Mis sulle selle protsessi juures kõige raskem tundus?
Kindlasti ujumine, sest ega ma eriti ujuda osanud. Kõik oma lapsepõlvesuved veetsin küll Peipsi ääres, aga seal on madal vesi ja kõhuli liivas ujuma ei õpi. Ironman 70.3 raames 1,9 km avavees ujuda tundus enne alustamist kõige keerulisem.
Millised olid esimesed õnnestumised ja kas vahepeal tekkis ka tunne, et tahad loobuda?
Päris tihti mõtlesin, et see pole ikka minu jaoks. Ega mulle tegelikult ka varem joosta meeldinud. Olin küll sportlik – käisin jõusaalis, joogas, tegelesin postitantsuga –, kuid vastupidavusaladega polnud ma varem kokku puutunud. Kogu protsess oli minu jaoks üks suur eneseületus, sest polnud sugugi kerge rassida neli-viis tundi järjest rattarajal.
Viimati nägin sind Kõrvemaa triatlonil. Millised olid muljed?
Minu esimene testvõistlus oli juulis ja hoopis Elvas. Esimene šokk oli see, et ujuma pidi kalipsota, kuna vesi oli lihtsalt nii soe. Esimese hooga tundus, et see pole võimalik, aga sain ujumise tehtud ja isegi nautisin seda.
Kõrvemaa triatlon vedas motivatsioonikõvera hoopis teise suunda. Ujusime jääkülmas tiigis. Heitlik ilm mõjutas muidugi kogu võistlust. Maastikurattasõidu tegid suhteliselt külm ilm ja pidev vihm väga raskeks. On suur vahe, kas sõita maanteel pikka sirget või sopases metsas üle juurikate. Mul tõmbas ikka pisara silma, et kas mul tõesti on seda vaja. Olin enda peale väga kuri, et ma ei saa hakkama. Külm tiigivesi ei tulnud mulle üllatusena, kuna olime enne Kõrvemaal seda proovinud, aga just maastikurattasõit rasketes ilmaoludes oli suurim katsumus. Kukkusin palju, jalad olid verised, sinised ja marraskil. Jõudsin 100 korda mõelda, et jätan pooleli, kuid tegin sõidu lõpuni ja suundusin rattarajalt jooksma. Seda seisundit võib julgelt nimetada vaimu kasvatamiseks.
Kes on teile akadeemias nõu andnud?
Kõik meie treeningkavad on koostanud triatlonklubi UP43 asutajad ja juhendajad Kirill Kotsegarov ja Aleksandr Latin. Koosviibimistel on käinud ka mitu endist ja tänavust hea tahte saadikut, kes on rääkinud oma treeningutest ja eneseületustest. Hea tahte saadikud on meiega ühte masti – nad hüppasid samuti tundmatusse. Sellepärast on hea panna kõrva taha, kuidas nemad hakkama saavad.
Meil toimuvad ka ühised treeningud, kuid kuna kõik töötavad oma režiimis, siis iga päev vastutab igaüks ikka ise oma treeningkava täitmise eest.
Kui rääkida veel treeningprotsessist, siis Kõrvemaal ujusime kalipsoga, et harjutada just Tallinna võistluse vahetusalas kalipso seljast võtmist. Elvas ei saanud seda teha, sest vesi oli liiga soe ja reeglite järgi ei tohtinud kalipsos ujuda.
Mis stiilis sa üldse ujud?
Krooli, milles peaks ujuma, ei oska ma peaaegu üldse. Vette minnes natukene üritan, kuid üsna pea lähen konnale üle. Samuti olen aru saanud, et ilma kalipsota on mul isegi lihtsam ujuda. See hirm on mul möödas, et mõnel pool ei saagi kalipsoga ujuda. Minu pluss on see, et veehirmu pole mul kunagi olnud, kuigi ma eriti hästi ujuda ei oska.
On sul neile, kes vett kardavad, mõni hea soovitus?
Kõige töökindlam nipp seoses ujumise ja hingamisega on see, et seda tuleb kogu aeg harjutada. Juba nädalane paus võib rütmi mõjutada. Nädalas võiks ujuda vähemalt kaks korda, ideaalis kolm. Ujumises tuleb kindlasti kasutada proffide abi. Näiteks eile harjutasime Männiku karjääris kogenud treenerite pilgu all, et viimaseid näpunäiteid saada.
Kuidas sa Kõrvemaa katsumusest vaimselt taastusid?
Minu kõrval seisvad inimesed motiveerisid mind jätkama. Kõrvemaa raja raskusastme võibki võrreldes Tallinnaga kolmega korrutada, metsas ongi väga raske sõita. Olen valmis Tallinnas startima.
Mis tunnete ja mõtetega lähed Tallinn Ironmani starti?
Kuna see võistlus on pikem ja võib kesta seitse-kaheksa tundi, siis ei oska midagi väga oodata. Katsun paika panna toitumisplaani ehk selle, kuidas võistluse ajal tarbida vedelikke ja süüa geele, mis on minu jaoks jälle midagi uut. Jõu jagamist on raske ette paika sättida. Lähen tegema enda võistlust, mõtlemata ajale, kohale ja teistele võistlejatele. Esimene pikk triatlon on eelkõige võistlus iseendaga.
Ujumist ma ei karda, ära ei upu ja jõuan finišisse. Kõige rohkem muretsen, et pean rattaga sõites näiteks 90 km vastutuules uhama. Keskendun oma tegemistele ja annan endast parima!
Soovime Evelyle edu ja õnne triatlonirajal!
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Jüri Suurkivi, Aldis Toome, erakogu
FC Flora naiskond mängib atraktiivset jalgpalli