Sprinter Miia Ott: kergejõustik on liikumise ja spordi üks alustalasid

Miia Ott (17) leidis tee kergejõustiku juurde juba esimeses klassis ning kirg ala vastu on aina kasvanud. Mullu võitis ta U18 Euroopa meistrivõistlustel 100 meetri jooksus pronksi tulemusega 11,62. Eeljooksus joostud 11,44 tähistas ühtlasi U18, U20 ja U23 vanuseklasside Eesti rekordit. Saabuval hooajal läheb Miia vallutama uusi kõrgusi.

Millal sul tekkis huvi kergejõustiku vastu ja kuidas sinust just sprinter sai?

Kergejõustiku ja üldse spordi vastu tekkis mul huvi siis, kui käisin Rakveres väikelastele korraldatud spordipäeval. Kui läksin esimeses klassis kergejõustikutrenni, siis tegime kõiki alasid – jooksu, kaugus- ja kõrgushüpet, kuulitõuget jne. Sprint hakkas mulle meeldima aegamööda. TV 10 Olümpiastarti võistlussarjas osaledes tundus, et sprint tuleb mul kõige paremini välja. Ma ei spetsialiseerunud sellele kohe, aga jooksmise osakaal oli meie treeningutes suur ja lõpuks saigi minust sprinter.

Miks just kergejõustik on sinu meelest kasulik treening?

Kui mõtleme jooksmise ja erinevate hüppeharjutuste peale, siis on kergejõustik liikumise ja spordi üks alustalasid. Samuti arendab see võhma. Mulle meeldib kergejõustikus ka katsetamine ja uued väljakutsed. Treeningul koormuseid tõstes, saab vaadata, kuidas keha reageerib, mis piirini saan minna ja nii edasi. Eneseületus mõjub mentaalselt samuti hästi. Kui teed trennis isikliku rekordi, soovid seda ka võistlustel saavutada. See annab omakorda motivatsiooni, et pääseda suurematele võistlustele. Kokkuvõttes on kogu protsess väga meeldiv. Minu vanuses on väga tore tänu võistlemas käimisele ka maailma avastada.

Ühtlasi aitavad treeningud mul koolis kõige tähtsamale keskenduda. Olen igas trennis peaga kohal, et võistlustel oleksid liigutused lihasmälus, et ma ei peaks sellele uuesti mõtlema ning saaks sooritusele keskenduda. Koolitöös toimin täpselt samamoodi – olen kogu aeg kohal, et kontrolltööde ajal oleks selge, mida minult nõutakse ja saaksin selle kohe ära teha.

Kas vahel on tunne, et ei viitsi või ei jaksa trenni minna?

Igal sportlastel tekib vahel mõte, et ei jaksa täna trenni teha. Kõige lihtsam on siis ikkagi kohale minna. Trennis on juba kõik hästi.

Mul on vedanud ka sellega, et meil on väga lahe grupp, kellega üksteist utsitame. Paljudel, kes üksinda treenivad, võib küll olla vahel raske ennast sundida. Mulle meeldib grupis treenida, see mõjub motiveerivalt.

Kui suure osa sinu treeningutest moodustab jõusaalis treenimine?

Jõusaalis käin kaks korda nädalas, mul on selleks eraldi treener. Mulle meeldib toimetada erinevate raskustega. Jõusaalis näeb ka selle ära, mis seisus ma tegelikult olen. Hallis me ülemäära palju jooksuaegu ei võta, pigem teeme tunnetuse pealt. Just jõusaal näitab ära, millega on vaja rohkem tegeleda.

Paljudest headest sprinteritest on saanud hiljem head kaugushüppajad, kas sina oled mõelnud, et võiksid tulevikus oma arsenali laiendada?

Võistelda on plaanis hetkel ainult sprindis, kuid treeningutel tegeleme erinevate aladega ning treenime väga mitmekülgselt, seal hulgas hüppame kaugust. Aju värskendamiseks hüppame ka kõrgust ja hoota kaugust.

Sa õpid veel gümnaasiumis. Kuidas õppimise ja spordi oma päevades ühendad?

Tavalisel päeval lähen hommikul kooli ja proovin oma asjadega kiiresti ühele poole saada. Trennis käin õhtuti.

Olen valinud endale gümnaasiumiastmeks rekreatsiooni ja kultuurikorralduse suuna. Plaanin tulevikus kindlasti ülikooli astuda, et spordi kõrval oleks ka varuplaan, sest sport ei kesta ju igavesti.

Mis eriala peale oled mõelnud?

Mind väga huvitab füsioteraapia. See oleks ka mulle endale kasulik ja põnev, sest saaksin spordiga seotuks jääda. Samas oleks erinevate alade sportlaste abistamine ka paras väljakutse. Füsioteraapia spetsialiste on meil ju kogu aeg ka puudu.

Millised on sinu tänavused sportlikud eesmärgid?

Augustis toimuvad Tamperes U20 Euroopa meistrivõistlused. Need on sellel hooajal kõige tähtsamad tiitlivõistlused. Praegu tegelengi põhja ladumisega ning kaks-kolm kuud enne kõige olulisemaid starte algab spetsiifilisem ettevalmistus. Treener Maris Mägiga püüame väga avatult suhelda ning kui midagi kuskilt tunda annab, kas füüsiliselt või mentaalselt, siis räägime asjad omavahel läbi. Muidu võib lihtsalt kinni joosta.

Kuidas sa oma startideks valmistud, on sul kindlad rituaalid?

Otsest rituaali pole, aga tund-kaks enne panen muusika mängima, teen meigi, laen ennast rahulikult maha ja proovin hoida positiivset meeleolu. Ma ei taha ennast enne starti üles kruttida. Paljud sprinterid häälestavad end väga sõjakalt, et stardis loom välja lasta. Mina soovin rõõmsalt lillelapsena peale minna, mõnusa vaibiga pakkudele asuda ning alles seal kütan ennast üles, et pean nüüd ja praegu endast parima andma.

Kohe pärast võistlust suhtlen oma perekonnaga, et rääkida kuidas läks ja nende pingeid maandada. Vahetult peale finišit pole ma veel jõudnud kõike läbi seedida, aga 20-30 minutit hiljem oskan oma sooritust juba analüüsida.

Eestis on praegu päris palju väga kiireid sprintereid ja tõkkesprintereid ning fookusesse on tõusnud teatejooks. Millist vahetust sulle meeldib joosta ja kuidas need paika pannakse?

Naiskond pannakse paika lendava stardi aegade järgi, see näitab kuidas keegi saab kohapealt minema, kuidas samm muutub või kui kiirelt keegi tippkiiruse saavutab. Esimene vahetus peab olema hästi hea reaktsiooniga, hästi vudiv. Teine peab saama kiirelt hoo üles ja seda hoidma. Eesti koondises ei pea jooksjad pisidetailidele mõtlema, sellega tegeleb vastava ala spetsialist.

Praegu jooksen koondises esimest vahetust, sest saan kiirelt minema, aga teisalt on mul ka kogemust vähem. Esimeses vahetuses on riske minimaalsemalt, kõige vähem tahetakse joosta teist ja kolmandat vahetust, sest seal käib pulk kaks korda käest läbi. Eks ajas kõik muutub, võibolla jooksen tulevikus ka teist või kolmandat vahetust.

Kas sul on eeskujud ja kuidas neid iseloomustad?

Mul on pooleli mõned raamatud, kust jõudu ammutan. Praegu loen näiteks raamatut Gustav Sulest, kes on kindlasti suureks eeskujuks. Pean oma eeskujudeks paljusid Eesti sprintereid, kellega koos võistlen. Näiteks Kivikas, Võro ja Suumann. Diana Suumann on suur eeskuju ka seetõttu, et ta on suutnud spordi kõrvalt lõpetada arstiteaduskonna. Nüüd töötab ta arstina, olles samal ajal tippsportlane. Tõsiselt imetlusväärne.
Maailmas jälgin kõige rohkem poolaka Ewa Swoboda jookse, ta on lühike, kiire ja musklis. Meie jooksutehnikad on küll erinevad, tema oma veidi raiuvam, mina hoian lõdvemat stiili.

Pariisi mängude naiste 100 m jooksu võitja Julien Alfred tõestas, et olümpiavõitja materjal ei peitu vaid USA ja Jamaika jooksjates, vaid ka pisikesest Saint Lucia riigis elades ja treenides, võib tulla võitjaks.

Millal ja kuidas sulle meeldib puhata?

Ütlen ausalt, et olen väga kehv puhkaja. Septembris pärast U20 maailmameistrivõistlusi ütles treener, et puhka palju tahad ning aega on, et rahulikult uueks hooajaks valmistuda. Paljud meie grupist võtsid kuu aega vabaks. Mina olin pärast kahte nädalat tagasi, sest rohkem ei suutnud puhata. Tegelikult liigutasin end ka nende kahe nädala jooksul. Ma ei ole kunagi suutnud päikese all lebada ja olen eelistanud aktiivset puhkust, et ennast tegevuses hoida.

Sa treenid ja võistled Nike varustuses, miks see bränd sulle meeldib?

Peretuttav kinkis mulle kunagi mu esimesed Nike jalatsid ja dressid ning see oli minu esimene kokkupuude Nike varustusega. Kui hakkasin spordiga rohkem tegelema, kasutasin ikka nende riideid ja jooksujalatseid. Nike jooksujalanõud on alati hästi uuenduslikud, vastupidavad ja julge värvivalikuga. Viimase aja mudelitest toon välja Vomero 18 – olen Vomero fänn. Riiete osas kiidan nende julget mustrivalikut. Nike treeningkotid on samuti väga läbimõeldud disainiga, kus kõik pisidetailid ja taskud annavad võimaluse asju efektiivselt pakkida. Täna on mul suur au olla Nike saadik.

Jälgi Miia tegemisi @ott.miia

Tekst: Kärt Radik
Fotod: Taaniel Malleus