Ja küllap nii mõnigi, keda seni sidus spordiga vaid see, et on korduvalt tugitooli sügavustes õlut limpsides mõnd ülekannet vaadanud, tundis vajadust tõusta, tõmmata jalga pikaks ajaks kappi ununenud jooksutossud ja minna näiteks metsa. Sest peaminister ju kinnitas, et tegelikult on kõige raskemad meetrid need, mis tuleb teha koduuksest jooksurajani. Edasi pidi minema mõnusaks.
Olgem ausad, säärane eeskuju on ju nakkav. Peaminister lõpetas sügisjooksu maratonidistantsi ajaga 4:03:25 ning oli 1021. lõpetaja. Meedia on viimastel aastatel sageli tunnustavalt kilganud, et peaminister Rõivas käib regulaarselt jooksmas, on osalenud mitmel rahvajooksul ning ennast rahvale esitlenud kui tublit spordimeest. Aga maraton on maraton. 42 195 halastamatut meetrit.
Rõivasele oli see kolmas kord nii pikk distants läbi joosta. Varem on ta samaga hakkama saanud Hispaanias Valencias ja Itaalias Torinos. Hispaaniast pärineb ka tema isiklik rekord 3:46:23. Rõivas tunnistas pärast Tallinna maratoni, et plaan joosta isiklikku rekordit osutus seekord pisut liiga optimistlikuks, kuna peaministri tihe töögraafik ei jäta piisavalt aega rohkemate treening-kilomeetrite läbimiseks. Ent tulemus on seegi, kui nii pikk distants piisavalt korraliku ajaga läbi joosta.
Kas leidub hetkel maailmas valitusjuhte, kes seda suudaks? Esimese hooga ei meenu. Ja veel. Rõivas tunnistas, et maratoni viimast kolmandikku oli küll väga raske joosta, kuid seda läbides sai ta enda kohta teada, et vähemasti allaandja tüüp ta pole. Seda isikuomadust tuleb valitsusjuhi ametit pidava inimese puhul kindlasti tunnustada.
Vintske Andrus
Kui aga otsime tõsiselt vintsket spordimeest-peaministrit, ei maksa mõtetel lasta kaugele uitama minna. Rõivase eelkäija, tänane eurovolinik Andrus Ansip, on ju kirglik spordimees. Teame, et Ansip, kes oli ligi üheksa aastat järjest peaminister (seegi ju omaette vägev tipptulemus Euroopas), leidis alati aega suusatada või rattaga sõita.
Ansipi puhul juhtus vahel nii, et pärast töönädala lõppu sõitis ta jalgrattaga Tallinnast koju Tartusse. Seda mitte niisama piimanaise kombel rahulikult vändates, vaid ikka tõsist tempot hoides. Näiteks 2012. aasta juulis sõitis hr Ansip Stenbocki maja eest mööda Vana-Piibe maanteed 198 km kaugusele Tartu koju viie tunni ja kahekümne kaheksa minutiga. Lihtne inimene seda ei suudaks. Kui vana küsimust korrata, siis milline peaminister Euroopas seda veel suudaks?
On siililegi selge ja teada, et Ansip on sage osaline kõiksugu rattamaratonidel ja rahvasõitudel. Ühel kohtumisel Haapsalus ütles Ansip, et üheksa aasta jooksul, mil ta oli peaminister, läbis ta rattal ühtekokku 40 000 kilomeetrit. Vähe sellest, vahel lõõgastus endine peaminister Piritarajal rajal rulluiskudega kiiret sõitu tehes.
Talviti võis peaminister Ansipit sageli suusarajal näha. Tõsi, aega suusatamiseks sai ta peaministri töö kõrvalt pigem nädalalõppudel. Aga kui siis rajale pääses, sõitis 25–35 km jutti. Ja vahel kui ajagraafik soosis, läks ekspeaminister mõne välisvisiidi ajal ka mõne kohaliku suusamaratoni starti. Nii juhtus Türgis, Jaapanis, Kanadas…
Andrus Ansipi sportlikest saavutustest võib muidugi veel pikalt ja põhjalikult rääkida, nagu ka sellest, et küllap ta oma sportlikku sisu ja eeskuju näidates on nii mõnegi poliitilise oponendi spordirajale ajanud. Ent säilitagem mõõdutunne. Räägime teistest peaministritest ikka ka.
Kergelt sportlikud Juhan, Mart ja Siim
Näiteks kunagise peaministri Juhan Partsi saavutustest kestvusspordialadel pole palju teada. Aga see ei tähenda, et ta pole spordimees. Ütleb ju kõiketeadev Wikipediagi, et Parts sõidab rattaga ja suusatab, mängib tennist, korvpalli ja malet. Kõige enam on Parts tuntud kui kirglik jalgpallihuviline. Seda mitte ainult kaasaelajana, vaid ka mängumehena veel hiljaaegugi FC Toompea ridades Eesti meistrivõistluste neljandas liigas.
Tegelikult on kõige raskemad meetrid need, mis tuleb teha koduuksest jooksurajani.
Siim Kallas, samuti kunagine peaminister, on rääkinud, et on kirglik ooperihuviline. Sportlike saavutuste osas meenub kõigepealt hoopis see, et Kallas oli aastaid tagasi Eesti ratturite liidu juht. Tegelikult meeldis talle endalegi rattaga sõita, rohkem küll rahulikult mõnel rahvamatkal kulgeda, mitte võistlustel osaleda.
Kunagist peaministrit Mart Laari esimese hooga kirglike spordimeeste sekka ei nimetaks. Ei meenu ajaleheartikleid ega teleülekandeid spordiüritustelt, kus Laar oleks, dress seljas ja rind kummis, finišis vaimustunult intervjuud andnud. Kel mälu pikem, need mäletavad, et näiteks tormiste üheksakümnendate alguses käis toona verinoor peaminister Laar regulaarselt Tallinnas Harjuoru saalis squash’i mängimas.
Tiit Vähi sporditaustast on teada, et noorena tegeles ta poksimisega ning teine endine peaminister Mart Siimann oli nooruses väga korralikul tasemel sportvõimleja. Ent nagu Siimann ühes intervjuus on maininud, oli ta omal ajal ka näiteks Tartu parim noor väravavaht jäähokis, kuulus Tartu koondisse kergejõustikus, mängis jalg- ja väravpalli, sõitis jalgrattaga ja uisutas.
Seoses spordiga on Siimann siiski kõige enam tuntud kui Eesti olümpiakomitee pikaaegne juht, kus tippspordi juhtimise kõrval õhutas Eesti inimesi kõige laiemas mõttes spordiga tegelema ning spordist vaimustuma.
Endist peaministrit Andres Tarandit ei saa samuti pidada nii silmapaistvaks spordimeheks, kui seda on Ansip või Rõivas, ent kui meenutada, siis on ta ju ise maininud,et tegeles ülikooli ajal orienteerumisega.
Spordimees Edgar pildis
Võimsaid spordisaavutusi pole ette näidata ka taasiseseisvunud Eesti esimesel peaministril, tänasel Tallinna linnapeal Edgar Savisaarel. Aga nagu me mitmetest valimiskampaaniatest mäletame, meeldib Savisaarele seda enam sportlasena esineda. Oleme näinud plakateid, kus Savisaar on poksikinnastes või malelaua taga. Oleme näinud teda meie parimate sportlastega koos poseerimas.
Küllap Savisaarele ikka meeldib sport ja sportlik vaim. Seda enam, et päris mitut erinevat spordialaliitu juhtides ning linnajuhina mitmete spordirajatiste ehitamist toetades on ta Eesti spordielule oma kaaluka osa andnud.
Ahjaa, kas ei öelnud Savisaar aastaid tagasi, kui korra jalgpalliliidu juhiks sai, et mängis noorena seda toredat pallimängu isegi. Ning veel hiljaaegu tunnistas ta, et teeb regulaarselt igal laupäeval kepikõndi. Seega, kõik meie peaministrid on rohkemal või vähemal määral spordiinimesed. Kõik nad on omal kombel aidanud kaasa sellele, et Eesti inimesed ei oleks üksnes tugitoolis lösutavad telerisportlased. Ja see on tore.
Ülemiste Timberland taas avatud