Talisuplejad võistlevad samamoodi nagu basseinis ja soojas vees ujujadki. Tegemist on adrenaliinirohke ja natukene ka hulljulge spordialaga, mis muutub Eestis iga aastaga aina populaarsemaks. „Taliujumine on ujumine alla viiekraadises külmas vees,” lausub Eesti taliujumise üks eestvedaja Henri Kaarma. „Kui võistlus on väljakuulutatud ja vesi on halva õnne tõttu soojem, näiteks 5,2 kraadi, siis ega võistlus ära jää,” lisab ta.
Taliujumise maailmameistrivõistlustelt hulgaliselt medaleid noppinud Kaarma alustas ebatavalise spordialaga 2007. aasta sügisel, kui otsis basseini ja avaveeujumise kõrvale uut väljakutset. „Soomes harrastab talisuplust üle 100 000 inimese ja mõtlesin toona, et nad ei saa olla ju mingid imeinimesed, seega suudan seda ka mina,” selgitab Kaarma.
Varustus ja distantsid
Taliujujate varustus sarnaneb basseinis ujujate omaga: ujumispüksid, -prillid ja -müts. Kalipsod, soojendavad kreemid ja geelid on võistlustel keelatud, sest vastasel juhul kaotaks taliujumine oma eesmärgi. „Erineb ainult võistluseelne ja -järgne riietus. Enne ja pärast suplust on taliujujad väga soojalt riides,” lausub Kaarma.
Taliujumises võetakse omavahel mõõtu üldjuhul 25-meetrises jää sisse raiutud basseinis. International Winter Swimming Associationi (IWSA) korraldatud võistlustel jäävad distantsid 25 ja 450 meetri vahemikku. International Ice Swimming Association korraldab aga ka pikemate distantsidega võistlusi.
Tähtsal kohal on ohutus
„Taliujumine ei lõppe mitte siis, kui veest välja tullakse, vaid siis, kui keha on taas soe,” lausub Kaarma, kelle sõnul tuleb ülessoojenemisel olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik. Vältida tuleb järsku temperatuurimuutust. „Kuumas saunas või duši all võib tekkida oht, et keha suunab jäsemetes olnud külma vere liiga kiiresti südamesse ja see võib omakorda tekitada ataki,” ütleb ta. Seega tuleb organismi soojendamist alustada seestpoolt ehk juua sooja teed ja seejärel minna leigesse sauna.
Võistluste ajal on jääbasseini kõrval meedikud ja kohtunikud, kes jälgivad ujujate käitumist pingsalt. Vajaduse korral tuuakse võistleja veest välja. „Kui ujuja liigub vees aeglaselt, ei taju ümbrust, teeb sikk-sakke või ei kasuta ühtäkki enam õiget ujumistehnikat, siis need on kindlad ohumärgid, et inimene on vaja veest välja tuua,” toob Kaarma näiteks. Ta lisab, et üldjuhul on taliujujad teadlikud, milleks nad suutelised on ja milleks mitte, ja seega on sportlase veest välja toomine pigem erand.
6 nõuannet algajale
Enamik maailma inimestest ei oska talisuplusest unistadagi. Meil on see võimalus olemas. Looduslikes veekogudes ujumise karastav mõju on eriti suur tänu teistele teguritele: õhk, tuul, päike, lumi ja füüsiline koormus.
Ära kiirusta
Esimese talisupluse peaks tegema siis, kui sul on selleks sisemine soov ja valmisolek. Enne talisuplusega alustamist räägi kindlasti arstiga!
Enne vette minekut tee kindlaks, kui sügav on vesi, milline on veekogu põhi ja kuidas pärast ujumist riiete juurde saada. Vette mine kõndides või kui supled jääaugus, siis libista end auku.
Väldi ohtusid
Veesoleku aeg sõltub ilmast ning supleja tervisest ja treenitusest. Kui esialgu piisab korraks vette kastmisest, siis keskmine vees olemise aeg on minuti ringis, optimaalne on kaks-kolm minutit.
Külma suhtes on kõige tundlikum pea, seega võiksid kanda mütsi. Hea on suplusi alustada sügisel, et talve saabudes oleksid juba külma veega rohkem harjunud. Siiski võib talisuplusega alustada ka kesktalvel koos kogenuma kaaslasega.
Kui vees olles tekivad külmavärinad, pead kohe veest välja tulema, end kuivatama ja kehale sooja tegema.
Ära külmeta
Keha sisetemperatuur langeb pärast veest välja tulekut veel mõnda aega. Ei maksa kuni oma taluvuspiirini vette jääda, vaid turvaliselt veest välja tulla, riietuda ja üles soojeneda. Keha tuleb kaldal kiirelt kuivatada ja soojad riided selga tõmmata. Võimaluse korral riietu ruumis või tuulevarjus.
Ettevaatust enese üles soojendamisel
Kuuma vett tasub vältida – külmakange nahk ei taju temperatuuri ning nii võid end ära kõrvetada. Samuti on kuuma duši alla või sauna minnes risk, et keha suunab jäsemetes olnud külma vere liiga kiiresti südamesse, mis tekitab atakiohu.
Regulaarsus
Supelda tuleks vähemalt kord nädalas, sest ainult regulaarse tegevusega sunnid organismi „meeles pidama” õiget reaktsiooni külmale ja kuumale ning temperatuurimuutustega kohanema. Aga kauem kui kolm minutit tuleks vees käia ainult üks kord nädalas. Ülejäänud korrad olgu lühikesed suplused. Iga suplus on koormus ja südamele tuleb anda aega treeningust taastuda.
Karastamise mõju
Karastamine avab kapillaarid, masseerib ja puhastab organeid ning stimuleerib näärmete tegevust. Süstemaatiline karastamine treenib kehasoojust reguleerivaid mehhanisme ning tõstab kogu organismi toonust: ainevahetus paraneb, meeleolu paraneb, vastupanuvõime nakkushaiguste suhtes suureneb.
Karastatud inimene haigestub harvem ja haigus kulgeb kergemini. Lisaks koondub külmaga veri n-ö siseringi ja intensiivistab siseorganite tööd, mis omakorda väljutab kiiremini mürke.
Kui sul kipuvad käed ja jalad külmetama, siis tea, et külm vesi aitab parandada vereringet sõrmedes ja varvastes ning termoregulatsiooni kehas üldiselt.
Tekst: Laura Kalam
Fotod: Malle Elvet
Enda tundma õppimine toob edu kiiremini koju.