Taliujumisega rutiinist välja

Külmas vees ujumine on enamiku inimeste jaoks vastumeelne, aga tegelikult pakub see harrastus naudingut. Taliujumine sobib pea kõigile ja nõuab vaid tahtejõudu.

Kristiina Arusoo (39) on eluaeg ujunud. Lisaks basseinialadele tegeleb ta avavee- ja taliujumisega. Talle pole külmas ujumine kunagi probleeme valmistanud, sest vastumeelsus on peas kinni. Sombusel ja vihmasel päeval ei tundu külma vette minek isegi Kristiinale vahel väga hea mõttena, aga kui paistab päike, saavad ka esmakordsed talisuplejad hoopis erilisema kogemuse.

Kristiina on igal aastal nii kodumaal kui ka teisel pool piiri võidu ujunud. Mõnel aastal ei jõua ta taliujumise võistlusteks eraldi valmistuda, kuid siis seab ta eesmärgiks lihtsalt osaleda ja seda nautida. Möödunud aastal Eestis toimunud MM-i eel ujus ta basseinis, et enda aega parandada. „Võistlustel on ujumise tase kõrge ja oluline on kiirus, mitte nii väga see, et sa iga nädal paar korda külmas vees oleksid käinud. Võistlustel on hoopis teine tunne. Adrenaliin möllab ja aeg ei tundu üldse pikk ega vesi külm,“ sõnab ta.

Vabaltujumise veteran

Taliujmisvõistlustel jagunevad osalejad eri vanuseklassidesse ja distantsidesse. Rinnuli Kristiina tavaliselt ei uju, aga kõikidel vabaltujumise distantsidel on ta võistelnud. Hiljuti lisandus valikusse Kristiina eriala liblikujumine.

Eelmisel aastal osales meie ujuja Jelgava maailmakarikaetapil, Tartus Eesti meistrivõistlustel, Minski etapil ja Tallinnas toimunud MM-il. Igal võistlusel teeb ta mitu distantsi üsna järjest samal päeval. „Kui saad vahepeal sooja tagasi sisse, on lihtsam ja sa ei pane uuele distantsile minnes külmatunnet tähele. Minu jaoks on see nagu lennukiga lendamine – esialgu on ebamugav, aga kui on näiteks ümberistumistega reis, harjun lendamisega ära.“

Eestis Kristiinal omas vanuseklassis (kuni 39) konkurente eriti ei ole, küll aga on välismaa rivaalide seltskond päris kirju: Venemaalt, USA-st, Tšiilist, Poolast, Lätist. „Paljudega neist olen juba aastaid võidu ujunud ja tore on jälle kuskil jäise veekogu ääres kokku saada.“

Hea tervis ja energia

Kristiina jaoks täiendavad kolm ujumisala teineteist. Taliujumine tõstab meeleolu ja külm viib lihastest piimhappe välja. „See on küll tõsi, et taliujumisega saaks depressiooni vastu võidelda. Selle järjepidev harrastamine annab mõnusa energialaksu ja karastamine tugevdab tervist,“ ütleb ta.

Kristiina ei taju taliujumist ekstreemsena, aga ta ei ole ka ülipikki distantse ette võtnud ega soovigi harrastust nii kaugele viia. Tema piirdub maksimaalselt 200 m ujumisega, milleks kulub alla kolme minuti.

Külma piire kompides

Antti Adur (34) on taliujumisega tegelenud ühe talve jagu ega jõua uut hooaega ära oodata. Ta harjus külmaga kiiresti ja suutis juba viiendal korral välibasseinis 70 m ujuda. Antti usub, et väga paljudes inimestes on peidus taliujuja talent. „Soovitan alustada sügisel. Kui kihk tuleb peale südatalvel, mine vette kümblustunnist või saunast ja vaid hetkeks. Esimesel korral talvel otse autost avavette minna ei tasu, sest kogemus võib olla ehmatav. Siis ei tea sa veel oma taluvuse piiri ja kui oled liiga kaua vees, ei pruugi keha pärast üles soojeneda,“ ütleb ta.

Anttile sobib taliujumine, sest see aitab püsida terava ja energilisena. Rolli mängib ka alaga kaasnev ägedus, oma piiride nihutamine ja mõju vaimule. „Taliujumisel keskendud hingamisele, keha reaktsioonile, oma piiri tunnetamisele. Selleks hetkeks teised mõtted haihtuvad. See on kui tasuta teraapia – kiire restart nii kehale kui ka vaimule ilma tüütute broneeringuteta,“ kiidab ta.

Antti naudib mõnusat kihelust, mida pärast taliujumist veel mitu tundi tunneb. Eelmisel talvel ei pidanud ta ka külmetushaigustega tegelema. „Kui oli vaja prügikast välja viia, tegin seda paljajalu. Kui oli vaja väljas mõni töö ära teha, tegin seda võimalusel T-särgi väel. Tänu taliujumisele on mul rohkem kindlust, et ma ei jää haigeks.“

Igaks karastuseks valmis

Antti kuulub Kalaranna talisuplejate gruppi ja käib vees nii palju kui graafik lubab. Möödunud talvel sõitis ta kuni aprillini ringi, kirves ja rätik auto esiistmel. „See on hea ala, kuna vesi on puhas, ja kui tekib 30 minutit pausi, sõidad randa ja jõuad supsti vees ära käia. Alati ei pea vees minuteid veetma. Küll aga tekib sõpruskonnaga hasart ja proovime kauem külmas olla või pikemat distantsi ujuda.“

Eelmisel talvel oli Anttil sõpradega igapühapäevane traditsioon: koos käidi saunas ja seejärel ujumas. Nädala sees jõudis ta avavette kaks-kolm korda.

Antti soovitab taliujumist proovida neil, kes ei ole viimasel ajal sportlikku hasarti kogenud või on rutiini langenud. See on midagi täiesti teistsugust ja pole teist spordiala, mis suudaks anda 10 sekundiga kasvõi ligilähedase emotsiooni ja energia. „Janunen iga päev pideva inspiratsiooni järele ja üritan julgustada ümbritsevaid inimesi uusi asju proovima. Mulle meeldib, kui saan olla eeskujuks, ja tänu taliujumisele olen saanud rohkem tähelepanu pöörata probleemidele, mis on mulle olulised. Näiteks koolikiusamise vastases kampaanias näitasin valget kaarti Tallinna lahes jääkuubikute vahel.“

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: erakogu