Tennisekunstnik Roger Federer

Šveitslase Roger Federeri (36) nimi on tuttav neilegi, kes on muidu üsna tennisekauged. Selle mehe karjäär on olnud erakordselt silmapaistev.

Maailma edetabelis teisel kohal asuv Federer on võitnud 20 suure slämmi üksikturniiri: kaheksa Wimbledoni tiitlit, kuus Austraalia lahtiste tiitlit, viis USA lahtiste tiitlit, ühe Prantsusmaa lahtiste tiitli… Nimekiri tundub lõputu. Federeri saavutused on muljet avaldavad, aga kindel on ka see, et nendeni jõudmine on nõudnud kõva tööd.
Federer on professionaalina olnud kahe jalaga maa peal ning see paistab välja nii teda meedia vahendusel jälgides kui ka platsil, kus ta jätab endast väga sooja mulje. Tänu loomulikule ja vabale olekule võib tunduda, justkui hõljuks ta väljakul ühest kohast teise väga väheste ja kergete liigutustega. Samal ajal võib väita, et ta kontrollib kogu väljakut ja on hea igas positsioonis. See pole aga alati nii olnud, sest väiksena oli ta paras mässaja ja reketiloopija.

Püsimatu energiapundar

Kuigi Federer võttis esimest korda reketi kätte kolmeaastaselt ja mängima hakkas kuueaastaselt, siis tennist hakkas ta tõsiselt võtma alles kaheksandast eluaastast. Alguses tundus see pigem kõrvalhobina, sest Federeri suurim kirg oli jalgpall. Ta oli rõõmus ja vallatu, lõppematu energiavaruga poiss, keda oli pea võimatu spordist, eriti pallimängudest eemal hoida. Ta oli energiapundar, kes oli alati valmis katsetama piire nii vanemate kui ka õpetajatega.Ka tema koolidirektor tunnistab, et tegemist polnud kaugeltki lihtsa lapsega – poiss oli emotsionaalne ja täiesti püsimatu ning rahmeldas kogu aeg. Tema nooruspõlvekaaslased väidavad, et temaga polnud kunagi igav. Koos tekitati palju segadust ja reketid lendasid platsil igas suunas, ent selle eest karistati jooksuringi või koju saatmisega.

Inimesed muutuvad

Ülemeelikuse halb külg oligi kiire ägestumine, mida nüüdset rahulikku ja tasakaalukat mängumeest vaadates ei suudaks ettegi kujutada. Üks endine treener on suisa rääkinud temast kui väikesest saatanast – ta loopis väljakul reketit, karjus ja vandus ega suutnud pea kunagi leppida kaotusega või sellega, kui keegi tema vastu ilusa punkti võttis. Kord oli noor tennisemängija lausa nii vihane, et peitis end silmi peast nuttes kohtuniku tooli alla, kust teda pidi pikalt välja meelitama. Ka isa pidi ühelt mängult Rogerit koju sõidutades ta autost välja tirima ja ta pea lumme vajutama, lootes poissi nõnda sümboolselt maha jahutada.
Koostöö spordipsühholoog Chris Marcolliga aitas Rogeril teha aga sügavaid järeldusi, end kokku võtta ja muuta oma mäng distsiplineeritumaks. Väga olulist rolli mängis Federeri muutumises ka endine treener Peter Carter. Eriti sügava jälje jättis Federeri hinge endise treeneri traagiline surm, mis tema käitumist muutis – ja seda eriti väljakul.

Tugev ka pärast vigastusi

Noor Roger võis saada tigedaks ja olla kohutavalt pettunud, aga ta ei soovinud kunagi alla anda. Tema karjääris on olnud tõuse ja mõõnu, aga pühendumus ja armastus tennise vastu on ta alati tagasi toonud. Olgu teda siis vaevanud 2008. aasta alguses ligi hiilinud ja palju jõudu röövinud mononukleoos, 2013. aasta seljavigastus või hoopis 2016. aasta põlveoperatsioon ja pikk taastumine – tennisejumalad on talle alati halastanud.

Federer trotsib praeguseni nii oma tennisemängija kohta kõrget vanust kui ka vigastusi ning nii tõigi 2018. aasta algus talle juba 20. suure slämmi turniiri tiitli. Temast sai suure slämmi turniiri võitja 36 aasta ja 173 päeva vanuselt – vanim võitja on Ken Rosewall, kes võitis Austraalia lahtised 37-aastaselt.
Tundub, justkui poleks Federeril plaaniski veel maha rahuneda. Ja miks ta peakski? Tema vastased peaksid pigem muret tundma, sest ta naudib väljakul olemist rohkem kui kunagi varem ja see näitab selgelt, et mees plaanib konkurentidele veel mõnda aega väljakutseid esitada. Ka Federer ise on öelnud: „Ma olen õnnelik, et mängin veel, olen terve, mängin endiselt hästi, annan endale võimalusi ja mängin parimal tasemel.”

Kuigi see kõik tundub üllatavalt lihtne, ei saa eeldada, et Federeri teele ei satu uusi takistusi. Ta peab endiselt tohutult vaeva nägema, suutma täielikult keskenduda ja olema valmis ootamatusteks. Suure tennisemängija lugu pole lõppenud, vaid jätkub…

Info Roger Federeri nooruspõlve kohta pärineb Chris Bowersi raamatust „Roger Federer – kõigi aegade suurim”.

Tennisetreener ja endine mängija Rene Busch Federerist:

Roger on väga sümpaatne. Mul oli võimalus temaga vestelda 2009. aasta Austraalia lahtistel. Väga lihtne oli temaga rääkida, kuigi tegemist on ju suurkujuga. Näiteks Rafaga Mallorcal kohtudes olid tunded teised.
Roger on noortele parim eeskuju – kui palju võib tööga enesekontrolli saavutada ehk õppida tenniseväljakul (tõenäoliselt ka väljaspool platsi) emotsioone talitsema! Milline mängu ja mängulisuse arsenal võib ühel mängijal olla! See on vapustav. Minu jaoks on Roger tennisekunstnik. Mängija, keda ma ei väsi vaatamast. Tema vanus annab vaid mulle endalegi lisamotivatsiooni vormis püsida.
Loodan siiralt, et Roger jääb veel kauaks areenile – tema imago on alati minuga kaasas.

Tekst: Keilit Aedma

Fotod: Nike