„Mis siin imestada, ma elan ju tennisest,“ ütleb vanameister. Ta tunnistab, et käiks sagedaminigi väljakul, ikka iga päev nagu tegi seda 2008. aastani, ent raske haigus on jätnud oma jälje. „Ütleme siis nii: käin nii palju kui jaksan. Mul on tennist vaja.“
Leiuse kogu saavutuste rea ettelugemine läheks väga pikaks, kuid siiski teada võiks, et ta on Wimbledoni noorteturniiri võitja (1959), 10-kordne NSV Liidu meister ja 23-kordne Eesti meister ning kahelt universiaadilt – Budapestis (1965) ja Torinos (1959) – on ta ühtekokku võitnud kulla ja viis hõbedat. Ta on võitnud Euroopa meistrivõistlustel medaleid ning olnud finalist Queensi turniiril, kus toona mängisid kõik Wimbledoniks valmistunud maailma absoluutsed tipud. Samuti on Leius mänginud Monte Carlo mainekal turniiril üksikmängu poolfinaalis ja võitnud samas segapaarismängu. Et seda ikka veel vähe ei tunduks, lisame, et Leius on NSV Liidu teeneline meister- sportlane ja kolmel korral nimetatud Eesti parimaks sportlaseks. Veel on ta olnud edukas treener Usbekistanis, Gruusias ja Saksamaal.
Võimsa teenetelehe iga rida tähendab üldjuhul võitlust – tiitel nõuab palju higi ja vaeva. Ja iga saavutuse juures on oma lugu. Olgem ausad, Leiusega pole lihtne suhelda, kui sul tennisest ja tenniseajaloost erilist aimu pole. Nagu legend ise ütleb – ta elab tennisest. Ta pea on tennisemälestustest ehk nimedest, matšidest, tulemustest ning muudest olulistest faktidest pungil. Ole vaid mees ja kuula, kuis spordimees oma jutu sisse üksikasjalikke mälestuskilde pikib. Pole kahtlustki, et Leiuse mälestustest ja tegelikult keerukast elust peaks kirjutama raamatu.
Vanameister tunnistab, et vaatab tihtipeale hiliste öötundideni telekast sporti, ja mitte ainult tennist, ka golfi ja kõike muudki, mistõttu magab hommikul pikemalt. Ja siis läheb mängima. Ta ütleb, et on mänginud suurema osa siinsete tuntumate ärimeestega, kel on tennise vastu põhjalikum huvi. „Nad kõik on tegelikult kenasti arenenud.“ Kuid nimede osas jääb ta delikaatselt tagasihoidlikuks, ei lehvita nendega.
Aga ikkagi, kui tubli on näiteks tenniseliidu eelmine president, turvaärimees Urmas Sõõrumaa, kes sageli isikliku näite najal vägagi jõuliselt tennist propageerib? „Sõõrumaal läheb kenasti,“ ütleb Leius rahulikult. Aga riigikogu juhataja Ene Ergma? Räägitakse, et temagi, vaatamata soliidsele eale, käib regulaarselt tennist mängimas ning teeb seda vägagi heal tasemel. „No Ergma ongi korralik mängija, mängis juba noorena,“ teab Leius.
Leius mainib, et tegelikult saaks ta taseme poolest ilmselt suuremate probleemideta omavanuste maailma esikümne meestele vastu. Raske haigus, millest õnnestus küll paraneda, kuigi lootust anti väga vähe, on paraku oma jälje jätnud. Sestap Leius enam ei võistle.
Urmas Sõõrumaa on öelnud, et kui mängid tennist, siis, kuhu iganes maailmas satud, otsi üles sealne väljak ja mängi. Selle paiga eliidiga sa seal tõenäoliselt ka kohtud. Tennise kaudu tulevad vajalikud sidemed, tennis avab uksi, millest muidu läbi ei pääseks. „Kahtlemata on see nii,“ on Leius nõus. Ta enese tennisekarjäär on viinud kokku inimestega, kellest on saanud presidendid, firmajuhid jne.
„Aga tead, meid saadeti omal ajal Argentinasse ja Hiinasse tennist mängima diplomaatilistel eesmärkidel. Tennise abil üritati lahendada poliitilisi pingeid,“ lisab ta.
Leiuse detailirohke jutt kandub taas aastakümnetetagustesse aegadesse, mil kõik need seiklused toimusid – kohad, turniirid, nimed. Jah, ole vaid mees ja kuula.
Loomulikult on meie tenniselegendil väga üksikasjalik ülevaade ka tänapäeva tennisest, põhimõtteliselt on ta kursis pea kõigi maailmas toimuvate olulisemate turniiride käiguga. „Põhilise info saan internetist, alati ei viitsi kõiki mänge vaadata.“ Võimaluse ja tahtmise korral jälgib nii Viasat Sporti, venelaste NTV sporti, Eurosporti.
Kes vähegi neist kanalitest tennist on vaadanud, on ehk kursis, et välismaised telekommentaatorid, eriti neil puhkudel, kui väljakul on näiteks meie Kaia Kanepi, meenutavad hea sõnaga Toomas Leiust. Teda teatakse ja mäletatakse.
Leius ei hakka varjama, et elanud pikki aastakümneid tipptennises, tunnetab ta päris täpselt neid hetki, mida asjatundmatu vaataja ei oska ehk oluliseks pidada, kuid kus tegelikult otsustatakse mängu saatus. „Aitab ühest momendist, ühest tobedast pallist, kui mäng saab pöörde. Ka kõige tipmiste tegijate mängus on oma nõrgad kohad, millest võib paljutki järeldada. See on suur psühholoogia. Muidugi mitte alati ei lähe mu arvamine täppi, aga tihti küll. Eriti naiste puhul.“
Tänaste tennisetippude tugevusi ja nõrkusi vaagides jõuame Leiusega valusa tõdemuseni, et ega meil Eesti ajakirjanduses tennisest säärast põnevat analüütilist materjali polegi leida. „Ma tunnen Eestis suurt puudust heast tenniseajakirjandusest – põhjalikust ja asjatundlikust. Meil pakutakse üksnes tulemusi ja statistikat. Numbreid, ühesõnaga. Aga taustainfot ja analüüsi pole. Ma tunnen puudust headest tenniseajakirjanikest. Tegelikult puudutab see vähem või rohkem kogu spordiajakirjandust,“ on Leius mõneti kriitiline. Küllap on tal õigus.
Millest lõpuks sõltub see, kas meil on tulevikus veel maailma tasemel tipptegijaid, keda Wimbledoni või Roland Garrosi väljakutel, Austraalia või USA lahtiste meistrivõistluste aegu mõnusa hingevärinaga jälgida? On selle eelduseks hästi korraldatud noortesüsteem, paranenud tingimused, hingega oma asja ajavad treenerid? Kõik loetletu on Leiuse sõnul kahtlemata oluline, aga samas ei pruugi sellest kokkuvõttes ikkagi piisata.
„Maailma tennises päris tippu jõudmine, see on ikka paljude suurepäraste asjaolude kokkulangemine,“ ütleb ta.
„Näed, Saksamaal on tohutult palju harrastajaid, aga ega neid tippe ju suurt pole. Või võtame britid. Kui kaua kulus aega enne, kuni nad said oma suure staari? Aastaid polnud neil saja hulgaski kedagi. USA, ometi suur tennisemaa, ei saa samuti viimasel ajal väga kiidelda, kui rääkida meeste tennisest. Või mida öelda praegu Rootsi tipptennisest?“ mõtiskleb Leius. Siiski ütleb ta, et kõige olulisem on lõpuks see, et õiged inimesed oleksid õiges kohas. Ja ses osas, tundub, on Eesti tennise seis hea. „Meil on vedanud, et Tallinki mehed ja Sõõrumaa ja kõik teised on oma raha tennisesse pannud.“
Tekst: Raul Ranne Foto: Laura Oks
Kange reisimees Teet Margna