Silmapaistev eesti tõkkejooksja Marielle Kleemeier (26) on treeningute tõttu kolinud Tartust Tallinnasse ja keskendub spordile. Mariellet ajendab soov nihutada oma piire ning staadion on tema jaoks maailma parim koht.
Sport on Marielle põhitegevus: ta treenib iga päev ning kõik muud tegevused plaanib ta treeningute ja võistluste järgi. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli magistritasemel sporditeaduste erialal ning treenib lapsi Audentese spordiklubis ja erakoolis. Sportlik neiu on püstitanud mitmeid Eesti rekordeid, tulnud korduvalt Eesti meistriks ning noppinud kõrgeid kohti rahvusvahelistelt võistlustelt.
Kuidas leidsid tee spordini?
Olen lapsest saati olnud spordiga seotud. Loomulikult oli väga hinnas hoovisport. Minu jaoks oli kõige suurem karistus, kui pidin õhtuks tuppa minema. Kui viimane kord lapsepõlvelinnas Paides käisin, siis seal jalutades ajas ennastki muigama, et olen enamiku sealsete puude otsas roninud.
Minu esimene trenn oli aeroobika, kuid seal joosti ainult kaks ringi ja seejärel hakati võimlema. Mina tahtsin veel joosta ja olla esireas, kuid lõpuks saadeti mind trennist koju. Pehmelt öeldes lõi kergejõustiklasele omane egoism juba siis välja.
Mis sind kergejõustiku juures paelus ja kuidas selleni jõudsid?
Mulle on alati meeldinud joosta, kuid Paides ei olnud kergejõustiku treeninggruppi. Väikelinnades piisab ühest spordifanatist ja siis muutub spordiala populaarseks. Seal on tänaseni väga populaarne võrkpall. Mulle ka meeldis võrkpalli mängida, aga ma polnud väga hea meeskonnamängija. Olin 17-aastane, kui otsustasin kergejõustiku kasuks. Selleks sõitsin rulluiskudega Türile ja läksin Veiko Valangu trenni, kes oli minu esimene kergejõustikutreener. Mäletan, et astusin staadionile ja ütlesin talle: ,,Tere! Mina olen Marielle,“ ja tundsin kohe, et olen õiges kohas.
Kuidas sinu argipäev välja näeb?
Treenime hommikupoolikul ning üks treening kestab tavapäraselt 3–4 tundi. Seejärel söön alati kodus lõunat, puhkan paar tundi ja lähen õhtul lastele trenni andma. Õhtuti meeldib mulle raamatuid lugeda, kuna mul ei ole kodus telekat.
Sa võistled mitmel alal ja distantsil. Mis on sinu tugevaim ala?
Ma olen 400 m tõkkejooksja. Kõik muud distantsid ja rekordid on oma lõbuks ning enda võimete proovile panekuks.
Kas jooksmine on individuaalne või seltskondlik spordiala?
Minu jaoks on treenimine olnud alati üksik tegevus. Mul pole kunagi olnud väga palju treeningkaaslasi, aga ma ei hooli sellest. Võistlustel on konkurendid kõrvalradadel ja siis ei tunne end nii üksikuna kui mõnel muul spordialal.
Milliseid sportlikke eesmärke endale sead?
Minu eesmärgid on kõrged, sest arvan, et igaüks võib hüpata üle madala aia. Suvel püstitatud Eesti rekord 300 m jooksus oli minu jaoks üks vaheetapp. Ma tundsin nii suurt rõõmu, aga järgmisel päeval olin staadionil tagasi treenimas. Olenemata sellest, kas ma võidan või kaotan, lähen jälle staadionile.
Eesoleval välihooajal tahaks püüda haruldasi kalu, kuna suured ja pikad kalad on juba kinni püütud.
Mis sind spordis motiveerib ja miks on sport tähtis?
Kui oled teatud taseme saavutanud, siis tekib soov piire kombata ja see on see, mis paneb tööle irratsionaalsed asjaolud. Ma tulin oma mugavustsoonist välja ja tahtsin enda piire nihutada. Alustasin kergejõustikuga hilises vanuses ega osanud unistada, et jooksen varsti Eesti rekordi. Minu areng oli silmaga nähtav ja see pani mind treenima. Staadionile jõudes tundsin alati, et see on maailma parim koht.
Kas sul on ka mõni eeskuju, kes sind inspireerib?
Pigem on mind suuresti mõjutanud üks film ja paar väga head raamatut. Näiteks Tim S. Groveri ,,Järeleandmatu“, milles autor räägib sellest, et oluline ei ole ainult inimeste andekus, vaid oskus kõvasti tööd teha. Selleks on vaja lihtsalt tahet ja pühendumust. Kui Luunja keskkoolis õpilastega rääkimas käisin, siis teadsid kõik arutelu pooltühja või pooltäis klaasi üle. Grover selgitab selle väga lihtsalt lahti – sul kas on midagi klaasis või ei ole. Kui sulle meeldib, mis seal on, siis pane juurde ja kui meeldi, siis vala välja ja täida uuesti. See pani päris mitu õpilast mõtlema ja muigama.
Kas ja kuidas aitab sport teistes eluvaldkondades paremini hakkama saada?
Jah, spordil on oluline roll ka teistes eluvaldkondades. Ülikoolis õppides olid kodused kirjalikud tööd pärast kahte trenni vahel väga kurnavad. Aga teatav rutiinitaluvus aitas mul sellest üle olla. Pidasin kinni tähtaegadest ja jõudsin õigeks ajaks loengutesse.
Näiteks meeldib mulle joonistada. Ma pole seda kusagil õppinud, aga ma naudin seda. Sellega on niisamuti – kui harjutad, saad paremaks.
Keskkooli ajal Türil treenides kogunes rulluiskudel trenni ja tagasi sõites igas kuus kokku vähemalt 500 kilomeetrit. Ka see hakkas mingil hetkel mõistusele, aga seesmiselt tundsin jällegi, et see on vajalik ja töörutiin võib mind viia unistuste poodiumile. Ma arvan, et oskan igapäevaelus end paremini tähtsatel hetkedel kokku võtta ja realiseerida oma võimed nüüd ja kohe, sest teist võimalust ei pruugi tulla.
Millist varustust kergejõustiklane vajab?
Jooksja põhilised töövahendid on jooksujalanõud ning need peavad olema terved ja mugavad. Minu seljakotis on neli paari jooksujalatseid: jooksu- ja lõigutossud, sprindinaelikud ja tõstekingad. Lisaks tõsterihmad ja -vöö.
Mille järgi sa spordiriideid valid?
Põhiline on mugavus, aga teatav muster on aastate jooksul välja kujunenud. Treeningutel eelistan 7/8 pikkusega pükse ja ma ei saa ära öelda adidase võrkdetailidele. Hüpete ja jõutreeningu puhul on mugavam kanda kõrge värvliga pükse.
Mis on su lemmiktoode?
Minu vaieldamatu lemmik on adidas 4DFWD 2 jooksujalats. Pilku püüab eelkõige tallale projekteeritud võrk ning värvikombinatsioonid on samuti ägedad. Aga need on ka nii mugavad – tõmban tossud jalga nagu sokid.
Tekst: Pille Kalda
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Jõutõstja Gerlyn Mäepea: sport teeb rõõmsaks